jump to navigation

mõnus elu… June 28, 2013

Posted by annushka in üli kool, elu on ilus, issand jumal, kohtumised, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

1048401_10151976650561679_864208149_o

küll on puhkus ikka hea asi! olen suutnud oma tegemata asjade nimekirja veidi vabamalt suhtuda. eile sain paari sõbrannaga botaanikaaias kokku, kõndisime ringi, imetlesime jumala loomingut, mõtisklesime loomingust kõnelevate piiblivärsside üle, palvetasime, naersime, sõime kirsstomateid… kuna mul oli enne meie kohtumist mõni tunnike vaba aega, siis läksin kohale juba varem ja lugesin kohvikus raamatut. tükk imelist peedipirukat ja kohv ilusast kruusist olid kak raz see, mis puudus täiuslikust õnnest.

ma hakkan sügisel jälle üliõpilaseks. sest mul on 14 ainepunkti puudu inglise keele õpetaja kvalifikatsioonist ja paremast palgast. ma ju tegelikult hoopis vene keele õps. aga kuna helsingis keegi eriti vene keelt ei õpi, siis pole ju tööd. aga inkat õpivad kõik. nii et tööd on ka, isegi kui pole 100% kvalifitseeritud. ma kevadel käisin siis sisseastumiseksamit tegemas, et saaks ikka kõik oma protsendid kätte. eksam oli hirmraske, olin kindel, et pool vastustest läks puusse. aga noh, vahet pole, sest sisse ma sain. hakkasin juba ka esimest raamatut lugema, the stories of english. lahe lugemine on, mis sest, et 530 lehekülge. need 14 ainepunkti on tegelikult ainult 4 kursust, millest kolm on võimalik iseseisvalt ära teha, ainult ühel peab kohal käima. paistab, et saab töö kõrvalt tehtud küll.

käisin eile ka üle pika aja jooksmas, eks ta üks aeglane ja vaevaline sörk olnud. ma pole ju poolmaratonist saati sammugi jooksnud, keha pole lihtsalt tahtnud. rattaga olen sõitnud kümneid ja kümneid kilomeetreid, aga vot jooks… see on üks väljakutse. mõni nädal tagasi tõdesin, et olen kaalus suure jupi juurde võtnud, nojah, abielu pidavat ju mõnesid paksuks tegema… mees mul küll paksem pole, nii et ma ei tea, mis mul viga. võibolla beebipillid ka mõjutavad. noh, igatahes, nüüd tekkis viimaks tahtmine end liigutada. kui saaks kuidagi rütmi sisse, et paar-kolm korda nädalas, oleks väga hea. jooksmisega on ju nii, et mida rohkem jooksed, seda rohkem ka jäksad ja seda toredam on. mul oli plaanis ka mõnele tantsutunnile minna suve jooksul, tahaks uusi õpetajaid proovida. sest inspiratsiooni on vaja tantsuks…

Advertisements

uus vana tuttav… May 16, 2013

Posted by annushka in abi elu, elus ja terve, kohtumised.
add a comment

leidsin facebooki kaudu sõbra blogi, see on nüüd mu blogrollis “Armastab palju” nime all. huvitav, et mõnikord võib inimesega palju lähedasemaks saada tema mõtteid lugedes kui näiteks nädalavahetust mingi pundiga koos veetes. teise teksti lugedes ma ju kuulan korralikult, ei räägi vahele, ei esita kõrvalisi küsimusi. inimesel on võimalus ennast väljendada nii, nagu ta tahab, sõltumata kuulajast ehk minust. ja mõnikord see ongi ülioluline osa sõprustest, lihtsalt kuulata. ja kuulda.

sõbra blogi lugedes tekkis mul tahtmine teha mitteanonüümne blogi inglise keeles, natuke nagu facebook vist. aga ma ei tea, kas tasub. sest fb’s võid ju ise otsustada, kes sind näeb ja loeb. avalikus blogis küll mitte. ja salasõnadega ning kutsutud külalistega ma niikuinii ei viitsi hakata jändama. teisalt oleks hästi lahe pidada päevikut inglise keeles, mida mu sõbrad lugeda ja kommenteerida saaksid. fb’sse ma tavaliselt väga pikki heietusi ei kirjuta. hmmm… eks ma mõtle seda asja.

