jump to navigation

mõnus elu… June 28, 2013

Posted by annushka in üli kool, elu on ilus, issand jumal, kohtumised, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

1048401_10151976650561679_864208149_o

küll on puhkus ikka hea asi! olen suutnud oma tegemata asjade nimekirja veidi vabamalt suhtuda. eile sain paari sõbrannaga botaanikaaias kokku, kõndisime ringi, imetlesime jumala loomingut, mõtisklesime loomingust kõnelevate piiblivärsside üle, palvetasime, naersime, sõime kirsstomateid… kuna mul oli enne meie kohtumist mõni tunnike vaba aega, siis läksin kohale juba varem ja lugesin kohvikus raamatut. tükk imelist peedipirukat ja kohv ilusast kruusist olid kak raz see, mis puudus täiuslikust õnnest.

ma hakkan sügisel jälle üliõpilaseks. sest mul on 14 ainepunkti puudu inglise keele õpetaja kvalifikatsioonist ja paremast palgast. ma ju tegelikult hoopis vene keele õps. aga kuna helsingis keegi eriti vene keelt ei õpi, siis pole ju tööd. aga inkat õpivad kõik. nii et tööd on ka, isegi kui pole 100% kvalifitseeritud. ma kevadel käisin siis sisseastumiseksamit tegemas, et saaks ikka kõik oma protsendid kätte. eksam oli hirmraske, olin kindel, et pool vastustest läks puusse. aga noh, vahet pole, sest sisse ma sain. hakkasin juba ka esimest raamatut lugema, the stories of english. lahe lugemine on, mis sest, et 530 lehekülge. need 14 ainepunkti on tegelikult ainult 4 kursust, millest kolm on võimalik iseseisvalt ära teha, ainult ühel peab kohal käima. paistab, et saab töö kõrvalt tehtud küll.

käisin eile ka üle pika aja jooksmas, eks ta üks aeglane ja vaevaline sörk olnud. ma pole ju poolmaratonist saati sammugi jooksnud, keha pole lihtsalt tahtnud. rattaga olen sõitnud kümneid ja kümneid kilomeetreid, aga vot jooks… see on üks väljakutse. mõni nädal tagasi tõdesin, et olen kaalus suure jupi juurde võtnud, nojah, abielu pidavat ju mõnesid paksuks tegema… mees mul küll paksem pole, nii et ma ei tea, mis mul viga. võibolla beebipillid ka mõjutavad. noh, igatahes, nüüd tekkis viimaks tahtmine end liigutada. kui saaks kuidagi rütmi sisse, et paar-kolm korda nädalas, oleks väga hea. jooksmisega on ju nii, et mida rohkem jooksed, seda rohkem ka jäksad ja seda toredam on. mul oli plaanis ka mõnele tantsutunnile minna suve jooksul, tahaks uusi õpetajaid proovida. sest inspiratsiooni on vaja tantsuks…

Advertisements

suvi, suvi, suvi…!!! June 27, 2013

Posted by annushka in abi elu, elu on ilus, issand jumal, oma kodu, pidulikult.
add a comment

1049232_10151973844736679_1836760312_o

 

suvepuhkus on küll üks mõnus asi! ainuke probleem on see, et ma olen enda jaoks suure hunniku plaane valmis mõelnud, kuid ei viitsi neid hetkel teostada ning põen selle pärast. kui põdemine välja jätta, siis on kõik väga ilus ja tore. juunikuu on peagi möödas, küll ikka aeg lendab. eks see ole vanadusest, mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg läheb ju.

veetsime mehega jaanipäeva nädalavahetuse eestis. isegi mu kodukülast jõudsime korraks läbi käia, seal metsmaasikaid korjata ning kohalikus pubis 3.50 euro eest tugevalt lõunatada. mees ohkas, et oi, küll maal on odav. nojah, aga ega siin pole ju eriti tööd ka, nii et kui hinnad oleksid kallimad, siis keegi ju ei ostaks midagi. käisime mu vana kodumaja vaatamas, ning uus omanik sattus just siis kohal olema ja kutsus meid sisse vaatama, kuidas nad seal remonti on teinud. väga vahva oli näha, kuidas kõik on ümber tehtud. ja seal, kus olid vanaema kartulivaod, laiub praegu suur muruplats. nii on ju kergem, muidugi. marjapõõsad ja õunapuud on siiski alles.

