kuus päeva katsumuseni… April 28, 2013
Posted by annushka in abi elu, kohtumised, näägutusi, urheilu tappaa.add a comment
käisime nädalavahetusel maal. ühes väikses külas oli mingi külalistemaja, mille aial olid sellised vahvad sildid nagu: “the deadline for complaints was yesterday” ja “i started with nothing and i have most of it left”. vahva ju, kui sul on oma firma, eks.
maal oli tore, aga külm, tuuline ja uputus oli ka igal pool. väliskempsus tuul tõmbas nii, et vetsupaber lehvis. aga vähemalt oli värske õhk. esimesel päeval oli mul tunne, et meil mehega nagu pulmareis… kuidagi nii mõnus oli ainult kahekesi olla, rääkida ja kallistada ja… olla. tegime sauna pimedas, sõime grillvorsti õhtusöögiks, parandasime natuke uputuse all kannatanud teed, ja istusime metsas päikeselaigus ning mõnulesime.
mehe isa ja vend koos aastase vennapojaga tulid ka maale teisel päeval, ning meil oli vahva olemine. vennapoeg oli küll üks muhe tegelane. tal vaesekesel oli rind veel põletushaavades, oli endale nimelt keevat vett kaela tõmmanud. aga paistab, et arme ei jää.
sel reisil käisime saja sugulase juures külas – no ma liialdan natuke. aga päris paljusid käisime vaatamas, eriti neid, kes ise reisida ei saa. ja ma hakkasin jälle autot juhtima. ma siin ikka vahel olen veidi roolinud, aga hirmus vähe, mul on olnud mingi helsingi-kartus, et ma ei oska helsingis sõita. no maal oskasin küll, sadu kilomeetreid. ja nüüd linnas oleme sõitnud nii, et mees kõrval juhendab, kuidas tasub sõita. täna sõitsin siis päris üksi läbi linna, täitsa hästi läks, ühtegi õnnetust ei juhtunud! minust võib veel asja saada.
järgmisel laupäeval on siis see kurikuulus poolmaraton. ma pole üldse harjutanud, lausa naerma ajab. no rattaga olen tööle hakanud soitma, ostsime mulle ilusa uhiuue ratta, rohelise. rattaga sõidan tööle poole tunniga, aga bussiga läheb 40-50 minutit, nii et milline ajavõit. ainult et ekstra särk peab kaasas olema, selg läheb ikka korralikult higiseks. praegugi võiksin sörkima minna, aga kirjutan hoopis bloogi ja passin niisama. mees on õhtuvahetuses ja kavatseb töölt koju joosta. ta on mul nii tubli. ma võiks ju kaaaaaaaa tubli püüda olla… ehhh.
roosa ja trés cool… December 14, 2011
Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, issand jumal, näägutusi.add a comment
mul on paar päeva olnud nohu ja kurk haige ja üldse kehv olla. olen istunud kodus ja parandanud kontrolltöid – mis on hirrrrmus raske tegevus – ja haletsenud ennast (ahahhaaaaa, ma viimasel ajal blogin ainult siis, kui on vilets olla…). kuid täna hommikul otsustasin minna meie iganädalasele pooleseitsmesele palvekohtumisele, mis sest, et ikka veel nohune ja vihma sadas ja tuul oli ka jube. tõdesin lihtsalt, et mul on VAJA teistega koos palvetada, et mõistus peas püsiks. ja niis, kui peale mere ääres palvetamist ja üdini läbikülmumist koos kohvi jõime ja piiblivärsside üle arutasime, hakkas kohe hulga parem. ma niuksusin poistele ka, et kurb on, juba mitu päeva. ja nemad lohutasid, et las olla, küll millalgi läheb üle. ja läkski. meid oli ilmselt “kena” ilma tõttu vaid kolm hinge koos, aga meil oli igati tore. mulle kusjuures isegi meeldib õues palvetada koerailmaga, on selline eriline tunne, et pole normaalne, noh. ja mulle meeldib olla ebanormaalne.
