jump to navigation

annushka laulab: sonntag February 29, 2008

Posted by annushka in lallallaa.
2 comments

Sonntag, Johannes Brahms

see on see laul, mis mulle alguses üldse ei meeldinud. nüüd on enamvähem. laulutehnikaliselt võiks mõned kohad veidi paremad olla. aga noh, järgmine kord on hea võrrelda, äkki ma arenen…

Advertisements

annushka laulab: kesäyö February 29, 2008

Posted by annushka in lallallaa.
add a comment

Kesäyö, Heikki Sarmanto

väga kena lugu, heikki sarmanto on minu jaoks uus tutvus.

annushka laulab: seligkeit February 29, 2008

Posted by annushka in lallallaa.
Tags:
4 comments

Seligkeit, Franz Schubert

pilt pole suurem asi ja hääle kvaliteet on ka selline seebikarbi oma, aga endale mälestuseks kõlbab. aasta või kümne pärast on äkki hea kuulata…

siin kuulete, kuidas sama laulu laulab elizabeth schwarzkopf.

imetlusväärsed naised… February 29, 2008

Posted by annushka in elu on ilus, kohtumised.
add a comment

eile õhtul läksin varakult magama, sest olen oma unerütmi täitsa sassi keeranud selle kerge eluga ja nüüd püüan silli kaasabiga jälle normaalseks hakata. und muidugi ei tulnud tükk aega, lebasin voodis ja proovisin leida paremat magamajäämisasendit. mõtted jooksid nagu vasikad kevadises koplis. tuli meelde üks õppejõud, kes mulle hirmsasti meeldis. ning hakkasin mõtlema ka teisest naistest, kes on mind mõjutanud ja keda ma imetlen. peaaegu et tõusin öösel seda lugu kirjutama, aga õnneks ei viitsinud. lõpuks jäin ikka magama ka.

leena-vaurio.jpg  õppejõud, kes mulle tohutult muljet on avaldanud, on leena vaurio. ta on teinud karjääri inglise keele õpetajana, enne pensionile minekut õpetas veel ülikoolis mõned aastad noori, tulevaseid õpetajaid. ilmselt pole leena kunagi abielus olnud, lapsi ka pole (kui ma õigesti aru sain). naine pakatab elurõõmust ja ideedest, tema tegutsemislust nakatab ka kõiki teisi ümberringi. kujutan ette, et koolis oli ta üks laste lemmikõpsidest, ta ei näri iga tähe kallal vaid on lihtsalt huvitatud elust ja inimestest. väljanägemine on tal ka eriline: lühike jupsakas naine üpris suure ümbermõõduga, lühikesed hallid juuksed, kõrvades tolknemas alati suured värvilised kõrvarõngad ning värviline hõlst üll. väga originaalne stiil, mis sobib haruldaselt hästi tema originaalse isiksusega. ma tahaks ka kunagi veidi tema moodi olla, vähemalt sama originaalne ning elurõõmus.

minu emme on naine, kes on mulle ka igati eeskujuks. tal oli julgust veel neljakümneselt oma elu muuta, ta on tulnud välja väga rasketest situatsioonidest oluliselt kibestumata, ta arendab ennast pidevalt ja külvab rõõmu, naeru ja head tuju enda ümber. julge ning hea naine, kes ei häbene ka oma nõrkusi.

 jane-eyre.jpg  jane eyrega sain ma tuttavaks umber 9-10-aastaselt ning sest saadik on ta olnud mulle inspiratsiooniks ja eeskujuks. kui pärast keskkooli lõpetamist psühholoogia sisseastumiseksamil küsiti, kes on mu iidol, vastasin, et jane eyre. (eksamil kukkusin siiski läbi, sest ei osanud piisavalt matemaatikat.) jane’i juures mulle meeldib see, et ta on järjepidev ning usin, ta ei torma pea otsas laiali ühe otsuse juurest teise juurde. ta usub heasse ega ole nõus headest põhimõtetest loobuma, oma südametunnistuse suhtes kompromisse tegema. väga auväärne omadus! tahaks endale ka…