mind huvitas väga, et kas mul on veel sama jaanipäevatunne, mis alati ennegi, selline ootusärevust täis aga natuke kurb ja melanhoolne ka. umbes selline, et hea orkester mängib, aga kas keegi ikka võtab mind tantsima? mul on eluaeg uusaastaööl ja jaanipäeval selline tunne olnud, siis olen ka ilust ja igatsusest mõne pisaragi poetanud. kahjuks või õnneks pean ma nentima, et seda tunnet mul enam pole. polnud ei uusaastaööl ega ka eelmisel nädalavahetusel. mind on nüüd tantsima võetud, ning pole mingit põhjust igatseda midagi. mees palus muidugi vabandust, et mu jaanipäevatunde ära rikkus! seda see siis tähendabki, kui inimene asetub, leiab oma koha ja oma inimese. võib vabalt oma ümbrusele keskenduda, pole vaja otsida midagi kuskilt mujalt. nii armas on oma mehega “õitseda”, kallistada ja musitada ja olla mulli sees. sest just praegu ongi selle aeg. 24. juunil sai meil seitsmes abielukuu täis, ja me oleme niiiii hirrrrrmus armunud. igal hommikul, kui ma silmad lahti teen ja mehe unist nägu näen, olen ütlemata tänulik.

tänulikkus on suur teema. ma olen tänulik jumalale kõige eest mu elus, sest tean, et kõik tuleb tema käest. aga nagu iiob ütles, tulevad vahel ka mitte nii toredad asjad jumala käest. olengi mõtisklenud selle üle, et jumal on absoluutselt hea olenemata maailma asjade seisust või sellest, kas mul läheb hästi või halvasti. seda mõtet on hea mõelda…

…ja mamma tuli tordiga ja pillas mulle pähe… February 1, 2012

Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, issand jumal, pidulikult, pojkvän.
4 comments

talv on käes, seda on näiteks jalgrataste pealt näha. mu enda ratas näeb ka üsna lumine välja, kuid mitte nii trööstitu, nagu see siin pildil. aga eks kesklinnas ole ka karmimad tingimused.

mul oli esmaspäeval sünnipäev. väga espetsiaalne sai teine… kõigepealt veetsin emmega hommikul aega, lugesime piiblit ja pläkutasime maast ja ilmast. emme mul ju hetkel kodune, sest ta tegi nädal tagasi väljas spagaati ja rebestas oma tagumise reie ribadeks. nüüd ootab operatsiooni. kodanikud, harjutage spagaaditegemist juba varakult, nii et kui te juhuslikult libedaga seda tegema peate, siis ei katkesta te end ära!

sünnipäeva auks otsustasin olla korralik inimene ja koristasin üle pika aja toad ära, sünnipäeval võiks ju puhas olla. pärastlõunal läksime pojkväniga uisutama, sest jube hea uisuilm oli. ma polnud mitu-setu aastat uisutanud, mõtlesin, et ega ma üle paarikümne minuti ei jõua (kartsin ka spagaaditegemist). aga me tiirutasime terve tunni, väga lahe oli ja kellegi jäsemed katki ei läinud. järgmisel päeval polnud isegi jalad valusad! uisuväljaku garderoobis pakkus pojkvän mulle termosest teed (ta vaeseke unustas piima koju ja tee oli nii kange, et tuimestas mu keele ära! aga tal oli siiski meeles mu lemmiktass kaasa võtta, sest ma olen tassi-hitler, mulle iga kruus ei kõlbagi…), sünnipäevapeost järgi jäänud köögivilju (porgand, lillkapsas ja spargel), ning toorest kartulit, mille ma tohtisin lausa ise suure kööginoaga ära koorida. sest pojkvän mäletas, et mulle maitseb toores kartul. no kas pole mitte tähelepanelik inimene!!!

peale köögiviljasöömise – tee ma jätsin joomata, sest ikka väga kibe oli – luges mees mulle ette ilusa kirja, mille ta oli südamekestega kaunistanud, ning värsi peetruse esimesest kirjast, teisest peatükist:

teie aga olete “valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas,
omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust”, kes teid on
kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse.

no et ma ikka mäletaks, et ma kuningatütar olen! meil on, nagu näha, kombeks üksteisele kirju kirjutada, ja neid ette lugeda. ning miks ka mitte uisuväljaku garderoobis, eriti kui seal peale meie kedagi pole… üks mu sõbranna määratles romantikat nii, et see on see, kui sa tunned end eriliselt, et mees on just sinu peale mõelnud midagi plaanides. ma ütleks, et ma tundsin end väga eriliselt! nii et sploshnaja romantika!

kui ma õhtul veel poest läbi astusin, et oma haigele emale süüa osta, siis tervitas mind riiulite vahel vahva linnuke. ta oli vist kuulnud, et mul sünnipäev on, ja tahtis ka õnnitleda. mulle igatahes meeldis. aitäh!

