jump to navigation

unelmate maja… June 18, 2007

Posted by annushka in oma kodu.
2 comments

dream house

umbes selline näeb välja minu unelmate maja. maja oleks valge, ja mõni rõdu või tornike võiks veel juures olla. ja pitsäärised akendel ja rõdudel. sellises majaks oleks hea sõpradega koos elada ja lapsi kasvatada…

pildi tegin varakevadel helsingi kesklinnas.

Advertisements

must on tullu sisustushullu… June 18, 2007

Posted by annushka in oma kodu.
1 comment so far

sisustamine on minu meelest alati olnud rikaste ja igavlevate inimeste imelik hobi, millega normaalne rahvas eriti ei viitsi tegeleda. ajakirjades on küll jah ilusad pildid, aga no kesse neid tõsiselt võtaks. kui kodune kraam enam-vähem silmale meeldiv on, kõlbab küll. ja nagunii kolin ma aasta-paari jooksul kuhugi mujale, nii et mida odavamalt kirbukalt saan mingid toolid, seda parem. pärast pole kahju neist loobuda.

nüüd on meid silliga hammustanud sisustussääsk ja meil on täielik malaaria. arutame pidevalt selle üle, mis värvi kardinapuu ja kas põrandavaip on ikka vajalik and so on and so forth. eile lugesin enne magamajäämist kodukujundusraamatut suomalainen sisustuskirja. ning oh sa ime, meie kodu oleks nagu anu jokela näpunäidete järgi kujundatud. nojah, ikea mõjutab ostuvalikuid võimsalt, sest ega raha eriti pole. aga kenasid asju tahaks ju küll. õnneks on meil põhjamaisele ikea-uputusele lisaks kodus ka mõni omapärane kulunud vana kapp ja näiteks minu issi tehtud toolid, milliseid pole mitte ühelgi inimesel maailmas. aga jah, meie maitse silliga paistab olema just selline, nagu suomalainen sisustuskirja arvab, et meil on. õnneks silli ei fänna koledaid plastmassist retrotoole. seda ma lihtsalt ei elaks üle…

leidsin ikeast just õige vaiba oma pisikesse tuppa. kuid oh mis katastroof, vaip on mu toaga enam-vähem ühesuurune. ma tahaks sellist kitsast, ainult täpiks i peale. mitte lahmakat. nii et jäingi ilma vaibata. teisest küljest nii ongi vahvam, otsimise ja unistamise mõnu jagub kauemaks…

valby-matto-ikea.jpg

õhtune hetk… June 17, 2007

Posted by annushka in elu on ilus.
add a comment

loen üle pika aja oma lemmikblogisid. hea on kiigata vanade tuttavate koju ja näha, et elatakse hästi, inimesed kasvatavad lilli ja lapsi ja reisivad… istun silli toas arvuti taga ja vaatan tema magamistoa aknast välja. silli ja suvi on saunas. minul on kaelas silli vana paks sall, mille talt ära pätsasin. vastasmaja korteri ribikardinate vahelt paistab teleka helendus. taevas on hall, aken on lahti ja linnud säutsuvad. akna taga on kohev kask. poisid ehitasid meile täna akvaariumi. sõime seitsmekesi suure laua taga kartuliputru ja hakklihakastet. see on maailma parim toit. ma sõidan augustis ahvenamaale. pärast jaanipäeva on eestis mu vana klassi kokkutulek. mind kutsuti ka. ma nii ootan… kahjuks sõitis üks klassikaaslane ennast kuu aega tagasi surnuks. nii et üks inimene jääb kokkutulekule tulemata. jari sarasvuo ütles oma loengus kunagi, et inimene peab mõtlema surmale iga päev. siis oskab ta elada elu nii, nagu peab. praegune hetk on väärtuslik. täiuslik iseeneses. ta on osa igavikust, milles ma elan. i’m gonna live forever. nii ma ju usun. forever has already started…

things of this world… June 16, 2007

Posted by annushka in asjadest, oma kodu.
add a comment

voodi kokkupanek oli lust ja lillepidu. tegime ära tunni ajaga. kruvide keeramine oli kõige raskem, mul on nii nigel kruvikeeraja, pidi kasutama ebanormaalselt palju jõudu. järgmine investeering: korralikud tööriistad. neid läheb alati vaja. ostsin endale ka mp3 mängija, sain isegi muusika laadimisega hakkama. no küll ma olen tubli. ainus negatiivne külg selle muusikariista juures on, et kõrvaklapid või -nupud või mis need asjad on, mis kõrva sisse käivad, need on liiga suured. mul on armsad tillukesed kõrvad, mis pole mõeldud selleks, et sinna jalgpallisuuruseid asju toppida…