viiendas klassis tuli meile kooli uus noor emakeele õpetaja tiina vaiksalu. ta oli nagu värske tuuleke kaugelt maalt, kuigi ise oli sama kooli lõpetanud ja tema ema töötas ka samas asutuses. siiski oli ta minu jaoks uus ja värviline, kogu tema olemus inspireeris. mulle meeldisid ta riided, mis olid õpetaja kohta suht boheemlikud (pikad seelikud ja nahkvööd), ta ehted ja ta väärikas rüht. jutt oli tal muidugi ka hea. tegi nalja, kui oli nalja aeg ning kurja häält, kui oli selle aeg. aga mingit karjumist ma tema puhul küll ei mäleta. ükskord pärast ühte rootsi-reisi rääkis ta meile, kuidas ta oleks tahtnud hirmsasti mustanahalise inimese nahka puudutada. no tollal ütles ta muidugi neegri nahka, sest see polnud veel poliitiliselt ebakorrektne. et kas on teistsugune kui meie oma. see situatsioon meenus mulle siis kui ma kunagi teismelisena ise esimest korda musta mehe nahka puudutasin…

sõbrannadest on mulle üheks positiivseks eeskujuks olnud lõuna-aafrikast pärit valencia, kes elab londonis. ta abiellus alles veidi aega tagasi, 42-aastaselt. kui ma temaga tuttavaks sain, polnud tal veel boyfriendigi. ametilt on ta ämmaemand, ning ta tõesti armastab oma tööd. kindlasti on olnud väljakutsuv aidata teiste nunnusid lapsi siia ilma ning ise asjast ainult unistada. kuid ka tema ei teinud kompromissi ega võtnud esimest ettejuhtuvat meheks, vaid viitsis leida selle õigeima. valencia juures mulle meelds kõige rohkem tema usk tulevikku ja jumalasse olenemata elusituatsioonist. ning see, et igasugune kibestumine oli temast kaugel, ta elas ja elab täie rinnaga leides igas situatsioonis midagi positiivset. selliseid inimesi on maailmal väga vaja…

kargamispäev…? February 29, 2008

Posted by annushka in meestest, pidulikult.
1 comment so far

eesti vaste sõnale karkauspäivä on vist lihtsalt lisapäev.  see on see üleliigne 29. veebruar iga nelja aasta tagant. tiiauspaikka kirjutas juba soome traditsioonidest, et naised kosivad siis. mult küsis juba kolmapäeval üks meestuttav, et kas ma ka tean, mis päev reedel on. mul kohe ei välgatanud, et misasja. noh, 29. on ja reede ja… aaa! a mul pole kedagi, keda tahaks hirmsasti kosida. ja moe pärast ei julge, äkki ütleb jaa, pärast ole hädas nagu mustlane mädas…

kalevala päev, juhhei! February 28, 2008

Posted by annushka in literatura, pidulikult.
2 comments

mieleni minun tekevi,
aivoni ajattelevi
lähteäni laulamahan,
saa’ani sanelemahan,
sukuvirttä suoltamahan,
lajivirttä laulamahan…
 

gallen-kallela_the_defence_of_the_sampo.png

Vaka vanha Väinämöinen
käänti päätä päivän alta,
luopi silmät luotehesen,
katsoi taaksensa vähäisen:
jo tulevi Pohjan eukko,
lintu kumma liitelevi,
harte’ista kuin havukka,
vaakalintu vartalolta!
Yllättävi Väinämöisen.
Lenti purjepuun nenähän,
vaatevarpahan rapasi,
päähän pielen seisotaikse:
oli pursi päin pu’ota,
laiva laioin kallistua.

Vaka vanha Väinämöinen,
tietäjä iän-ikuinen,
arvasi ajan olevan,
tunsi hetken tulleheksi.
Jo veti melan merestä,
tammen lastun lainehesta;
sillä kalhaisi kavetta,
iski kynsiä kokolta:
muut kynnet meni muruiksi,
jäi yksi sakarisormi.
Pojat siiviltä putosi,
melskahti merehen miehet,
sata miestä siiven alta,
tuhat purstolta urosta.
Itse kokko kopsahtihe,
kapsahutti kaaripuille,
kuni puusta koppeloinen,
kuusen oksalta orava.
Siitä sampoa tavoitti
sormella nimettömällä.
Sammon vuoalti vetehen,
kaatoi kaiken kirjokannen
punapurren laitimelta
keskelle meren sinisen:
siinä sai muruiksi sampo,
kirjokansi kappaleiksi.