 

teine jõuluevangeelium… December 24, 2011

Posted by annushka in issand jumal, literatura, pidulikult.
add a comment

Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas. Ja ta oli lapseootel ning kisendas tuhudes ja piinles sünnitusvaludes.

Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet. Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.

Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid. See laps haarati Jumala ja ta trooni juurde. Ja naine põgenes kõrbe, kus tal oli ase, mille Jumal oli valmistanud, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva.

Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid. Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas. Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga.

Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat:

Nüüd on käes pääste ja vägi
ning meie Jumala kuningriik
ning tema Kristuse meelevald,
sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja,
kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.
Nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi
ning oma tunnistuse sõna läbi
ega ole oma elu armastanud surmani.
Seepärast rõõmustage, taevad,
ning teie, kes neis viibite!
Häda maale ja merele,
sest kurat on tulnud alla teie juurde;
ta on suures raevus,
teades, et tal on aega üürikeseks.

 

Kui lohe nägi, et ta oli heidetud maa peale, siis ta kiusas taga naist, kes oli toonud ilmale poeglapse. Aga naisele anti kaks suure kotka tiiba, et ta lendaks kõrbesse paika, kus teda toidetakse üks aeg ja kaks aega ja pool aega, eemal mao palge eest.

Ja madu purskas oma suust naisele järele vett otsekui jõe, et teda jõevooluga ära uhtuda. Maa aitas naist, avades oma suu ning neelates ära jõe, mille lohe purskas välja oma suust. Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.

– Johannese ilmutus 12

 

Et siis häid jõule kõigile!!! See variant jõuluevangeeliumist meeldib mulle kordades rohkem, kui see tavapärane, inimlikust vaatevinklist kirjutatud (Luuka 2).

Lisaks Johannes kirjutab ka:  “Kes võidab, see riietatakse valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees ja Isa inglite ees. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!”

roosa ja trés cool… December 14, 2011

Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, issand jumal, näägutusi.
add a comment

mul on paar päeva olnud nohu ja kurk haige ja üldse kehv olla. olen istunud kodus ja parandanud kontrolltöid – mis on hirrrrmus raske tegevus – ja haletsenud ennast (ahahhaaaaa, ma viimasel ajal blogin ainult siis, kui on vilets olla…). kuid täna hommikul otsustasin minna meie iganädalasele pooleseitsmesele palvekohtumisele, mis sest, et ikka veel nohune ja vihma sadas ja tuul oli ka jube. tõdesin lihtsalt, et mul on VAJA teistega koos palvetada, et mõistus peas püsiks. ja niis, kui peale mere ääres palvetamist ja üdini läbikülmumist koos kohvi jõime ja piiblivärsside üle arutasime, hakkas kohe hulga parem. ma niuksusin poistele ka, et kurb on, juba mitu päeva. ja nemad lohutasid, et las olla, küll millalgi läheb üle. ja läkski. meid oli ilmselt “kena” ilma tõttu vaid kolm hinge koos, aga meil oli igati tore. mulle kusjuures isegi meeldib õues palvetada koerailmaga, on selline eriline tunne, et pole normaalne, noh. ja mulle meeldib olla ebanormaalne.

peale tööd läksin poodi vetsupaberit ja piima ostma. ostsin siis juba ühtlasi ka pakse sukkpükse (et oleks soojem õues palvetada, ma na seelikulembene), huulepulki, helkureid, shokolaadikomme ja vahva kampsuni (sest oli odav ja roosa!). kõige rohkem meeldib mulle kampsuni tekst. ma ise ütlen ka päris tihti “trés cool”, ja nüüd on see vahva lause veel roosal taustal. mis sa hing veel tahad!

