jump to navigation

mõnus elu… June 28, 2013

Posted by annushka in üli kool, elu on ilus, issand jumal, kohtumised, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

1048401_10151976650561679_864208149_o

küll on puhkus ikka hea asi! olen suutnud oma tegemata asjade nimekirja veidi vabamalt suhtuda. eile sain paari sõbrannaga botaanikaaias kokku, kõndisime ringi, imetlesime jumala loomingut, mõtisklesime loomingust kõnelevate piiblivärsside üle, palvetasime, naersime, sõime kirsstomateid… kuna mul oli enne meie kohtumist mõni tunnike vaba aega, siis läksin kohale juba varem ja lugesin kohvikus raamatut. tükk imelist peedipirukat ja kohv ilusast kruusist olid kak raz see, mis puudus täiuslikust õnnest.

ma hakkan sügisel jälle üliõpilaseks. sest mul on 14 ainepunkti puudu inglise keele õpetaja kvalifikatsioonist ja paremast palgast. ma ju tegelikult hoopis vene keele õps. aga kuna helsingis keegi eriti vene keelt ei õpi, siis pole ju tööd. aga inkat õpivad kõik. nii et tööd on ka, isegi kui pole 100% kvalifitseeritud. ma kevadel käisin siis sisseastumiseksamit tegemas, et saaks ikka kõik oma protsendid kätte. eksam oli hirmraske, olin kindel, et pool vastustest läks puusse. aga noh, vahet pole, sest sisse ma sain. hakkasin juba ka esimest raamatut lugema, the stories of english. lahe lugemine on, mis sest, et 530 lehekülge. need 14 ainepunkti on tegelikult ainult 4 kursust, millest kolm on võimalik iseseisvalt ära teha, ainult ühel peab kohal käima. paistab, et saab töö kõrvalt tehtud küll.

käisin eile ka üle pika aja jooksmas, eks ta üks aeglane ja vaevaline sörk olnud. ma pole ju poolmaratonist saati sammugi jooksnud, keha pole lihtsalt tahtnud. rattaga olen sõitnud kümneid ja kümneid kilomeetreid, aga vot jooks… see on üks väljakutse. mõni nädal tagasi tõdesin, et olen kaalus suure jupi juurde võtnud, nojah, abielu pidavat ju mõnesid paksuks tegema… mees mul küll paksem pole, nii et ma ei tea, mis mul viga. võibolla beebipillid ka mõjutavad. noh, igatahes, nüüd tekkis viimaks tahtmine end liigutada. kui saaks kuidagi rütmi sisse, et paar-kolm korda nädalas, oleks väga hea. jooksmisega on ju nii, et mida rohkem jooksed, seda rohkem ka jäksad ja seda toredam on. mul oli plaanis ka mõnele tantsutunnile minna suve jooksul, tahaks uusi õpetajaid proovida. sest inspiratsiooni on vaja tantsuks…

Advertisements

õilmitse isamaa iluks… May 15, 2013

Posted by annushka in elus ja terve, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

triibik kirjutas lühidalt aga vahvalt enda ehtimisest. mul on tihti suve saabudes selline tunne, et ma olen niisama ka ilus. eriti kui nägu veidi päikest saab ja tedretähnid välja ilmuvad. siis on tunne, et pole mul mingit meiki vaja. istun aga ratta selga, poolmärjad, kammimata juuksed tuules lehvimas, ning saabun pool tundi hiljem tööle punapõskse ja kergelt higilõhnalisena. et tervis ongi see parim ilu… talvel mul on rohkem motivatsiooni end mukkida. ja no ma olen nüüd hakanud vahetusriideid tööle kaasa võtma, nii et kogu aeg ma siiski higilõhnaline ka ei ole.

rattasõit on lahe. võib minna kus tahes, ei pea mingit bussi kuskil teenurgas ootama. ainult et nüüd on mul jube nohu, ja kolmapäeviti käin ma muidu ka bussiga, sest meil on palvehommik linnas pool seitse, ja sinna ma rattaga ei viitsi sõita. saaks liiga mitukümmend kilomeetrit kokku, kui veel linnast tööle ka väntaks.

aga jah, suvi on täitsa lävel. jee! ja 2,5 nädalat suvetöötuseni! (mul pole mitte suvepuhkus, vaid olen suvel töötu. linn säästab raha ning asendusõpetajatele ei maksta suvel palka, vaid nad lastakse suveks lahti. et siis jälle sügisel nad täie koormusega tööle panna.) hea süsteem, eks.