aga igatahes inspireeritud ma sain. kuigi mul on jube nohu, ajud valguvad nina kaudu välja. väljas on ilus suveilm, ja mina nuuskan toas. parem silm nutab ka pidevalt, vasak on õnneks eluga rahul. aga noh, kui ma oleks terve, siis ma ju oleks tööl, niiet tegelikult vahet pole. iseenesest mulle meeldib haige olla, saab rahulikult kodus lebotada ja mitte kuhugi pole vaja minna. kõik asjatamised jäävad ära, täielik puhkus. ainus nõme asi on see, et mehega musitada ei saa, sest ma ei taha ju talle oma pisikulaadungiga lajatada. kuigi, kes teab, võibolla pole tal ikkagi pääsu, mis sest, et ei musita. eks need pisikud oskavad oma asja…

kuus päeva katsumuseni… April 28, 2013

Posted by annushka in abi elu, kohtumised, näägutusi, urheilu tappaa.
add a comment

WP_001058

käisime nädalavahetusel maal. ühes väikses külas oli mingi külalistemaja, mille aial olid sellised vahvad sildid nagu: “the deadline for complaints was yesterday” ja “i started with nothing and i have most of it left”. vahva ju, kui sul on oma firma, eks.

maal oli tore, aga külm, tuuline ja uputus oli ka igal pool. väliskempsus tuul tõmbas nii, et vetsupaber lehvis. aga vähemalt oli värske õhk. esimesel päeval oli mul tunne, et meil mehega nagu pulmareis… kuidagi nii mõnus oli ainult kahekesi olla, rääkida ja kallistada ja… olla. tegime sauna pimedas, sõime grillvorsti õhtusöögiks, parandasime natuke uputuse all kannatanud teed, ja istusime metsas päikeselaigus ning mõnulesime.

mehe isa ja vend koos aastase vennapojaga tulid ka maale teisel päeval, ning meil oli vahva olemine. vennapoeg oli küll üks muhe tegelane. tal vaesekesel oli rind veel põletushaavades, oli endale nimelt keevat vett kaela tõmmanud. aga paistab, et arme ei jää.

sel reisil käisime saja sugulase juures külas – no ma liialdan natuke. aga päris paljusid käisime vaatamas, eriti neid, kes ise reisida ei saa. ja ma hakkasin jälle autot juhtima. ma siin ikka vahel olen veidi roolinud, aga hirmus vähe, mul on olnud mingi helsingi-kartus, et ma ei oska helsingis sõita. no maal oskasin küll, sadu kilomeetreid. ja nüüd linnas oleme sõitnud nii, et mees kõrval juhendab, kuidas tasub sõita. täna sõitsin siis päris üksi läbi linna, täitsa hästi läks, ühtegi õnnetust ei juhtunud! minust võib veel asja saada.

järgmisel laupäeval on siis see kurikuulus poolmaraton. ma pole üldse harjutanud, lausa naerma ajab. no rattaga olen tööle hakanud soitma, ostsime mulle ilusa uhiuue ratta, rohelise. rattaga  sõidan tööle poole tunniga, aga bussiga läheb 40-50 minutit, nii et milline ajavõit. ainult et ekstra särk peab kaasas olema, selg läheb ikka korralikult higiseks. praegugi võiksin sörkima minna, aga kirjutan hoopis bloogi ja passin niisama. mees on õhtuvahetuses ja kavatseb töölt koju joosta. ta on mul nii tubli. ma võiks ju kaaaaaaaa tubli püüda olla… ehhh.

 

neli kuud ja surnud jänes… May 13, 2012

Posted by annushka in elu on ilus, head ja paremat, kohtumised, pidulikult, pojkvän, priske koolmeister.
add a comment

tähistasime täna pojkväniga neljakuist koosolemist, 13. kuupäev ju. kui palusin ühel lahkel inimesel meist pilti teha, siis ütlesin kogemata, et neljaaastast kooselu… noh, ega palju vahet pole, eks. kuna pojkvän on mulle igasugu vahvaid üllatusi valmistanud, siis otsustasin vahelduseks hoopis talle üllatuse teha. ütlesin, et tule mulle pühapäeva hommikul kell kaheksa autoga järgi, pane soojalt riidesse ja hommikusööki pole vaja süüa. õnneks täna päike paistis ja poes olin ka eile õhtul kell kümme ikka jõudnud ära käia (jah, ma teen kõike viimasel minutil…), nii et täna hommikul polnud muud kui tee termosesse valada, võileivad valmis nikerdada ning teele asuda. mul oli igaks juhuks kaart ka välja prinditud, sest ma olin ise seal kohas enne ainult ühe korra käinud.