peale tööd läksin poodi vetsupaberit ja piima ostma. ostsin siis juba ühtlasi ka pakse sukkpükse (et oleks soojem õues palvetada, ma na seelikulembene), huulepulki, helkureid, shokolaadikomme ja vahva kampsuni (sest oli odav ja roosa!). kõige rohkem meeldib mulle kampsuni tekst. ma ise ütlen ka päris tihti “trés cool”, ja nüüd on see vahva lause veel roosal taustal. mis sa hing veel tahad!
nüüd kuulan jõuluraadiot (juba kolmandat päeva muideks, avastasin esmaspäeval juhuslikult, et selline asi üldse olemas on) ja söön shokolaadikomme. joogiks on kuum mustsõstramahl. elu on jälle lill!
kõik on pime ja halb… December 2, 2011
Posted by annushka in elus ja terve, issand jumal, meestest, näägutusi, priske koolmeister, seiklused shotimaal, urheilu tappaa.2 comments
ma ei mäleta, et oleks varemini hirmsasti sügispimeduse all kannatanud. aga no vot nüüd kannatan küll. täielik kaamosmasendus on peal… täna magasin terve päeva, ajasin end voodist üles vaid selleks, et kokkulepitud kohtumisele minna. ja nüüd pole ma küll veel tagasi voodis, kuin lösutan põrandal suure padja peal ja tiksun. mõtlesin siis, et toksin veidi blogisse ka, kui juba internetis molutamiseks läks. nii et pime on!!! ja kui pole pime, siis on hall.
ma mõnikord mõtlen, et miks inimesed üldse olemas on. et mis kasu minu elust üldse on? või sinu elust. minu sõber rehepapp ütleks sellise vingumise peale muidugi, et nojah, kohe näha et inimene on liiga kerge elu peal, on aega mõttetuid muremõtteid mõlgutada, selle asemel et hinge seeshoidmisega palehigis tegelda. nii ta ongi. liiga kerge elu peal, mis muud.
et oma viletsast elust paremat pilti saada, siis kirjutasin siin paar nädalat tagasi üles kõik asjad, mis mu elus halvasti on. alguses tuli ainult kaks asja meelde, aga kui veidi keskendusin, siis tuli ikka rohkem ka, kokku kuus. kahjuks on nendest kuuest juba kolm end lahendanud… isegi õnnetu ei lasta inimesel enam olla, põhjused võetakse lihtsalt käest ära! lisaks näen ma selgelt, kuidas jumal neis kolmes asjas töötab ja mingeid oma eesmärke taga ajab. aga noh, igatahes praegu kavatsen ma olla masendunud, tehku see jumal mis tahab.
minu õnnetusenimekiri ja mis sest järgi on jäänud:
- isiklik masu – pole piisavalt tööd, et normaalselt ära elada. ära ka ei sure, lihtsalt loen kopikaid ja emme ostab koju süüa. ja kuna ma nagu orav rattas tööd ei tee, siis on mul aega olla masendunud ja magada terve päev, kui vaja. mõnel ööl see-eest ei maga, sest asjad on vaja ära teha, ja kuna mul on nigel iseloom (vt punkt 3.), siis tuleb vahel tegemata asjade pärast punnitada nii, et ninast veri väljas. kusjuures mõni päev pärast selle punkti üleskirjutamist helistas boss, ja pakkus tööd juurde. mitte palju, aga ikkagi.
- murtud süda- ma olen armunud mehesse, kelle jaoks mina olen lihtsalt üks hea sõber. ei enamat ega vähemat. suhtlemist mul temaga lõpetada pole võimalik. ja no kui mehel pole tundeid mu vastu, siis mis teha. ega tema süüdi ole ju… mida njetu, seda njetu. tyhjästä on paha nyhjästä.
- jekyll ja hyde – mul on nigel iseloom, näen seda päev päevalt selgemini. ainus lohutus on, et eks kõigil ole. pole täiuslikku inimest siin maamuna peal. aga mina kannatan ju omaenese nigela iseloomu all kõige rohkem, sinu juurest on mul võimalus minema kõndida.