elus veel… May 11, 2013

Posted by annushka in urheilu tappaa.
add a comment

eelmisel laupäeval sai siis poolmaraton lõpuks joostud. ma nii kartsin seda päeva, et kas saan hakkama ja kas ma mitte kuskilt katki ei lähe. õnneks eriti ei läinud, ainult vasak jalg on natuke valus. aga noh, see käib asja juurde. närveerisin sellepärast, et ma ju ei harjutanud eriti. aga joostud me saime, mees vedas mind eest ja lükkas tagant, psühholoogilises mõttes. ütles, et ära mõtle kaugemale kui järgmise sammu peale, et ikka üks samm veel. esimesed 15 km olid kerged, viga polnud eriti midagi, peale selle, et põlved, pea ja kõht (ei tohi juua mingit gatorade’i esimest korda elus keset jooksuvõistlust, pärast oli 5 km kivi kõhus…) valutasid. aga vot viimased 6 km valutas terve kere, vot siis oli raske ennast uskuma panna, et tasub jooksmist jätkata. siis oli meest kõrval väga vaja. nagu ma arvasingi, siis mees oleks need 20 km kasvõi tagurpidi jooksnud, tal polnud eriti midagi viga. läks järgmisel hommikul rõõmsalt tööle. mina aga sõin valuvaigisteid ja püüdsin võimalikult vähe liigutada.

kõige tähtsam on siiski see, et ära tegin!

kuus päeva katsumuseni… April 28, 2013

Posted by annushka in abi elu, kohtumised, näägutusi, urheilu tappaa.
add a comment

WP_001058

käisime nädalavahetusel maal. ühes väikses külas oli mingi külalistemaja, mille aial olid sellised vahvad sildid nagu: “the deadline for complaints was yesterday” ja “i started with nothing and i have most of it left”. vahva ju, kui sul on oma firma, eks.

maal oli tore, aga külm, tuuline ja uputus oli ka igal pool. väliskempsus tuul tõmbas nii, et vetsupaber lehvis. aga vähemalt oli värske õhk. esimesel päeval oli mul tunne, et meil mehega nagu pulmareis… kuidagi nii mõnus oli ainult kahekesi olla, rääkida ja kallistada ja… olla. tegime sauna pimedas, sõime grillvorsti õhtusöögiks, parandasime natuke uputuse all kannatanud teed, ja istusime metsas päikeselaigus ning mõnulesime.

mehe isa ja vend koos aastase vennapojaga tulid ka maale teisel päeval, ning meil oli vahva olemine. vennapoeg oli küll üks muhe tegelane. tal vaesekesel oli rind veel põletushaavades, oli endale nimelt keevat vett kaela tõmmanud. aga paistab, et arme ei jää.

sel reisil käisime saja sugulase juures külas – no ma liialdan natuke. aga päris paljusid käisime vaatamas, eriti neid, kes ise reisida ei saa. ja ma hakkasin jälle autot juhtima. ma siin ikka vahel olen veidi roolinud, aga hirmus vähe, mul on olnud mingi helsingi-kartus, et ma ei oska helsingis sõita. no maal oskasin küll, sadu kilomeetreid. ja nüüd linnas oleme sõitnud nii, et mees kõrval juhendab, kuidas tasub sõita. täna sõitsin siis päris üksi läbi linna, täitsa hästi läks, ühtegi õnnetust ei juhtunud! minust võib veel asja saada.

järgmisel laupäeval on siis see kurikuulus poolmaraton. ma pole üldse harjutanud, lausa naerma ajab. no rattaga olen tööle hakanud soitma, ostsime mulle ilusa uhiuue ratta, rohelise. rattaga  sõidan tööle poole tunniga, aga bussiga läheb 40-50 minutit, nii et milline ajavõit. ainult et ekstra särk peab kaasas olema, selg läheb ikka korralikult higiseks. praegugi võiksin sörkima minna, aga kirjutan hoopis bloogi ja passin niisama. mees on õhtuvahetuses ja kavatseb töölt koju joosta. ta on mul nii tubli. ma võiks ju kaaaaaaaa tubli püüda olla… ehhh.