viisin pojkväni prügimäele. no sellisele ilusale, kus muru kasvab ja pingidki on rahvale istumiseks pandud, ja kus värvilised tuulelipud tuule kohta informatsiooni edastavad. konala prügimägi on helsingi kõige kõrgem mägi, ja sealt on terve linn ilusasti näha. isegi tuul polnud täna eriliselt tugev, nii et me jäime täiesti ellu. istusime muru peal maas, hoidsime käest kinni, palvetasime pikalt ja laialt kõigi ja kõige eest, mis meelde tuli,  tegime pilte, sõime mõnuga, võtsime päikest, lobisesime toredate sportlastega, kes mäest üles-alla jooksid ja olime muidu lahedad. kell sai liiga kiiresti niipalju, et juba jumalateenistusele pidime kimama. pojkvän oli tõeline dzhentelmän ja tassis mu moonakotti ning ütles, et ma teen imehäid võileibu. ei noh, mulle sellised asjad meeldivad. ta on päris mitu korda saanud mu rasket seljakotti tassida (mul on alati kogu mu varandus kaasas ju) ning nummisid asju ütleb ta mulle ka kogu aeg.

kui me mäest üles ronisime, oli me ümber vähemalt 10 eri tooni rohelist! küll loodus on imeline! nägime ka teistsugust looduse imet – pirakas harakas kakles väikese jänkuga ja tegi talle kuus-null. me ei jäänud haraka hommikusööki pealt vaatama. pärast armulaua ajal, kui jeesuse surmast räägiti, sosistas pojkvän mulle, et tal tuli see jänku meelde. eks elu on karm, mis muud.

eile käisime sõpradega vanadekodus laulmas. me käisime jõulude ajal ka, ja siis nad ütlesid, et tulge ikka tihemini, mitte ainult jõulu ajal. no me siis nüüd läksime kevadelaule laulma. mõned meist esinesid, aga päris palju laule laulsime vanakestega koos, luteri kiriku lauluraamatust. ma sain mõned uued lauludki seal selgeks, ma näiteks sõjaaegseid kirikulaule ei tunne eriti, aga vanadele olid need väga tähtsad. nad rääkisid ka, kus ja kellega nad olid miskit laulu kunagi laulnud, ja mida need nende jaoks tähendavad. väga muhedate 90aastastega sain juttu vesta. näituseks üks 94aastane proua, kes on eluaeg võimlemisega tegelnud, ning kes praegugi käib iga päev üksinda väljas jalutamas. poeg elavat tal hispaanias. või näiteks stiilsed kaksikmemmed, kes järgmisel nädalal tähistavad oma 90ndat sünnipäeva! neil olid juuksed lokitud, kõrvarõngad sädelesid ning nad naeratasid absoluutselt kogu aeg! ja ütlesid, et praegu nad ei kakle kunagi, kuigi oma päris algusaastatel oli see õde, kes tunni võrra teisest vanem, alati nooremal luti suust ära kiskunud. seal oli ka muhe vanahärra, kes mind jõuluajast mäletas, sest siis rääkisime me pikalt-laialt tema tööst. pojkvän oli vanakestega kui kala vees, ütles, et ta kaifib seda, kuidas vanade inimestega suhtlemine paneb ta enda elu õigesse perspektiivi.

aga tõesti, milline inimene ma tahaksin 50 aasta pärast olla? millist elu ma tahaksin elada? ega elu sündmusi ei saa eriti ise valida, aga oma suhtumist nii headesse kui halbadesse sündmustesse võib kindlasti kaaluda.

