…kuda see siis nii ruttu läks? September 1, 2013

oih. ongi suvi läbi! ma ei jõudnud pooligi planeeritud asju ära teha. köögilaud on puha värvimata, värvipotsik ootab kapis kurvalt oma aega. midagi ma sel suvel siiski tegin. näiteks tsillisin mõõdutundetult. sõitsin jalgrattaga prismasse leiva ja piima järele, lugesin hunniku raamatuid läbi, magasin poole lõunani. kahjuks mu kallis mees rügas pea terve suve tööd teha. mõned vabad hetked tal ikka olid, siis käisime väike-maarjas, ja tallinnas jaanitulel, ja haapsalus ujumas, maasikaid söömas ning epp-maria kohvikus kooki mugimas. rannarootsi muuseumis käisime ka, seal oli mehe naaberkülast poiss tööl, rääkisid siis omavahel vahvas soome rannarootsi murrakus. mulle see murrak väga meeldib, olen juba peaaegu et proff arusaamises, kuid ise veel rääkida ei oska. selleks, et seda rääkida oskaks, peaks vist mõnes rannakülas nii paarkümmend aastat elama. juutuubis on lahe näide ühest variandist. he va he to.

veel olime me nädal aega ahvenamaal koguduse konverentsil, mina olin nädalakese ilma meheta stockholmis koguduse noortelaagris juhiks ja õpetajaks, ning lõpuks veetsime viimase nädala enne kooli mehe kodukülas mustsõstraid süües, metsas kõndides ning meheõe äsjailmunud plaadi avalikustamisel. plaadile on jõudnud isegi lugu, mille ta meie pulmadeks kirjutas. nii nummi!!!! jube hea lugu on.

töö hakkas juba 12. augustil pihta. sel aastal on ikka hoopis teine maik töötada, kõik materjal on ju juba eelmisel aastal läbi võetud, nüüd on lihtsalt kordamine minu jaoks. ei mingit tundide kaupa ettevalmistamist. milline õnn!!! et elu liiga lihtne poleks, siis läksin tagasi ülikooli nii umbes aastakeseks. noh et ikka paremat palka saada. nüüd on vaja enesekontrolli, et oma kursused ka läbi teha. ega ma mingi priimus ei loodagi olla, kui ainult läbi ei kukuks.

jah ja lapsi tahaks ka saada. mul on täitsa beebipalavik peal. aga ega see nii lihtne polegi, et annad muudkui tellimuse sisse ja siis neid beebisid tuleb. ma olen seda beebiasja jumalaga mitu korda arutanud, ning me oleme kokku leppinud, et ma usaldan teda. või, tähendab, harjutan usaldamist. mõnel päeval on see kerge, mõnel mitte väga. olen pidanud oma mõtteid aktiivselt mujale suunama, kui näiteks peas hakkab keerlema, et kindlasti on minu lastel autism, adhd ja hunnik toiduallergiaid ka takkaotsa. igasuguseid jutte on ju kuulda kogu aeg, suur osa emasid kurdavad nii palju, et mina olen silmad pärani kuulanud ning endale jubedad õuduslood valmis mõelnud. aga nüüd ma olen otsustanud, et see asi on ikka jumala käes, ja pole mõtet lasta end hirmujuttudel hulluks ajada.

nii et palju plaane sügiseks. ah jaa, meil mehega kavas organiseerida ka heategevuskontsert oktoobris. noh et ikka igav ei hakkaks. ja mina tahaks hirmsasti lavale laulma. kogutud raha anname sos-lastekodule. nii et kõik võidavad.