- sportlik eluviis – trennikoht läks pankrotti. ta oli mul nii mõnusalt kohe maja taga, sai käia siis, kui võimalust oli. uut otsima üldse ei viitsinud hakata. aga noh, üks teine firma ostis selle pankrotihunniku naksti ära, ja nädala pärast tehti saal jälle lahti. nii et ma pean ikkagi sportima jälle, kõik ettekäänded on käest ära võetud.
- pimedusega löödud – mulle on juba aasta aega tundunud, et mu silmanägemine muudkui kehvemaks muutub. olin juba täitsa hirmul, et ehk pärast laseroperatsiooni (2008) on mu silmamunadega midagi hirmsat juhtunud ja ma varsti valge kepi kätte pean võtma. noh, arst kontrollis ära ja ütles, et paremini üldse ei näegi keegi. et kõik on tibens ja et autoga pimedas jah on raske näha, harju ära. soovitas oranzhide klaasidega prille, see pidavat kontrasti suhtes aitama. on keegi proovinud, kas aitab?
- vaene ja hambutu – ma pole kolm aastat hambaarstil käinud, sest shotimaal esiteks sõbrad soovitasid kohalikele arstidele aega ja raha mitte raisata, ning teiseks ei saanud ma oma laiskusest võitu (vt punkt 3.), et oleks omale hambaarsti otsinud. nüüd aga juhtus nii, et ühest plommist tuli tükk ära ja otsustasin siis asjaga tegelema hakata. kartsin muidugi, et mul pole piisavalt raha, et kõik kümme auku, mis kolme aastaga kindlasti siginenud on, ära parandada. sest mul ponud aimugi, palju hambaravi maksab, ma olin ju enne shotimaad üliõpilane, siis maksis üks plomm 12 eurot ehk ühe hea söömaaja võrra. kui ma siis arstitoolis istet võtsin, selgus, et peale selle katkise plommi on mul ainult üks auk. tehti veel ka hambakivi eemaldamine – mille pärast mul kaks päeva veremaik suus oli – ning kästi elektrihambaharja kasutada. oligi kogu moos. nii et peale silmade on mul ka hambad üsna korras. no ütle nüüd.
ühesõnaga, pole üldse kerge olla veendunud, et kõik on halvasti. aga vähemalt õues on pime, lund pole, ning ma olen väsinud. ja raadiost ei tule ka mitte midagi head…
virk laps ja laisk laps… March 14, 2011
Posted by annushka in elus ja terve, näägutusi, pidulikult, seiklused shotimaal, tants ja trall.1 comment so far
ma olen täna poolasjalik olnud. või tegelikult, mis ma räägin, isegi täitsa asjalik. sain mitu asja tegemiste nimekirjast maha kriipsutada. kahjuks on see nimekiri ikka veel üsna pikk. ja no mis ma teha saan, kui maksuamet telefonile ei vasta, helista, palju tahad. ja ei saanudki nimekirjast maha kriipsutada. mhhh.
nüüd joon veini ja ootan, et kulmuvärv mõjuks. blondiin on hea olla küll, aga kahjuks mina olen nende killast, kellel kulme omast käest võtta pole. iga paari nädala tagant peaks värvima, aga ma olen laisk. kui korra kuus saab, siis on hästi. iluprotseduurid on jube aega- ja energiat nõudvad. eriti see pealehakkamine on raske. kõik need karvaeemaldamised, kreemitamised, värvimised ja muud hooldused, millega ma ideaalis iga päev või vähemalt iga nädal tegelema peaks… oeh. ja ma tean küll, et asja saab võtta positiivselt kui enda eest hoolitsemist, aga minu jaoks on see kõik millegipärast rohkem nagu nõudepesemise maiku. noh, et peab, kuigi üldse ei viitsiks. sest no jälle lähevad ju mustaks. pese palju tahad, musti nõusid jagub surmani. ja igasugu karvad kasvavad meil, naistel, vales kohas ka surmani, ning need, mida eemaldada pole vaja, lähevad kiirelt vale värvi.