meremees või merenaine? June 15, 2007

Posted by annushka in elu on ilus, oma kodu, vaata ja imesta.
add a comment

doris_bryga_jpg.jpgtäna täna oli ajalooline tööpäev. ma juhtisin nimelt laeva (pikkus 23 m, 3 korrust, mahutab 200 reisijat, ehk siis mitte kõige väiksem paat…). ma olen enne ka proovinud, aga meeldima ei hakanud. nüüd sain pikemalt tüüri keerata ja täitsa mõnus on. kõige raskem on õigesti liigelda, et laseks teistel elada ja ise saaks sinna, kuhu tahad. karile jooksmata ja purjekaid rammimata. autosõiduga võrreldes on laeva tüürimine raskem ja aeglasem, alus keerab ennast pikaldaselt, nii et tuleb ette ära näha, kui palju tasub keerata ja millal sihti juba otse seada. homme harjutan jälle. ehk saab asi enam-vähem käppa. et kui kaptenile reisu ajal pissihäda tuleb, siis oskan tema eest kurssi hoida…

käisime eile ikeas rekordajaga: ainult kaks tundi kondasime poes ringi. ostsime igasugu vajalikke asju. täna hakkame silliga köögikappi kokku klopsima. loodan, et ikka oskame. no, kui ei oska, siis vaja mingid mehed kuskilt välja võluda. õnneks maailma inimkonnast on peaaegu pool mehed, nii et lootust on…

elust lauttasaarel… June 13, 2007

Posted by annushka in elu on ilus, oma kodu.
2 comments

ma nüüd siis kolisin. ja pärast kolimist pole jälle netti. maivõi, mul on kogu aeg netipuudus, kuigi elan ju tõelisel it-maal. ja aega ka ei ole, et neid va kommunikatsioonitehnoloogiaprobleeme lahendada, elu on kiire ja lõbus. kolimine läks üllatavalt libedalt, kuigi ma eriti pakkinud polnud ega üldse midagi planeerinud. mingid meessoost sõbrad kutsusin kohale, ise ajasin asju pappkastidesse ja nemad kandsid. üks väga andekas ja kogenud kolijamees aitas autot mõistlikult laadida. autojuhiks hakkasin ise. ma pole elu sees helsingi linnas autot juhtinud, ning alustasin seega grandioosselt – rallisin pilgeni täis laaditud minibussiga mööda linna terve päeva. ma ju kolisin ühest linna otsast teise, kontulast lauttasaarisse. autosõitu teeb ikka oma 40 minutit. viimase treti tegin keskööl hirmsas udus ja pimedas, päris jube oli sõita kui isegi kesklinnas oli ainult paar meetrit ette näha. liiklusreegleid rikkusin kindlasti rohkem kui isegi aru sain, hiljem sain näiteks teada, et bulevardilt ei tohi otse pohjois-esplanadile sõita. aga see oli ju kõige lühem ja parem viis saada sinna, kuhu ma tahtsin. õnneks politsei vist ka ei näinud midagi udu tõttu…

uus kodu on nunnu. läheme homme silliga (silli on mu korterikaaslase koodnimi) ikeasse köögikappi ostma. ma tahaks endale idamaist põrandavaipa ka. praegune on liiga tirka ega sobi stiili. sillil oli oma kolmetoalises korteris kolm korda vähem asju kui minul ühetoalises. ta kukkus pikali ja jäi keeletuks, kui nägi seda mäekõrgust asjadehunnikut, mis ma tema kottu üle kolisin. päris palju kolu sai ka minema vistatud ja ära antud. näiteks vanad kapid ja laua viisin vana kodu õuele, kirjutasin peale “tohib võtta” ja paari tunni pärast olid kodinad kadunud. kohalikud venelased viisid endale. nii vahva. sest kui prügimäelt oleks äraviijad tellinud, oleks kõvasti peale pidanud maksma. kasutatud asjade keskus ei tahtnud neid, kirbuturg ka mitte. õnneks on olemas veel häid naabreid, kes halastavad koliva tütarlapse peale ja ta vanad asjad endale võtavad.

käisin eile oma uuel saarel tervisejooksu tegemas. nii hea tunne oli rahulikult mere ääres ja metsa vahel sörkida. kui teised minust mööda jooksid, tekkis küll kiusatus kiirust lisada. kooliaeg tuli meelde, kui pidi kogu aeg muudkui teistega võistlema. õnneks nüüd taipasin jooksu nautida, mitte veremaik suus kellelegi midagi tõestama hakata. mul oli ka espetsiaalne projekt: naeratasin kõigile vastutulijaile. noh, et mis näo teevad, kui üks higine sörkija neile naeratab. ja oi mis kurb resultaat. ainult käputäis naisterahvaid naeratas vastu, teised inimesed, eriti mehed, nägid välja, nagu nad vihkaksid või kardaksid kogu maailma. ja päike paistis ja puha… kahju kohe sellistest hapunägudest. vahepeal eksisin ära ka, siis küsisin inimeste käest juhiseid. ja leidsingi kodu üles.