nüüd kuulan jõuluraadiot (juba kolmandat päeva muideks, avastasin esmaspäeval juhuslikult, et selline asi üldse olemas on) ja söön shokolaadikomme. joogiks on kuum mustsõstramahl. elu on jälle lill!

jõululugu… December 11, 2011

Posted by annushka in issand jumal, pidulikult, vaata ja imesta.
1 comment so far

see on üks nummimaid jõulunäidendeid ever!

kõik on pime ja halb… December 2, 2011

Posted by annushka in elus ja terve, issand jumal, meestest, näägutusi, priske koolmeister, seiklused shotimaal, urheilu tappaa.
2 comments

ma ei mäleta, et oleks varemini hirmsasti sügispimeduse all kannatanud. aga no vot nüüd kannatan küll. täielik kaamosmasendus on peal… täna magasin terve päeva, ajasin end voodist üles vaid selleks, et kokkulepitud kohtumisele minna. ja nüüd pole ma küll veel tagasi voodis, kuin lösutan põrandal suure padja peal ja tiksun. mõtlesin siis, et toksin veidi blogisse ka, kui juba internetis molutamiseks läks. nii et pime on!!! ja kui pole pime, siis on hall.

ma mõnikord mõtlen, et miks inimesed üldse olemas on. et mis kasu minu elust üldse on? või sinu elust. minu sõber rehepapp ütleks sellise vingumise peale muidugi, et nojah, kohe näha et inimene on liiga kerge elu peal, on aega mõttetuid muremõtteid mõlgutada, selle asemel et hinge seeshoidmisega palehigis tegelda. nii ta ongi. liiga kerge elu peal, mis muud.

et oma viletsast elust paremat pilti saada, siis kirjutasin siin paar nädalat tagasi üles kõik asjad, mis mu elus halvasti on. alguses tuli ainult kaks asja meelde, aga kui veidi keskendusin, siis tuli ikka rohkem ka, kokku kuus. kahjuks on nendest kuuest juba kolm end lahendanud… isegi õnnetu ei lasta inimesel enam olla, põhjused võetakse lihtsalt käest ära! lisaks näen ma selgelt, kuidas jumal neis kolmes asjas töötab ja mingeid oma eesmärke taga ajab. aga noh, igatahes praegu kavatsen ma olla masendunud, tehku see jumal mis tahab.

minu õnnetusenimekiri ja mis sest järgi on jäänud:

  1. isiklik masu – pole piisavalt tööd, et normaalselt ära elada. ära ka ei sure, lihtsalt loen kopikaid ja emme ostab koju süüa. ja kuna ma nagu orav rattas tööd ei tee, siis on mul aega olla masendunud ja magada terve päev, kui vaja. mõnel ööl see-eest ei maga, sest asjad on vaja ära teha, ja kuna mul on nigel iseloom (vt punkt 3.), siis tuleb vahel tegemata asjade pärast punnitada nii, et ninast veri väljas. kusjuures mõni päev pärast selle punkti üleskirjutamist helistas boss, ja pakkus tööd juurde. mitte palju, aga ikkagi.
  2. murtud süda- ma olen armunud mehesse, kelle jaoks mina olen lihtsalt üks hea sõber. ei enamat ega vähemat. suhtlemist mul temaga lõpetada pole võimalik. ja no kui mehel pole tundeid mu vastu, siis mis teha. ega tema süüdi ole ju… mida njetu, seda njetu. tyhjästä on paha nyhjästä.
  3. jekyll ja hyde – mul on nigel iseloom, näen seda päev päevalt selgemini. ainus lohutus on, et eks kõigil ole. pole täiuslikku inimest siin maamuna peal. aga mina kannatan ju omaenese nigela iseloomu all kõige rohkem, sinu juurest on mul võimalus minema kõndida.
  4. sportlik eluviis – trennikoht läks pankrotti. ta oli mul nii mõnusalt kohe maja taga, sai käia siis, kui võimalust oli. uut otsima üldse ei viitsinud hakata. aga noh, üks teine firma ostis selle pankrotihunniku naksti ära, ja nädala pärast tehti saal jälle lahti. nii et ma pean ikkagi sportima jälle, kõik ettekäänded on käest ära võetud.
  5. pimedusega löödud – mulle on juba aasta aega tundunud, et mu silmanägemine muudkui kehvemaks muutub. olin juba täitsa hirmul, et ehk pärast laseroperatsiooni (2008) on mu silmamunadega midagi hirmsat juhtunud ja ma varsti valge kepi kätte pean võtma. noh, arst kontrollis ära ja ütles, et paremini üldse ei näegi keegi. et kõik on tibens ja et autoga pimedas jah on raske näha, harju ära. soovitas oranzhide klaasidega prille, see pidavat kontrasti suhtes aitama. on keegi proovinud, kas aitab?
  6. vaene ja hambutu – ma pole kolm aastat hambaarstil käinud, sest shotimaal esiteks sõbrad soovitasid kohalikele arstidele aega ja raha mitte raisata, ning teiseks ei saanud ma oma laiskusest võitu (vt punkt 3.), et oleks omale hambaarsti otsinud. nüüd aga juhtus nii, et ühest plommist tuli tükk ära ja otsustasin siis asjaga tegelema hakata. kartsin muidugi, et mul pole piisavalt raha, et kõik kümme auku, mis kolme aastaga kindlasti siginenud on, ära parandada. sest mul ponud aimugi, palju hambaravi maksab, ma olin ju enne shotimaad üliõpilane, siis maksis üks plomm 12 eurot ehk ühe hea söömaaja võrra. kui ma siis arstitoolis istet võtsin, selgus, et peale selle katkise plommi on mul ainult üks auk. tehti veel ka hambakivi eemaldamine – mille pärast mul kaks päeva veremaik suus oli – ning kästi elektrihambaharja kasutada. oligi kogu moos. nii et peale silmade on mul ka hambad üsna korras. no ütle nüüd.