ma olin eelmisel nädalal mingis õudsas kõhugripis. mulle üldjuhul ei hakka ükski kõhuhaigus külge, aga vot nüüd hakkas. öökisin terve ööpäeva, kõht valutas ja palavik oli ka kõige tipuks. siis toibusin paar päeva, süüa midagi ei saanud, süda paha kogu aeg. mõtlesin, et oh kui lahe, peale sellist paastukuuri on kõht palju väiksem ja hakkangi vähem sööma. no kussa sellega. söön ikka nagu hobune. esimesel päeval, kui enam halb polnud, ajasin toitu näost sisse ikka ebasündsas koguses. kahju. sest kõhnumiskuur oleks kasuks tulnud. ma lähen nimelt laupäeval aberdeenis pittu. meile tuleb limusiin järgi ja puha. ma juba plaanin omale soengut ja ehteid. ikka stiilne pidu saab olema. aga mul on veel paar päeva aega jogurtikuuril olla küll. et laupäeval mu kleit nagu prinkis vorstinahk seljas poleks.
homme lähen vaatan ühe kõhutantsutunni üle. ega mul suuri lootusi pole, aga sõbrannale meeldis eelmisel nädalal, ja värk on tasuta ka, nii et vähemalt nalja saab. ning mulle tuleb väike liigutamine ainult kasuks. eriti kuna ma sel nädalavahetusel peamiselt söömise ja veinijoomisega tegelenud olen. no kõndisin ka natuke, aga ainult väga natuke…
girlfriend in a coma, i know, i know, it’s serious… May 14, 2010
Posted by annushka in elus ja terve, head ja paremat, lallallaa, meestest, näägutusi, oma kodu, seiklused shotimaal.add a comment
itaaljamees siiski käis eile. ja söötis mul kõhu täis. üks ports jäi veel tänasekski. panin aga värsket küüslauku juurde ja manustasin lõunaks. blogilugemiste, jalavanni ja muidu vegeteerimise vahele. veinivarud on mul kodus kesised, niisiis jõime mingit roséd, mis tegelikult ei sobinud. aga mul suva. ma pole õnneks itaaliast ja ei kannata kulinaarsete kuritegude koorma all väga. itaaljamees tegi lihtsalt head nägu halva mängu juurde.
täna olen ma end ravinud teepuuõliga . ja küüslauguga. ei noh, tööpäevadel võib ju haige olla. aga homme algab nädalavahetus!!! ja mul on igast vahvaid plaane ju. tatisena ja uimasena need plaanid ei saa väga vahvad olema.
taevas on sinine. kajakas on korstna otsas. kuulan the smiths‘e. ja raiskan aega internetis. kaalun ka võimalust midagi kasulikku korda saada.
oleks vaja:
- pesu pesta
- tolmuimejaga korter üle käia
- pluusil auk kinni õmmelda
- käekotil auk kinni õmmelda
- ühe soki auk kinni õmmelda (va lollid uksepakud, mis on turritavaid naelu täis)
- helistada ühikasse, kus ma enne elasin ja neilt raha tagasi küsida (oi, kuidas ma ei taha siukseid asju teha!)
- netis british airways’i käest raha tagasi küsida. ma ükskord ptoovisin, aga siis oli liiga vara ja hiljem ma pole kohe üldse mitte tahtnud selle nõmeda asjaga tegeleda. mul on midagi viga ilmselt, et oma raha tagasi ei taha…
- meilida CIMOsse
- CVd tuunida, et paremat töökohta hakata tasapisi otsima. praegune on ju täitsa lahe, aga no see rongidega maailmalõppu sõitmine iga päev ja minimaalne palk pole siiski see, millest ma alati unistanud olen.