pärast kurja põhjaemandaga kaklemist õnnistas väinämöinen soomemaad veel niiviisi:

Siinä vanha Väinämöinen
itse tuon sanoiksi virkki:
“Anna, Luoja, suo, Jumala,
anna onni ollaksemme,
hyvin ain’ eleäksemme,
kunnialla kuollaksemme
suloisessa Suomenmaassa,
kaunihissa Karjalassa!
“Varjele, vakainen Luoja,
kaitse, kaunoinen Jumala,
miesten mielijuohtehista,
akkojen ajatuksista!
Kaa’a maalliset katehet,
ve’elliset velhot voita!
“Ole puolla poikiesi,
aina lastesi apuna,
aina yöllisnä tukena,
päivällisnä vartijana,
vihoin päivän paistamatta,
vihoin kuun kumottamatta,
vihoin tuulen tuulematta,
vihoin saamatta satehen,
pakkasen palelematta,
kovan ilman koskematta!

dohu ja liiga kerge elu… February 28, 2008

Posted by annushka in elus ja terve, näägutusi.
add a comment

mul on jube dohu. ninast tuleb verd. peas ei liigi eriti midagi. soojendasin kohvi mikrolaineahjus. pannkooke küpsetasin ka hommikusöögiks. süümekad on, sest ei viitsi õppida. no ei viitsi noh. dohu on. iga kuu kusjuures. kas see tähendab, et mu keha ütleb vaikselt lepingust lahti? üldse on sürr olla. oivajevna ütleks selle kohta, et liiga kerge elu on, sellepärast tuleb masendus peale. olen nõus. tegin mingi kognitiivse psühholoogia masendustesti, tulemus: you are mildly depressed. tänk juu veri meni. olen jah, sest liiga kerge elu on ju. peaks vist siberisse või afganistaani kolima, siis teaks, mis elu väärt on. heaoluühiskonnas molutan niisama ega saa midagi asjalikku tehtud…

ra’asa aida nour jämmib titoga… February 27, 2008

Posted by annushka in tants ja trall, vaata ja imesta.
add a comment

Aida Nour Vs Tito @ Las Vegas IBDC

kus on daamil koivad, teeb lausa spagaati…

seikkailuja virolandiassa, vol.5. kunst ja kultuur… February 27, 2008

Posted by annushka in annushka imedemaal, asjadest, literatura.
1 comment so far

mul oli kindel kavatsus ja hea plaan laupäeval kumus ära käia. oli juba tükk aega selline tahtmine olnud. (helsingis peaks ka rohkem muuseume külastama, kiasmas käisin viimati 10 aastat tagasi, näidati verd ja lihatükke klassipõrandal. selle pärast pole himu olnud tagasi minna….) organiseerisime aja ja seltskonna ning läksime kohale. ainult selleks, et teada saada, et muuseum pannakse kohe kinni. pühadeeelne värk. kuna minu hing nõudis kunsti ja kultuuri, polnud ma nõus õhtusöögile veel suunduma. kumu asemel tiirutasime kadriorus ringi ning nautisime arhitektuuri. mul on unistus kunagi suureks ja rikkaks saades endale üks puust pitskaunistustega segasumma suvila hankida. selle prototüüpe on kadriorus lademes. küll oli kena jalutuskäik. isegi vihma ei sadanud. spetsiaalselt meie jaoks.

oma jalutuskaaslase käest sain kohtumise puhul kingituse: doris kareva luuleraamatu lõige. luulet kingivadki mulle peamiselt eesti mehed, eelmine kord sain ühelt teiselt sõbralt pushkini teose eesti ja vene keeles. õhtul, kui külalised olid lahkunud ning virgemad inimesed pesid nõusid, lugesin mina kõva häälega kareva salme ette.

Armastus läheb üle
mägede, jõgede, kuristiku,
otsatu ookeani
silmagi pilgutamata.

Armastus läheb läbi
soode ja rabade,
kõrbete, tundrate
kordagi võpatamata.