ühesõnaga, mul oli väga tore nädalavahetus! nüüd lähen muffineid tegema, sest meil on üks poolmäda banaan laual ja seda ma ära ei raatsi visata. lisaks tahan veel mainida, et olin täna hirmus tubli ja kärpisin endal veidi juukseid. nad olid na pikaks veninud ja rippusid kuidagi raskelt. võtsin mõnest kohast kohe karmi käega, nüüd sai palju õhulisem soeng. loodan, et peale muffineid jaksan jätkata oma tubliolemist ja parandan vähemalt paarkümmend kontrolltööd. oeh, neid kontrolltöid on nii palju, et ma upun! tunnen ennast veidi kui monte kristo krahv, kes lusikaga ennast vanglast välja kaevas. kui see nüüd ikka oli tema. mu harituses võib ka auke olla…

brazilian aeroplane entre zero e um… February 26, 2012

Posted by annushka in kohtumised, lallallaa, vaata ja imesta.
add a comment

bo kaspers orkester on juba aaaaaastaid mu lemmik olnud. ükskõik millist nende plaati võib terve päeva kuulata. eduardo arvab ka nii, sest ta on tõlkinud plaaditäie laule portugali keelde ja plaadile lindistanud.

ma olen eduardoga mitu korda juttugi ajanud, see oli siis kui ma veel turkus elasin. ta on seal väikest viisi kohalik kuulsus, aga üldsegi mitte ennast täis. vahva tegelane igat pidi. ja laulda oskab ta ka.

pärast pühi… January 11, 2012

Posted by annushka in annushka imedemaal, asjadest, kohtumised, pidulikult.
add a comment

mulle tehti selline ilus pats. nii kahju, et ma seda ise ei oska teha, emme ka ei oska. ning tegija asub teispool uuralit. elu on ikka väga ebaõiglane.

vana-aastaõhtul ja uuel aastal kõnelesin põhiliselt vene keelt, laulsin, tantsisin, aga trummi ei löönud.

jõulud veetsin hoopis jakobstadis rootsikeelses seltskonnas. seal räägitakse mõnusas murrakus, ega ma kõigest nii väga täpselt aru ei saanudki. aga ega sest midagi. nii palju ikka sain pihta, et kaasa oskasin naerda. lisaks oli mul võimalus patsutada hobuseid ja kanu. ratsutada ma ei julenud, ei kanade ega hobuste seljas. ühe koera seljas ma veidi proovisin, aga talle eriti ei meeldinud. sain seal rannarootslaste seas ka suure hunniku uusi tuttavaid. osa neis laulab allolevas klipis:

http://www.youtube.com/watch?v=h5Ci-1XCivU

parimad kingid pühade ajast on muhu vesti mustriga tass ja valged villased sokid (eesti), mikael svarvari plaat (finlandssvensk) ja roheline malahhiitsüdameke keti otsas (uural).

ma ütleks, et pühad õnnestusid.

aafriklastest… November 28, 2011

Posted by annushka in hähhähää, kohtumised.
add a comment

ahahahhaaa, hea nali facebooki elust enesest. aafrika sõber postitas küsimuse:

“mida sa teeksid järgmises situatsioonis: sa sõidad mööda bussipeatusest hurrikaani ajal ning seal seisvad vana haige naine, mees, kes päästis kord su elu, ja su unelmate naine. sul on kahjuks autos vaid üks vaba koht. kelle sa võtaksid peale?”

minu lemmikkommentaar: “kas sa oled unustanud, et me oleme aafriklased? aafriklane leiab alati oma autos koha kõigile kolmele, kaasa arvatud nende lapsed ja lapselapsed.”

armastuskiri… September 6, 2011

Posted by annushka in elu on ilus, hähhähää, kohtumised, meestest.
4 comments

Til Hening

Vil du bli min kjerste.

Hilsen Ane.

 

SVAR ❤

 

koguduse suvekonverentsi ajal käisin kohvitamas hea meessõbraga norrast. samas kohvikus olid ka mõned tuttavad emad oma 8-9-aastaste tütardega, emmed pläkutasid ja plikad lõid niisama koos aega surnuks. nad tulid ka meiega jutustama, neile meeldisid mu kõrvarõngad ja üleüldse oli meie jutuajamine neile väga huvitav. mingil hetkel ütlesime neile, et me tahaks siiski ikka omavahel ka rääkida, mingu nad nüüd omaette mängima. nad läksid ka.