- aa, hambaid võiks ka täna pesta.
varsti olen terve vetsupaberirulli täis nuusanud. ajee.
oeh ja võeh… March 15, 2010
Posted by annushka in asjadest, careerscotland, meestest, näägutusi.2 comments
maailmas on nii palju asju valesti, et ma kohe ei tea, kust otsast alustada. ei noh, palju asju on õigesti ka. aga just praegu ma näen neid valesid igal pool. näiteks logisin täna üle pika aja oma blogisse sisse ja märkasin, et mulle on imelisel kombel uus blogi tekkinud, stardollstile.wordpress.com! mingi hispaania tsikk kasutab sama nime ja ilmselt siis ka sama parooli või minaeitea. igatahes väga huvitav! ma siis postitasin talle ühe loo. et äkki ta arvab ka, et see pole päris normaalne. ja noh, ma ka nüüd ei tea, kes siia minu blogisse võib tulla postitama…
jah ja siis tobe british airways kaotas mu kohvri ära. saabusin eile lõuna paiku soomest ja siiamaani pole teada, kus maailma otsas mu kohver olla võiks. ja ma olen üldsegi väsinud kogu sellest hirmsast reisimisest, mida ma paari kuu jooksul olen teinud, london, aberdeen, edinburgh, helsingi, salo, kouvola, tallinn, väike-maarja… täiesti vabatahtlikult, kusjuures! nüüd siis kannatan. pea valutab ja mitte midagi ei taha teha. lähengi kohevarsti magama. kell kaheksa ongi juba õhtu, eksju.
kõigele lisaks on töö juures üks kuritegelikult ilus ja väga abielus mees, kes on mu pea täiesti pöördesse ajanud. ma korrutan endale iga päev katkendit johannese esimesest kirjast:
Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja
elukõrkus -, ei ole Isast, vaid maailmast.
Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist,
püsib igavesti.
ja loodan, et ehk hormoonid ühel heal hetkel lihtsalt väsivad ära ja ma saan jälle rahulikult elada. praegu küll ei saa. ja no see, et mees minuga süüdimatult flirdib, ei aita mitte karvavõrdki! töökohta sellepärast eriti vahetada ei tahaks…
nii et, ploha, brat, ploha.
uus aadress… November 26, 2009
Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, elus ja terve, naabritest, näägutusi, oma kodu, pidulikult, seiklused shotimaal.6 comments
teate, siin maal tuleb kõik oma viimase viie aasta aadressid meeles pidada, sest nii kui on vaja oma isikut tõestada, siis aadress paistab olema see kõikse tähtsam tõend. passid ja muud tühised paberid ikka ei saa postiga saadetud konto väljavõtte vastu! ning kui kolite liiga tihti ja konto väljavõte tuli eelmisele aadressile, siis oodake kolm kuud järgmise väljavõtteni ning ärge püüdke vahepeal oma isikut kuskil tõestada. lisaks post võib überkergelt kaduda ja valedesse kätesse sattuda (eelmises korteris jäeti kirjad koridori prügikasti peale, kust iga suvaline möödakäija oleks võinud minu panga saadetud paberikesed endale näpata!). emme saatis mulle ükskord kirja, mida ma kunagi kätte ei saanudki. nii et kui te juhtumisi identiteedivargustega tegelete, tulge shotimaale. siin see on lihtne! näpake lihtsalt kellegi prügikasti pealt tema konto väljavõte ja teil on vabad käed…
igatahes nüüd lõpuks ometi olen ma oma paberimajanduse enam-vähem korda saanud. mul on kindel aadress ja mu pank ka teab seda ning kõigele lisaks olen ma ennast ka arsti juures registreerinud (seda ei saa teha, kui sul pole aadressi. ning viimased 5 nädalat olen ma ju lihtsalt sõprade juures pesitsenud. kodutu, ühesõnaga. nüüd on siis see ka ära proovitud!).