 

peaaegu kevad… March 21, 2013

Posted by annushka in abi elu, priske koolmeister, urheilu tappaa.
3 comments

lund on veel maas paksult, aga päike paistab ja isegi soojendab veidi, kuigi ma külmetasin terve eilse päeva. sest kolmapäevahommikuti on meil kombeks sõpradega kell pool seitse mere ääres kohtuda ja koos palvetada. õues. isegi tuisu ja tormiga. ja vihmaga. ükskõik mis ilmaga. ja no eile oli kuidagi nii külm ilm, et ma ei saanud õhtuni õieti sooja. kodus mehe kaisus ka veel värisesin, õnneks mitte kaua. mees on mul kuum, igas mõttes…

mõnikord, kui mul on hea tuju, teen esimese tunni õpilastega hommikuvõimlemist. seitsmendikele läheb see eriti peale, nad ei unusta küsimast, kas võimlemist saaks. eks see tee ju tunnist veidi huvitavama, kui saab karelda, mitte ei pea koduseid ülesandeid kontrollima. ja kui kooli tulles külm on olnud, siis saab kohe sooja ka.

täna pidas meie kool oma 50ndat aastapäeva, oli aktus ja kõned ja puha. mina laulsin ühe laulu ja kaheksanda klassi õpilane ville saatis klaveril. see mees on hirmus andekas, ta on alles mõni aasta klaverit õppinud, aga mängib väga hästi. meil juba teine kord koostööd teha, lahe oli.

lugu, mille esitasime, on gabriellas sång, väga kena laul. ja film on ka hea, så som i himmelen (nii nagu taevas). soovitan vaadata!

jooksmas pole ma varsti kaks nädalat käinud. alustasin kenasti, aga siis hakkas põlv valutama ja mul oli üldse selline üldine mõõn, väsinud ja midagi ei tahtnud teha ega kedagi näha… kevadmasendus. nüüd hakkab vaikselt üle minema, täna on plaanis üks jooksuring ka teha. ma pole ikka veel kindel, kas suudan poolmaratoniga hakkama saada. aga no ehk see pole vast kõige suurem õnnetus, kui ei saa. kuid proovida võiks siiski.

tööalaselt on olnud huvitavad ajad, selles mõttes, et kus ma sügisel töötan. ma tahaks kõigele lisaks veel õppida ka. loodan, et saan ülikooli sisse. ja et tööasjad peatselt selguksid. kõige lihtsam variant oleks ju jätkata siin, hea, lihtne ja tuttav värk. siis oleks ka aega ja jäksu õppimisele pühenduda, kui ei peaks tööl jälle uue materjaliga tutvuma. ma, teadagi, palvetan nende asjade eest. eks näis, kuidas läheb…

tervis ja kultuur… February 26, 2013

Posted by annushka in abi elu, literatura, oma kodu, priske koolmeister, urheilu tappaa, vaata ja imesta.
add a comment

meil mehega plaanis 4. mail poolmaraton joosta. noh, plaan paaniks, aga joosta tuleb ju ka. riputasin siis meile seinale üles kummalegi oma jooksupäeviku, et siis kohe näha, kas saab asjast sotti või mitte. igatahes praeguse seisuga jookseme küll neljandal mail. kui muidugi mu põlv üles ei ütle, ta ei kannata väänamist üldse, hakkab kohe nutma. aga joostes pole ju vaja väänata. ja ega ma tegelikult mehe pärast ei muretsegi, tema jookseb kasvõi tagurpidi selle maa maha minu meelest. ma rohkem pabistan ikka enda pärast. sest mul ju ikkagi 20 kg ülekaalu ja jalad ka na lühikesed… kuid ehk 10 nädalaga saab lihased ja südame nii üles töötatud, et 21 km ära ei tapa.

nii et kevad ja jooks ja päike. vahva.

kodu hakkab meil ka tasapisi kodumaks muutuma. eelmisel nädalal käisid ühed onud ja viisid vana mööblit minema, et me saaks uut osta, heh heh. no neli tooli ostsime ikeast, sest meie vanad logisevad juba nii palju, et isegi vanakraamimehed põlgasid ära. toolid on liimitud, nii et kruvide pingutamine ka ei aita. aga eks ikea toolid kõlbavad kah. magamistoast saime minu vana voodi viimaks ometi välja, küll meil sai nüüd kena buduaar. hästi neutraalne, valge, beezh ja hall. rohelised padjad voodil ning üks sinine kapp seina ääres.

eelmisel nädalal oli talvepuhkus, küll oli mõnus. ma ei tahtnud üldsegi tööle tagasi tulla. ega õpilased ka ei tahnud. nii et me mõistame üksteist täiesti. nüüd ootab mind ees ainult kirjandite ja sõnatööde parandamine, ning hindamine, hindamine, hindamine.