ühesõnaga, pole üldse kerge olla veendunud, et kõik on halvasti. aga vähemalt õues on pime, lund pole, ning ma olen väsinud. ja raadiost ei tule ka mitte midagi head…

kütkestav… November 28, 2011

Posted by annushka in elu on ilus, issand jumal, literatura.
add a comment

olen lugenud raamatut “captivating” vist oma kümme korda vähemalt. ja ikka ja jälle leian ma sealt enda jaoks midagi uut ja tarvilikku. eriti puudutab mind see, et jeesus ei tulnud meid ainult päästma, ta tuli, et teha veel palju enamat. ta päästab ja lisaks ka parandab, tervendab ja vabastab.

Issanda Jumala Vaim on minu peal,
sest Issand on mind võidnud;
ta on mind läkitanud
viima rõõmusõnumit alandlikele,
parandama neid, kel murtud süda,
kuulutama vabastust vangidele
ja avama pimedate silmi,
kuulutama Issanda meelepärast aastat
ja meie Jumala kättemaksu päeva,
trööstima kõiki leinajaid,
andma Siioni leinajaile
laubaehte tuha asemel,
rõõmuõli leinarüü asemel,
ülistusrüü kustuva vaimu asemel.

Jesaja 61:1-3, Luuka 4:16-21

no kas pole mitte ilus, sügav ja meeliülendav? mulle tundub, et mu elu ilusaim aeg on alles ees…

niuks… October 19, 2011

Posted by annushka in elus ja terve, issand jumal, meestest, urheilu tappaa.
add a comment

ma olen iga kord üllatunud, kui ma pole rõõmus. et mis värk, kuidas siis nii? mis viga? täna ma pole rõõmus. mõtlesin siis tükk aega ja tundsin juba süümekaid, et energiat pole, tähendab olen üks igavene laiskvorst ja millegagi hakkama ei saa. siis tuli meelde, et pioneerirevolutsioon algas ju. mul on täna õigus isegi nutta, kui tahan. ja-jaa! kui mulle see selgeks sai, siis läks tujugi paremaks. läksin joogatundi, mingi hathajooga oli. habemega mehike rääkis hästi rahuliku häälega, et võtke oma suurest varbast kinni ja painutage jalga vastu laupa. no halloo. eks ma siis punnitasin ja hingasin, nagu oleks sünnitamas. varbast sain ilusti kinni, aga laup jäi ära.

eelmisest joogatunnist ja muust võimlemisest on mul kõik lihased abaluude piirkonnas valusad ja kael veidi kange. peab rohkem võimlema. see teeb ka tuju paremaks, isegi kui on pioneerirevolutsioon. kuid nuttu ma ootan veel. küll ta tuleb, pole kunagi tulemata jäänud. mõnikord tuleb mõni päev hiljem või varem… aaa! ma ju laupäeval lahistasin… noh, ehk see oligi siis seks korraks tehtud. aga ega teda kurvivaimu tea, ta võib mitu korda ka tulla. pole see elu midagi nii lihtne, et nutsid ära ja siis tükk aega hooleta.