kohalik kliinik on väike ja nummi, medõde on seal suurepärane. ta tegi mulle täna ühe väga vastiku protseduuri ja sai imeilusasti hakkama. ma olen kohe südamest tänulik. sest eelmine kord, kui ma sama jubedust kogesin, hakkasin ma hüperventileerima ja vandusin, et ma elus ei lase enam endaga selliseid asju teha. ja arstitädi käest sain antibiootikume. tal oli vastuvõturuumis üks uje meditsiinitudengist india noormees, kes siis ka mu kopse kuulas ja noogutas, et jah, ragiseb küll. töölt täna juba helistati ja küsiti, et kas on ka plaanis millalgi tagasi tulla. igatahes homme ma ei lähe. mul on nohu ja midagi bronhiidi taolist, lähen ma jah sinna köhima ja nuuskama. saavad ka ilma minuta hakkama.
mulle üldjuhul meeldib haige olla, saab kõik kohustused nurka visata ja lihtsalt lebotada. aga kahjuks ma pean ka tänase thanksgiving õhtusöögikutse nurka viskama. noh, homme tulevad tänupühad mulle koju kätte. elan ju ometi ameeriklannaga, kelle kursusekaaslased seda vahvat pidu meie koju tähistama tulevad. inglike käis just täna kalkunit ostmas.
ilmast ka. siin on mitu päeva sadanud nagu oavarrest, ja tuul on ka päris korralik olnud. olete ehk kuulnud, et walesis on uputus. shotimaal vist veel väga ei uputa, aga külm ja kõle on sellegipoolest. täna paistab aga imekombel päike. ma tormasin siis kohe fotokaga välja, et majast pilti teha. pimedas ja vihmasajus pilti ei tee, eks. nii et vaadake ja nautige. mulle siin ikka jubedamalt meeldib!
meie maja. elame teisel korrusel, kuid siinses mõistes esimesel.
teisel pool tänavat. kõik majad west endis on punakat värvi, mõned on ka kollased. aga ehitusstiil on sama. nii kena!
kui see linnaosa ehitati, siis kahjuks ei tulnud arhitektidele pähe ehitada ka ruumi garaazhide jaoks. parkimine on täiesti lootusetu. kui ma kolisin, siis pidi adam mu kotid ja kompsud lihtsalt trepikotta viskama ning kui tema taga paar autot järjekorraks kogunes, ümber kvartali sõitma ja siis jälle paar kompsu autost välja tõstma. sest tänav on meil ühesuunaline ja mõlemad ääred on täis pargitud, nii et mööda sõita pole võimalik. ma ei tea, mis siis saaks, kui tulekahju süttiks. kujutate ette, kui lahe on tuletõrjeautol siin manööverdada?
kui majaesine tänav on street siis majatagune porine tee on lane. seal on meie tagahoov, prügikastid ja muruplatsid. ma ausalt ei tea, kes neid küll pügab. trepikoda pesevad meil mingid mehed. koridoris on nimekiri, iga kahe nädala tagant peaks keegi ilmselt koristama. nimekirjas on james ja sean ja keegi veel. huvitav, kas naised siin trepikojas ei koristagi? või polegi meil rohkem naisi?
nii romantiline!!!
meie trepikoja tagauks. pimedas prügi välja viies peab ettevaatlik olema, et trepist alla ei veere. pikk trepp on! meil saab siin isegi mõningaid asju taaskasutada, roheline konteiner on tavaprügi ja sinine konteiner on plastikpudelite, paberi ja metallpurkide tarvis. kõik taaskasutatav läheb samasse kasti…
inglikesel on jalgratas, millega ta ülikooli väntab, kui taevast pussnuge ei saja. aga sajab tihti. siis on ratas trepikojas ketis, sest muud võimalust pole. küll meil on ilus punane trepikoda, eks!
esimesel korrusel on seinad kahhelplaadist ja ilusate detailidega.
koridoriaknad on ikka vägevad!
korteriuks on meil selline tagasihoidlik… tegelikult on meil kaks ust. nii et koju tulles pean ma vähemalt kolme võtit kasutama. kui uksed korralikult lukku panna, siis on vaja viit võtit. oeh.