käisime eile vaatamas svenska teaternis kristina från duvemåla. no küll ma nutsin. võibolla mitte just nii palju, kui les miserables’it vaadates turkus, kuid siiski kõik kaasas olnud taskurätikud nuuskasin täis. nii armas oli, et sain muusikali oma mehe kaisus vaadata, see lohutas. eks ma võrdlesin kristina elu oma eluga, ja mul oli temast nii hale. kuid see mulle meeldis, et tal oli hea suhe oma mehega. see oli väga ilus. tahaks hea meelega lugeda läbi ka raamatu, peab vaatama, kas raamatukogust on saada. eks seda praegu kindlasti loeta pärsi palju. vaatasin, et raamat on olemas ka eesti keeles, Vilhelm Moberg: Välja rändajad.

 

terve vaim terves kehas… October 30, 2012

Posted by annushka in elu on ilus, elus ja terve, urheilu tappaa.
add a comment

mul on plaanis kevadel poolmaraton joosta. õigemini algne plaan oli seda alles suvel teha, kuid kuna 4. mail on selline vahva asi nagu helsinki city run, siis miks ka mitte mais. olen nüüd hakanud jooksmist veidi tõsisemalt võtma, ega lase ennast isegi väikesest pakasest eriti hirmutada. no vihmasadu on küll väkk, siis ma jooksma ei lähe, punkt. meil töö juures on hirmus vahva jooksurada ümber jõe, teeb mingi 5 km. nii hea pärast tööd tossud jalga tõmmata, jooksuring teha, dushi all ära käia ja siis jõuab veel muude asjadega ka tegelda õhtu jooksul. ning mis kellakeeramisega välja tuli, peale tööd on veel valge. koju jõudes on juba kottpime. ja mul on sellest shotimaa röövimisest ikka traumad jäänud, üksi mind enam ei kisu pimedas metsarajale jooksma… kellegagi koos läheks küll. töökaaslane on mul ka tore ning lööb kord nädalas kampa. aga ta avastas hiljuti, et on rase, nii et tema jooksmised vist enam väga kaua ei kesta. aga üksi on ka tore. külmaga jooksmine on ikka hoopis midagi muud kui suvel. seljakott on mul nüüd poole suurem, kuna vaja mütsid-kindad-joped kaasa pakkida tööle.

iga kord kui ma jooksen, tunnen suurt tänulikkust selle üle, et mul käed-jalad terved, võin vabalt joosta siis kui tahan. see on ikka luksus!

ehhehhee, esmaspäev… February 20, 2012

Posted by annushka in asjadest, oma kodu, pojkvän, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

tere, esmaspäev! mulle on alati esmaspäevad meeldinud. tänane meeldib ka, kuigi mul on jälle probleem, et kuidas ennast töömeeleollu meelestada. üldse ei viitsiks hakata pusima. kell neli ootab mind mu kallis pojkvän, nii et mul on vaja oma tööasjad ikka ilusti korda saada enne seda. plaanis oli ka trennis ära käia. plaanid-plaanid… aga tegelikkus, see on mul tihtipeale hoopis teistsugune. ja üldse, korralikku töökohta oleks vaja.

esimene kuu pojkväniga on möödas, tähistasime seda sõbrapäevaga ühes. väga romantiline oli. meil on selline mäng omavahel, et loeme kokku asju, mida me esimest korda teeme. me pole näiteks veel kordagi koos trammiga sõitnud… aga näiteks eelmisel laupäeval hoolitsesime terve päeva viie alla 10-aastase lapse eest. ja ma olen lausa üllatunud, kui ilusasti me hakkama saime. pojkväniga on üldse lihtne asju koos teha. oleme koos, nii muuseas oma tegemiste vahel, inimestele kiirabi kutsunud, politseidega juttu puhunud, tudengitele videointervjuusid andnud, jazzbaaris tutvusi soetanud jne. eile näiteks lükkasime autosid lume seest välja. meie autot pidi ka üks mees lükkama tulema. sest lumetraktorid ei viitsinud pühapäeval eriti ringi vurada. vot kelgutamas pole me ka veel käinud, täna tahaks sedagi proovida. uisutanud me juba oleme. ja pimedas metsas taskulambi valgel teed otsinud. ja koos bändis laulnud/mänginud. väga seiklusrikas suhe on meil…

katuselt loobitakse lund maha. seda on juba igavene suur hunnik akna all, aga ikka tuleb veel. lumesahk on lükanud meie trepi ette kõrge lumevalli. nüüd pean minema lumelabidat ostma, ma mõtlesin, et ehk pole korteris elades vaja. aga kuna meie trepikojas on ainult kaks korterit, siis on ikka vaja küll. aga eks üks labidas kulu marjaks ära ka. huvitavatest asjadest on meil hetkel kodus näiteks kargud. emmele anti pärast reielihase luu külge naelutamist kargud kaasa. aga paistab, et ta saab ilma karkudeta palju paremini hakkama, vähemalt ei koperda millegi otsa.