üks asi, mis mind hirmus pahuraks teeb, on see, et ma nagu mõni ullike olen ikka veel ühepoolselt armunud ühte noorsandi. no miksmiksmiksmiks? ma mediteerin ja palvetan, et muudele asjadele keskenduda ja oma aju temast lahti raputada, aga ei õnnestu eriti. võibolla ma alateadvuses ikka tahan olla “armunud” ja seepärast ei saa oma eluga edasi mindud. kes teab.

igatahes, ma olen hulluks minemas. olen palunud jumalalt juba ei tea kui kaua lahendust. aga noh, jumalal on ju alati mingid omad, ülimalt huvitavad lahendused asjadele. eks me siis näe. sest ega see olukord ju ometi igavesti või kesta. ehk kogu asja mõte on see, et mina õpin kannatlikkust ja raskustest läbi saamist. kui asja nii võtta, siis on ju enamus elu probleemidest just nimelt selleks…

kollased juuksed, rohekas kleidike… September 17, 2011

Posted by annushka in annushka imedemaal, asjadest, issand jumal, oma kodu.
add a comment

ma elan nüüd sellises ilusas kollases majas. aknast paistavad rohelised kased-kuused ja kaugemal helendab kena parklamaja. ausõna, see pole isegi mitte irooniaga öeldud, pimedas on see parkla tõesti kena. ma pole oma tuba veel päris korda saanud, ja laiskus on ainult üks põhjustest. teised põhjused on näiteks sellised, et mul on kogu aeg kiire kuskil mujal ja ma viibin oma kodus väga vähe. ning lisaks mulle meeldib kaua mõelda, kuhu ja kuidas ja mis ja kas üldse. eile käis üks tore mees oma trelliga meil külas ja pani mulle ribikardinad akna ette. ma olen selline ribikardinainimene. kangaskardinad mulle eriti ei istu. üks väike punane kardinakene on mul kõrvalakna ees, et tuba ainult valge poleks. sest mul on valged ikea riiulid, hele voodikate, hele vaip ja valge lamp ning riidekapid. kirjutuslaud on must ja kardin on punasekirju. siis sain emme käest siukse pruuni madala riiuli, mis on mul plaanis kas valgeks või siniseks värvida. ei tea, kas jõuludeks jõuan ka? ma olen ju selline jokutaja… aga isegi pooleliolevana mulle mu tuba meelib. siin on valgust ja ruumi.

viskasin minema suure hunniku raamatuid. CDd peaks ka veel revideerima ja osa täikale viima. sest ma kahtlustan, et inimesel pole siiski vaja nii palju plaate kui mul on. või on vaja…? eks me näe, kui ma revideerimisega pihta hakkan. võibolla ei suuda loobuda millestki.

paar viimast nädalat on olnud hirmusjubekohutavalt tore. sõbrad ja seltsimehed naabermaadest on käinud meid innustamas ning kallistamas siin helsingis. ma olen ka saanud oma roostes vene keelt veidi harjutada, nüüd on ehk see kõige jubedam roostekiht veidi õhemaks kulunud, aga nutma ajab küll, kui ei suuda end väljendada keeles, mis sujus veel mõned aastad tagasi üpris ladusalt. mul plaanis novembris emakest venemaad külastada, ehk see veidi turgutab mind.

helsingi rahval oli privileeg kuulata douglas jacoby mõtteid eelmisel nädalavahetusel. näiteks väitlus ateistide seltsi esimehega oli ülihuvitav üritus, seal sai nii tõsist juttu kuulata kui ka veidi nalja. see oli minu elu esimene väitlus mida jälginud olen. täitsa tasus ära.

kirjutasin just hiiglama pika kirja mu glasgow perele. igatsen neid, nad on niiiiiiiiiiiiiii armsad inimesed. aga nüüd oleks vaja end sohvalt üles ajada ja veidi siin kodus tegutseda. ja juukseid oleks vaja lõigata. kolme tunni pärast peab juba väljuma, et laupäevaõhtut meeldivalt sõpradega veeta. kuidas see aeg küll kaob nii kiiresti, mis, ah?

elu on ilus.