sisemine korteriuks on selline, lillega, glasgow stiilis. peaaegu nagu rennie mackintosh…
elutuba on täitsa hubane. meie pole siia midagi ostnud, kõik on omaniku poolt. isegi taldrikud ja lusikad-kahvlid. kuigi tolmuimeja on selline jube, püstine, ega ime mitte tuhkagi. ostsin täna uue, tuuakse laupäeval kohale. sest kui terves korteris on ikka vana vaip, mis on põranda külge kruvitud, siis vähemalt peaks tolmuimeja olema korralik.
köök on meil nii tilluke, et laud sinna ei mahu. sööme siis elutoas. pruun uks vasakul on tegelikult kapiuks, seal on mõned riiulid seina löödud.
kamin on vahva, sinna saab palju küünlaid panna ja romantikat teha. peegel aga annab ruumi ja valgust juurde, geniaalne idee!
punane teekann on kusjuurest ameerikast. inglike oma kätega tassis kohale ja maksis liiga suure pagasi eest jubeda summa raha. sest ta lendas amsterdami kaudu, kus ta käis oma õde külastamas. otse ameerikast lennates oleks ta ainult 50 dollarit pidanud juurde maksma. vaene inglike…
inglike küpsetas just kõrvitsapirukat (väga vasakul), mis kõrbes veidi ära, aga peaks siiski olema söödav. see pirukas läheb tänasele tänupühaõhtusöögile, kuhu mina ei lähe. kurb. aga täitsa toimiv köök on. kõik asjad olid juba olemas, no veinipudeli ja fairy ostsime ise.
vannituba on pikk ja kitsas, mis tähendab seda, et paksemaks minna ei tohi, muidu ei mahu vannitoa uksest sisse. kuna ruum on nii suur, siis on seal ka üldjuhul alati külm. isegi kui radiaatorid on sisse lülitatud. minu toas on boiler, mille me lülitame sisse ainult siis, kui kodus oleme. ega veel ei tea, kas me raiskame gaasi või mitte, eks siis paistab, kui esimene arve tuleb. aga külmetada üldse ei tahaks!
meil on vann!!!!!!! oi, ma olen rõõmus. mul esimene veini- ja vanniõhtu juba peetud, küünaldega ja puha. kuumaveekraanist tuleb väga-väga väike veejuga, nii et vanni täitmine võtab omajagu aega. dushsh on meil ka selline säästurezhiimiga, veesurve on nagu kuskil aafrika savannil, iga tilka peab ootama.
see on lihtsalt üks ilus pilt vannitoa aknast.
see pilt nii ilus ei ole. vannitoa radiaatori taga on seis üsna lohutu.
minu tuba sissekolimise nädalal. ikea on ka siin popimast popp, nagu näha. aga pole midagi, mul ju ainult kodune tunne. ja vähemalt on uus ja puhas mööbel.
akna ees olid valged paksud kardinad, mis ma kohe maha kiskusin. nüüd näeb siin küll välja nagu mõnes sõjaaegses leningradi lastehaiglas, aga mulle ei meeldi kobakad kardinad. plaanis on osta mingi kerge kardin ainult akna ülaossa. aga eks aega ole selle kiire asjaga. järgmisel nädalal võiks ikeat külastada, näiteks.
ma olen aasta aega elanud ilma täispikkuses peeglita. küll on ikka hea näha ennast pealaest jalatallani! ma ütleks, et kui siin korteris oleks veel laudpõrand, mitte vastik täisvaip (on see ikka õige sõna???), siis ma ei tahaks siit kunagi ära kolidagi…
on the road again… September 11, 2009
Posted by annushka in annushka imedemaal, näägutusi, oma kodu, priske koolmeister, seiklused shotimaal.add a comment
eelmine postitus oli sellisel huvitaval kuupäeval nagu 09.09.09 ja ma ei pannudki tähele. no nüüd panin. eelmisel aastal oli 08.08.08 väga populaarne pulmapäev, kui ma õigesti mäletan. sel aastal juhtus imeline number kolmapäevale, vaevalt, et jube palju abiellumisi ette võeti.