Armastus võidab kõik.

Armastus mõistab kõik,
usub kõik, loodab kõik,
andestab kõik.

Kõik on armastus, kuni
armastus läheb üle.

Kuidas?

***

Naine ei paku mehele huvi.

Naine pakub omletti,
teatripileteid, autovõtmeid,
taevamannat.

Mees ei tea, mida teha.
Lõpuks peseb ta nõud.

***

Kohavahetus vahel annab
kohatu vahetuse,
nõnda et mõtledki tõtt.

Heast peast järsku tead,
mis on. Mis on päris.

Ja see
pole kuidagi päritav.

*** 

toidupoodi sattudes vaatasin üle ka video- ja muusikaosakonna. leidsin mitu dvd-d, mille lihtsalt pidin endale soetama. algul oli plaanis leida triibiku vihje järgi film paris je t’aime ainult saja krooni eest. no, seda filmi ma ei leidnud. kuid ostsin hoopis arabella, mereröövli tütre, kolm musketäri, vene multikaid (muinasjutud, nu pogodi ning kolmekesi prostokvashinost) ja briljantkäe. jäin kõvasti vaesemaks ka, aga… see oli seda väärt! oleks tahtnud muusikat ka osta, näiteks väikeste lõõtspillide ühingu või dagö plaati, aga südametunnistus ei lubanud rohkem priisata. järgmine kord, eks…

seikkailuja virolandiassa, vol.4. eesti vabaks! February 26, 2008

Posted by annushka in annushka imedemaal, pidulikult.
add a comment

lipp tõuseb

sattusin eestisse täiesti kogemata väga tähtsal ajal ning sain osa võtta vabariigi aastapäeva pidustustest. käisime pühapäeva hommikul vaatamas lipuheiskamist, kuulsime lossiplatsil isegi natuke mingit kõnet ning laulsime iga laulu esimese salmi kaasa. teisi salme ei osanud. häbi-häbi, püksis käbi. peab ära õppima, mis see siis olgu. kohal oli palju eesti kuulsusi, keda mina muidugi ära ei tundnud. pärast tüdrukud seletasid, et kes on kes. no, igatahes nägin ma indrek tarandit, ühte imelike juustega meeslauljat (nime enam ei mäleta, see, kes silmad kinni laulab. hellu, mis ta nimi oligi?) ja oma sõpra ingridit, kes pole eriti kuulus. pärast lipuheiskamist läksime sõpradega koju ning tegime suure laadungi pannkooke. helluga oli meil juba välja kujunenud oma rutiin: tema puhub pasunasse ja lehvitab lipukesega ning mina hüüan “eesti vabaks!” tegime seda igal võimalikul ja võimatul juhul terve päeva, alustasime tegelikult juba laupäeval.

pannkookide kõrvale kuulasime juutjuubist isamaalisi laule, sest vikerraadiost tuli ainult mingeid tädide telefonikõnesid. hiljem tutvusime ka eesti kultuuriga laiemalt ning vaatasime peeter oja esinemist reklaamides ja mujal. minu lemmikuks kujunes klipp kreisiraadiost: “mul ei ole mitte kedagi!”

pärast pannkooke läksime jumalateenistusele ja siis sõbra fotostuudiosse eputama. kaja tegi väegade vahvaid pilte. hiljem käisin külas ühel armsal perel, kes ootab oma esimest lapsukest. sirvisin paksu rasedusraamatut ja vestlesin perenaisega sellel huvitaval teemal. mitte iga rasedus pole nagu lill, mõni on ikka päris ränk. aga noh, mis ei tapa, see kasvatab…midagi. õhtul koju jõudes vaatasin veel telekast presidendi vastuvõttu, vahepeal jälgisime ka superstaari otsimist ning jõime bailey’sit jääga. kõige lõpuks vaatasin filmi külmale mäele. teised vajusid juba magama, mina üksi võitlesin vapralt unega ja mõttega, et pean vastikult vara ärkama, ning sain filmi lõpus ikka peatäie nutta ka. ilus oli. aga ma olen nii rõõmus, et minu elu on palju igavam kui seal filmis. kuigi ka sellevõrra vähem romantiline…