hiljem leidis mu sõber paberikese oma taskust, plikad olid selle sinna sokutanud. see on üks armsamaid kirju üldse!!!! ei, me siiski ei võtnud kirjakesest õppust ega hakanud üksteise kallimateks. aga no kui armsad võivad ühed tirtsud olla! nad ilmselgelt tahtsid meid meie saamatuses veidi aidata…

 

 

londoonias jälle käidud ja… January 12, 2011

Posted by annushka in annushka imedemaal, elus ja terve, issand jumal, kohtumised, mõõdame palavikku, meestest, seiklused shotimaal.
add a comment

trükin siin oma haige sõrmega… mul on viimasel ajal pikad blogipausid, ilmselt sellepärast, et pole eriti mingeid kohustusi olnud, millest kõrvale hiilida. no nüüd on üks kohustus otse nina ees, tegelikult päris mitu tükki. nii et on mõtet jälle blogida.

ma olen otsustanud hakata korralikuks inimeseks sellel aastal. jajaa. et teen asjad ära enamvähem siis, kui peab, mitte kuu-paar hiljem. minu jaoks on see ülimalt raske. aru ma ei mõista, miks ma töö juures olen kohusetunne ise, aga kodus ja isiklikus elus nagu mingi vana hipi. kuid nüüd on selline lugu, et kuigi ma iial ei tee uusaastalubadusi, kuna ma nendest kunagi nagunii kinni ei pea, siis vat sel aastal teen lubaduse hoida oma rahaasjadel silm peal. harjutan ennast vinge tuleviku jaoks, et hiljem osata miljonitega ümber käia, eksole. ilusa ja värvilise eelarve loomine excelis on samm nummer üks.

laadisin endale lõpuks ometi spotify arvutisse. nii lahe asi! nüüd saab mõnusat muusikat kuulata. mul on muidugi see tasuta variant, et ega seal kõike pole, mida tahaks, aga no midagi hingele ja tujule leiab ikka.

vaatasin just praegu oma loo pealkirja, et millest ma siin üldse lobiseda kavatsesin. londonis käisin, eks. reedel sõitsime autoga läbi terve britimaa, ja öösel vastu teisipäeva logistasin siis bussiga tagasi. kaheksa tundi sõitu väsitab pepu täitsa ära. aga hakkama sain. london oli sel korral kuidagi kallivõitu. võibolla seepärast, et ma nüüd oma raha kullipilguga jälgin. nojah. ööbisin sõbrannade juures sidcupis, täitsa kena koht. ilm polnud suurem asi, ma ikka harjunud, et londonis alati päike sirab kui mina kohal olen. sel korral oli kuidagi hall ja külm. aga programm oli vahva, mitmeid koguduse üritusi ja sõpradega hängimist. ühe raamatu lehitsesin ka läbi, why men hate going to church. täitsa huvitav paistab.

salsat tantsima minna muidugi ei saanud, sest keegi ei saa ju mu katkisest käest kinni võtta. järgmine kord kavatsen luumurdudeta reisida, siis saab teha, mida iganes hing igatseb. pean ka mainima, et kuigi ma arvasin, et röövimine mind eriti ei traumeerinud, siis kui keegi suvaline mees mind selja tagant kõnetas, tegin küll päris mitu jooksusammu enne kui tahapoole vaatasin, et kesse seal räägib. mees palus andeks, et mind ehmatas. kui kena temast. londonis oli ka teine huvitav situatsioon: ootasin sõpra metroojaama ees, vahtisin ilusat kuud ja olin täitsa omaette. järsku tuli ligi halli peaga soliidne vanahärra ja ütles, et mul on väga ilusad juuksed, ning et kui tema oleks noorem, siis viiks ta mu enda juurde koju. abbi! sel juhul olen ma rõõmus, et ta noorem polnud. aga tuju tegi selline suvaline kompliment heaks küll. londonis ma ikka vahetevahel saan komplimente võhivõõraste käest tänaval. ma näen kas imeliselt kaunis välja või on mul selline armas ullikese nägu peas, noh et maalt ja hobesega, et inimesed kohe peavad mulle midagi julgustavat ütlema. enamjaolt ikka mehed. ja soomes öeldakse mulle, et mehed kardavad mind. pähh! londoni mehed küll ei karda…