sõidan täna walesi. seal on koguduse singlite kokkutulek, saab lõket ja loenguid ja pidu. lahe. lõkked on mulle alati meeldinud.
tööintervjuust pole veel midagi kuulnud. ma hirmsasti loodan, et saaks glasgowst tööd, eriti EFL tööd. see oleks niiiiiiiiiiii huvitav ja kasulik. elame näeme.
kass peesitab põrandal päikeselaigus. aru mai saa, kuidas mõned loomad ajavad pidevalt nii palju karvu. kas see olenebnende toitumusest või millest? nii kui kass su jalast mööda libiseb, nii on püksisäär punaseid karvu täis. õhhhh. igatahes nüüd ma tean, et enam ma kassidega korterit jagada ei kavatse. eelmine kass, kellega ma turus koos elasin, oli väga normaalne. hoidis oma karvad endale. aga need siin, need peaks juba kiilad olema sellise karvaajamise peale…
kehv päev… August 24, 2009
Posted by annushka in näägutusi, oma kodu, priske koolmeister, seiklused shotimaal, urheilu tappaa.3 comments
mul on paanika. selline väike, pidev, näriv… miski pole näiteks reedest eriti muutunud, aga palju kehvem on olla. esiteks on mul tunne, et mu korterikaaslasele eriti ei meeldi, et ma siin olen. või kust mina tean, ta ei räägi minuga kuigi palju. on selline väga vaikne inimene. ja ma ei oska temaga olla. vaja uus elukoht muretseda.
aga. ma ju ei tea, kust ma tööd saan, nii et ma ei tea ka, kuhu elama minna. glasgow? edinburgh? või hoopis kuskil vahepeal? olen üsna mitu tööotsimisankeeti juba ära täitnud, eks neid tule veel mustmiljon täita. njah. hakkan siis täitma.
eelmisel nädalal ei käinud kordagi jooksmas, sest vihma sadas kogu aeg. äkki võistluspäeval sajab ka nagu oavarrest? ikka tuleb ju joosta… noh, vähemalt mu uued jooksutossud on head ja mugavad. lähen ja teen täna ühe treti, enne aga otsin veidi tööd.
no kuulge… May 27, 2009
Posted by annushka in asjadest, näägutusi, seiklused shotimaal, urheilu tappaa.4 comments
mida see nüüd siis tähendab? mul on kaks aastat vanad jooksutossud, ilusasti sisse joostud ja puha. ning järsku hakkasid nad mulle ville jalga hõõruma. esmaspäeval tuli väike vill. ignoreerisin seda ja käisin jooskmas ka teisipäeval. kõik oli korras nagu norras, ei mingit probleemi. no ja täna oli jooksmine puhas piin, iga sammuga tundsin, kuidas vesivill kasvab. kasvas jah päris pirakaks. pean ta nüüd läbi torkima, kaua ta ikka mind ehib. aga ma tõesti ei saa tossudest aru. mis värk on? sokid on mul alati tavalised olnud. ostsin äsja espetsiaalsed jooksusokid, mis eile olid väga mõnusad, kuid täna hoopis aitasid villitekkele kaasa. minu mõistus on otsas. kas ma pean nüüd siis uued tossud soetama või? ja need jälle sisse jooksma? aberdeen pole muideks mingi ostuparadiis. alati, kui mul on midagi vaja, siis tuleb seda hankida, ehk kahe nädala jooksul sada miljon poodi läbi käia. nagu vanal heal nõukaajal, kus asjade ostmine polnud lihtne toiming, et lähed poodi, valid, annad raha ja saad, mis tahad.
räägitakse, et glasgows on hea shopata. mul oligi plaanis sinna kolida. aga mis ma siis just praegu tegema pean? ah? just kui mulle jooksmine jälle meeldima hakkas…
i'm gonna live forever... 