ma just avastasin, et mu arvuti klaviatuuril on märk: µ. µµµµµ – lahe. see on mii, eksole? hmh, aga ma ei leia piid… ei tea, miks see µ on nii tähtis, et peab lausa klaviatuuril olema?

kunstist, armastusest ja poliitikast… February 6, 2012

Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, head ja paremat, oma kodu, pojkvän, urheilu tappaa.
add a comment

soomel on nüüd siis uus president. ma ei usu, et sel lõppude lõpuks mingit hirmus olulist tähtsust on, kuid siiski. mina hääletasin mõeldes sellele, kes soomet euroopas esindada suudaks, kes igasugu berlusconide ja muude taoliste seltsis ikka hakkama saaks. ega ma ei tea, kui hästi see uus saab, aga vähemalt paremini, kui see teine kandidaat, arvan ma.

pojkvän tuli nüüd lõpuks oma komandeeringust tagasi ja võttis mul käest kinni. käisime pikal palvejalutuskäigul, ilm oli niiiiii hea, ja niiiiii hea oli koos palvetada. “those who pray together stay together…”  meil oli täna ainult -4C, mul hakkas päeval väljas isegi palav, sest olin enda liiga paksult riidesse toppinud. pojkväni ema käis meil emmega külas, oli väga armas perekondlik koosolemine. ta oli siinmail ka komandeeringul, ja tahtis meile pilgu peale visata. ma tegin õhtusöögiks cottage pie’d, ehk siis hakkliha ja kartulipuder ahjus. ostsin isegi toreda ahjuvormi espetsiaalselt selle jaoks, aga ma olen sellist juba ammu tahtnud ja nüüd on siis olemas.

hakkasin pühapäeval pojkvänile sünnipäevakaarti meisterdama ja siis valmis ka hunnik muid pildikesi kaartide jaoks. nüüd on hea, paar pilti kohe võtta, kui vaja läheb. ma vaatan, et mul tuleb täitsa välja mõnikord… peaks pintslid ja paberid tiheminigi välja võtma, nii vahva on midagi meisterdada, muusikat kuulata ja omaette nokitseda. kamille idee joonistada väikseid inimesi on mul juba kaua aega küpsenud (tema tehtud pildike on see punane seal lauaserval, paremal üleval)

pidin täna trenni minema, aga hommikul oli jube uni ja õhtul enam ei jõudnudki. ma pean ennast ikka ükskord ometi kätte võtma, kaua võib laiselda. ei tea, mis nipiga saaks ennast trenni veetud?

kõik on pime ja halb… December 2, 2011

Posted by annushka in elus ja terve, issand jumal, meestest, näägutusi, priske koolmeister, seiklused shotimaal, urheilu tappaa.
2 comments

ma ei mäleta, et oleks varemini hirmsasti sügispimeduse all kannatanud. aga no vot nüüd kannatan küll. täielik kaamosmasendus on peal… täna magasin terve päeva, ajasin end voodist üles vaid selleks, et kokkulepitud kohtumisele minna. ja nüüd pole ma küll veel tagasi voodis, kuin lösutan põrandal suure padja peal ja tiksun. mõtlesin siis, et toksin veidi blogisse ka, kui juba internetis molutamiseks läks. nii et pime on!!! ja kui pole pime, siis on hall.

ma mõnikord mõtlen, et miks inimesed üldse olemas on. et mis kasu minu elust üldse on? või sinu elust. minu sõber rehepapp ütleks sellise vingumise peale muidugi, et nojah, kohe näha et inimene on liiga kerge elu peal, on aega mõttetuid muremõtteid mõlgutada, selle asemel et hinge seeshoidmisega palehigis tegelda. nii ta ongi. liiga kerge elu peal, mis muud.

