imetlusväärsed naised… February 29, 2008

eile õhtul läksin varakult magama, sest olen oma unerütmi täitsa sassi keeranud selle kerge eluga ja nüüd püüan silli kaasabiga jälle normaalseks hakata. und muidugi ei tulnud tükk aega, lebasin voodis ja proovisin leida paremat magamajäämisasendit. mõtted jooksid nagu vasikad kevadises koplis. tuli meelde üks õppejõud, kes mulle hirmsasti meeldis. ning hakkasin mõtlema ka teisest naistest, kes on mind mõjutanud ja keda ma imetlen. peaaegu et tõusin öösel seda lugu kirjutama, aga õnneks ei viitsinud. lõpuks jäin ikka magama ka.

  õppejõud, kes mulle tohutult muljet on avaldanud, on leena vaurio. ta on teinud karjääri inglise keele õpetajana, enne pensionile minekut õpetas veel ülikoolis mõned aastad noori, tulevaseid õpetajaid. ilmselt pole leena kunagi abielus olnud, lapsi ka pole (kui ma õigesti aru sain). naine pakatab elurõõmust ja ideedest, tema tegutsemislust nakatab ka kõiki teisi ümberringi. kujutan ette, et koolis oli ta üks laste lemmikõpsidest, ta ei näri iga tähe kallal vaid on lihtsalt huvitatud elust ja inimestest. väljanägemine on tal ka eriline: lühike jupsakas naine üpris suure ümbermõõduga, lühikesed hallid juuksed, kõrvades tolknemas alati suured värvilised kõrvarõngad ning värviline hõlst üll. väga originaalne stiil, mis sobib haruldaselt hästi tema originaalse isiksusega. ma tahaks ka kunagi veidi tema moodi olla, vähemalt sama originaalne ning elurõõmus.

minu emme on naine, kes on mulle ka igati eeskujuks. tal oli julgust veel neljakümneselt oma elu muuta, ta on tulnud välja väga rasketest situatsioonidest oluliselt kibestumata, ta arendab ennast pidevalt ja külvab rõõmu, naeru ja head tuju enda ümber. julge ning hea naine, kes ei häbene ka oma nõrkusi.

   jane eyrega sain ma tuttavaks umber 9-10-aastaselt ning sest saadik on ta olnud mulle inspiratsiooniks ja eeskujuks. kui pärast keskkooli lõpetamist psühholoogia sisseastumiseksamil küsiti, kes on mu iidol, vastasin, et jane eyre. (eksamil kukkusin siiski läbi, sest ei osanud piisavalt matemaatikat.) jane’i juures mulle meeldib see, et ta on järjepidev ning usin, ta ei torma pea otsas laiali ühe otsuse juurest teise juurde. ta usub heasse ega ole nõus headest põhimõtetest loobuma, oma südametunnistuse suhtes kompromisse tegema. väga auväärne omadus! tahaks endale ka…

viiendas klassis tuli meile kooli uus noor emakeele õpetaja tiina vaiksalu. ta oli nagu värske tuuleke kaugelt maalt, kuigi ise oli sama kooli lõpetanud ja tema ema töötas ka samas asutuses. siiski oli ta minu jaoks uus ja värviline, kogu tema olemus inspireeris. mulle meeldisid ta riided, mis olid õpetaja kohta suht boheemlikud (pikad seelikud ja nahkvööd), ta ehted ja ta väärikas rüht. jutt oli tal muidugi ka hea. tegi nalja, kui oli nalja aeg ning kurja häält, kui oli selle aeg. aga mingit karjumist ma tema puhul küll ei mäleta. ükskord pärast ühte rootsi-reisi rääkis ta meile, kuidas ta oleks tahtnud hirmsasti mustanahalise inimese nahka puudutada. no tollal ütles ta muidugi neegri nahka, sest see polnud veel poliitiliselt ebakorrektne. et kas on teistsugune kui meie oma. see situatsioon meenus mulle siis kui ma kunagi teismelisena ise esimest korda musta mehe nahka puudutasin…

sõbrannadest on mulle üheks positiivseks eeskujuks olnud lõuna-aafrikast pärit valencia, kes elab londonis. ta abiellus alles veidi aega tagasi, 42-aastaselt. kui ma temaga tuttavaks sain, polnud tal veel boyfriendigi. ametilt on ta ämmaemand, ning ta tõesti armastab oma tööd. kindlasti on olnud väljakutsuv aidata teiste nunnusid lapsi siia ilma ning ise asjast ainult unistada. kuid ka tema ei teinud kompromissi ega võtnud esimest ettejuhtuvat meheks, vaid viitsis leida selle õigeima. valencia juures mulle meelds kõige rohkem tema usk tulevikku ja jumalasse olenemata elusituatsioonist. ning see, et igasugune kibestumine oli temast kaugel, ta elas ja elab täie rinnaga leides igas situatsioonis midagi positiivset. selliseid inimesi on maailmal väga vaja…