ühe röövimise lugu… January 6, 2011

Posted by annushka in abbi, elus ja terve, kohtumised, seiklused shotimaal.
12 comments

sellest on nüüd juba kolm nädalat möödas. et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas mul polnud raha, et glasgow west endis elada. kolisin siis odavasse paisleysse. inimesed ikka rääkisid, et ole ettevaatlik, et paisleys nuga ei saa. hahahhahaaaa, mina või? kesse loll mind puutuks. minuga juhtub ainult häid asju, eks. kõndisin mina ühel hilisõhtul rongijaamast kodu poole, ning et kiiremini koju jõuda, põikasin raudteesilla alt läbi. ma olen selle silla alt tihti läbi käinud, õhtul ja hommikul. eriti hommikul pool seitse, kui rongile kiirustan. seal lausa lambivalgus, ja pimedas pole koledat ümbrust ka nii väga näha. ma tegin päevavalges pilti, on küll kole:

siitkaudu saab kiiremini koju.

no inimesed ju elavad seal, miks siis turvaline pole?

niisiis, kõndisin mina kodu poole, kott üle õla, muusika kõrvas, tuju hea. järsku keegi krahmas mul natist kinni ja hakkas mu kotti endale tahtma. “gies yer bag” öeldi kähiseva häälega. mina tegusa naisterahvana hakkasin muidugi vastu, rebisin kotti tagasi ja karjusin nagu ratta peal. mees lükkas mu pikali ja jooksis mu viieka eest kaltsukast ostetud kotiga minema. ma hüppasin püsti ja kisasin, mis jaksasin. päris palju inimesi tuli kohale, kaks kutti isegi jooksid röövlile järgi raudtee peale. koti said kätte, aga tühjalt. muidu polekski midagi olnud, kuid mu korterivõtmed olid sees ja korterikaaslane oli just invernessi sõitnud (4 tunni kaugusele, sealt annab ikka tagasi tulla). õnneks oli mul telefon ja rahakott taskus, sain mõned kõned hiljem teha, peamiselt selleks, et endale öömaja hankida sõprade juurest.

kuna ma rüseluses olin veidi kannatada saanud, muhk oli peas nagu sarv ja üks sõrm oli hirmus paistes, siis arvas välgukiirusel kohale tulnud politsei, et kiirabi võiks mulle kasuks tulla. tol ööl sain ma politseiautos nutta, kiirabiautoga sõita (logises hirmsasti), ja mind intervjueerisid kenad politseipoisid, arstid ja medõed. röntgenipilti tehti ka, ja süda läks pahaks, sest arst väänas ja painutas mu sõrme liiga agaralt. ma lebasin siis pikali maas, kui õde mingit läikivat lahast mu näpu külge kleepis. pärast hirmpikka ootamist esmaabis – passisin seal kaks tundi, enne kui asja sai – tulid politseipoisid ja sõidutasid mu sõbranna juurde magama.

psühholoogilist kahju ma vast eriti ei saanudki, peale hea õppetunni. ära kõnni igasugustel kahtlastel põiktänavatel kell 11 öösel, ära kuula muusikat vaid jälgi ümbrust, ära hoia midagi tähtsat käekotis, liigu seal, kus on autosid ja inimesi. aga füüsiline kahju seisneb selles, et mu käekott ja selle sisu (pooleliolev raamat näiteks, ja huulepulk) on ikka veel politsei käes kui tõestusmaterjal. sest mees, kes mulle kallale kargas, pidavat üks kohalik narkar olema. nad said ta samal ööl kinni ja panid pokri. vaene inimene, mul on tast tõsiselt kahju. sest tõenäoliselt jätkab ta oma ajuvaba elustiili niipea, kui pogrist välja saab. nojah, ja lisaks mu sõrm on ikka täitsa paistes ja sirgeks ei lähe mitte. luu küljest tuli tükk lahti ja ma nüüd ootan, et ta tagasi kleepuma hakkaks.

aasta 2010 oli minu jaoks igati huvitav aasta. british airways kaotas mu sumadani ära, mul varastati kirikus rahakott ja mp3 mängija ära, ning enne aasta lõppu jõudis röövel mulle korraliku tohlaka anda. kes teab, miks mingid asjad juhtuvad. lihtsalt juhtuvad. eks viimselpäeval saab kõik selgeks…