et oma viletsast elust paremat pilti saada, siis kirjutasin siin paar nädalat tagasi üles kõik asjad, mis mu elus halvasti on. alguses tuli ainult kaks asja meelde, aga kui veidi keskendusin, siis tuli ikka rohkem ka, kokku kuus. kahjuks on nendest kuuest juba kolm end lahendanud… isegi õnnetu ei lasta inimesel enam olla, põhjused võetakse lihtsalt käest ära! lisaks näen ma selgelt, kuidas jumal neis kolmes asjas töötab ja mingeid oma eesmärke taga ajab. aga noh, igatahes praegu kavatsen ma olla masendunud, tehku see jumal mis tahab.

minu õnnetusenimekiri ja mis sest järgi on jäänud:

  1. isiklik masu – pole piisavalt tööd, et normaalselt ära elada. ära ka ei sure, lihtsalt loen kopikaid ja emme ostab koju süüa. ja kuna ma nagu orav rattas tööd ei tee, siis on mul aega olla masendunud ja magada terve päev, kui vaja. mõnel ööl see-eest ei maga, sest asjad on vaja ära teha, ja kuna mul on nigel iseloom (vt punkt 3.), siis tuleb vahel tegemata asjade pärast punnitada nii, et ninast veri väljas. kusjuures mõni päev pärast selle punkti üleskirjutamist helistas boss, ja pakkus tööd juurde. mitte palju, aga ikkagi.
  2. murtud süda- ma olen armunud mehesse, kelle jaoks mina olen lihtsalt üks hea sõber. ei enamat ega vähemat. suhtlemist mul temaga lõpetada pole võimalik. ja no kui mehel pole tundeid mu vastu, siis mis teha. ega tema süüdi ole ju… mida njetu, seda njetu. tyhjästä on paha nyhjästä.
  3. jekyll ja hyde – mul on nigel iseloom, näen seda päev päevalt selgemini. ainus lohutus on, et eks kõigil ole. pole täiuslikku inimest siin maamuna peal. aga mina kannatan ju omaenese nigela iseloomu all kõige rohkem, sinu juurest on mul võimalus minema kõndida.
  4. sportlik eluviis – trennikoht läks pankrotti. ta oli mul nii mõnusalt kohe maja taga, sai käia siis, kui võimalust oli. uut otsima üldse ei viitsinud hakata. aga noh, üks teine firma ostis selle pankrotihunniku naksti ära, ja nädala pärast tehti saal jälle lahti. nii et ma pean ikkagi sportima jälle, kõik ettekäänded on käest ära võetud.
  5. pimedusega löödud – mulle on juba aasta aega tundunud, et mu silmanägemine muudkui kehvemaks muutub. olin juba täitsa hirmul, et ehk pärast laseroperatsiooni (2008) on mu silmamunadega midagi hirmsat juhtunud ja ma varsti valge kepi kätte pean võtma. noh, arst kontrollis ära ja ütles, et paremini üldse ei näegi keegi. et kõik on tibens ja et autoga pimedas jah on raske näha, harju ära. soovitas oranzhide klaasidega prille, see pidavat kontrasti suhtes aitama. on keegi proovinud, kas aitab?
  6. vaene ja hambutu – ma pole kolm aastat hambaarstil käinud, sest shotimaal esiteks sõbrad soovitasid kohalikele arstidele aega ja raha mitte raisata, ning teiseks ei saanud ma oma laiskusest võitu (vt punkt 3.), et oleks omale hambaarsti otsinud. nüüd aga juhtus nii, et ühest plommist tuli tükk ära ja otsustasin siis asjaga tegelema hakata. kartsin muidugi, et mul pole piisavalt raha, et kõik kümme auku, mis kolme aastaga kindlasti siginenud on, ära parandada. sest mul ponud aimugi, palju hambaravi maksab, ma olin ju enne shotimaad üliõpilane, siis maksis üks plomm 12 eurot ehk ühe hea söömaaja võrra. kui ma siis arstitoolis istet võtsin, selgus, et peale selle katkise plommi on mul ainult üks auk. tehti veel ka hambakivi eemaldamine – mille pärast mul kaks päeva veremaik suus oli – ning kästi elektrihambaharja kasutada. oligi kogu moos. nii et peale silmade on mul ka hambad üsna korras. no ütle nüüd.

ühesõnaga, pole üldse kerge olla veendunud, et kõik on halvasti. aga vähemalt õues on pime, lund pole, ning ma olen väsinud. ja raadiost ei tule ka mitte midagi head…