jump to navigation

ikstriimseid muljeid… July 31, 2007

Posted by annushka in elu on ilus, meestest.
2 comments

küll ma olen ikstriim tüüp. endal hea ja uhke meel. sõitsin täna südaöösel kleit seljas jalgrattaga läbi helsingi linna, paduvihma kallas kaela. aga ellu jäin. isegi ripsmetushsh ei läinud eriti laiali, kuigi koju jõudes olin nagu vette kastetud rotipoeg. siis kuum dushsh ja arvuti taha. sõidan homme ahvenamaale, oli vaja reisiplaan välja printida, lennukipileti bronninumbrid ja muu selline värk, mille ma alati ikka viimase minuti peale jätan. lend läheb üheksa tunni pärast aga ma pole veel pakkimisele mõelnudki. magada tuleks vist kah veidike. nüüd tunnen, et kõht on tühi, aga ma ei viitsi pool kaks öösel putru keetma hakata. eks hommikul keedan…

kohtusin reedel töö juures väga laheda ja huvitava inimesega, maailmarändurist mees austraaliast. ta on kaks aastat afganistaanis töötanud maa ülesehitamise kallal, on mingi hull sportlane (biitseps sama paks kui minu reis), vahva nalja ja jutumees ja rikas ja ilus ka veel. abbi. käisime koos väljas, näitasin talle helsingi päeva- ja ööelu. oli ikka nunnu kokkusaamine meil. laupäeval lendas ta juba filippiinidele, nii et meie lugu sai selline armas lühike. tal oli mulle jube värskendav mõju. nii vinge, et keegi elab sellist elu. kuulad suu ammuli ja ei usu oma silmi, aga pärast taipad, et oma elu on ka ilus ja hea. üldse ei kadesta. kuid perspektiivi annab ikka korralikult…

ma oleks mehesse äärepealt ära armunud, aga läks õnneks. kellele seda armumist teisele poole maakera õige vaja on. mulle küll mitte, elu on niigi raske aga ebaõiglane. armumise hoidis ära see, et mees ei oska tantsida. no ütle nüüd, milline pirtsutaja ma olen, eksju. aga näe, vahel on sellest kasu ka. mõni mure kohe vähem…

Advertisements

kuu aega blogita… July 20, 2007

Posted by annushka in elu on ilus.
3 comments

hoo, pea kuu aega pole siia tähti ritta seadnud. internet ei tööta eriti ja mul pole olnud pealehakkamist, et asja korda seada. noh ja nii ma siis elangi offline… kuu jooksul on toimunud triljon kihvti asja. vahepeal oli ju näiteks jaanipäev. mina olin jaaniõhtul tööl, kündsin merd ning vahepeal vestlesin mingite meestega, kes suviti kaunissaarel telkides pesitsevad ja ainult joovad. saarel käib vahetevahel poelaev, mis suvitajaid õluga varustab. nende elu on lill.

käisin ka armsal eestimaal. klassikokkutulekul ja kalleid sugulasi külastamas. äri ajasin ka. jah, ja olin mingil khuulide peol: hilary duffi parfüümi esitlusel. seal oli palju väga kõhnu näitsikke, mingi õuduste moenäitus, kohutavalt halb tantsumuusika ja keegi noormees tegi kõikidest pidevalt pilti. ma ütleksin, et high society pole päris minu jaoks. järgmisel päeval räägiti üritusest ka televisioonis. ma olen nüüd siis peaaegu kuulus. õhtu parim and oli see, et sain helluga ninapidi koos olla. ja peol kohtusin krissuga, kes on väga soe inimene. nüüd ma saan aru küll, kuidas on võimalik rahata mööda maailma ringi rännata. lahke inimese vastu on teised ka lahked. nii see mees siis elabki lahkusest. meil oli põgus kuid ilus kohtumine. klassikokkutulekul oli ka üks inimene, kes jättis tohutult hea mulje. kooliajal oli ta pigem vaikne (ma lihtsalt ei tundnud teda eriti hästi), kuid nüüd oli just tema toreda atmosfääri looja ja hea sõna ütleja.

sugulased elavad enam-vähem hästi, kui välja arvata see, et vanaema kukkus endal käeluu puruks. tal on komme öösiti kukkuda. eelmine kord kukkus endal silma sinipunaroheliseks. no nüüd siis käeluu. loodame, et hullemaid seiklusi ta endale ei korralda. kohtusin esimest korda ka uue sugulase ja ilmakodanikuga. ta juba kolm kuud vana ja täismehe nägu ja nimeks on hugo. vohh. vanaisa haua tegime ka issiga koos korda. tassisime liiva ja paigaldasime plaate ümber. issi tassis ja mina kujundasin. kena sai. nüüd, kus vanaema on hooldekodus, vanaisa haud peab ise vaatama, kuidas hakkama saab. eks me emmega käis seal vahel, kuid ilmselt mitte piisavalt. anna andeks, viku. järgmine kord värvin su risti värskemaks, ta na luitund hetkel. katsu seni lõbus olla ja vastu pidada.

sel nädalavahetusel olin sõbranna mökkis ehk suvekodus. see on pisike ühetoaline uberik paksu metsa sees viie tunni bussisõidu kaugusel. pissil käisime niisama maja nuka taga ja sääsed hammustasid mu kannikatest tükke välja. vihma sadas ka ja magada oli palav, sest seina taga oli saun. sõime ennast krampi ja vedelesime kasutult kaks päeva. kui olin koduhelsingisse naasnud, tõdesin, et mökkielämä pole ikka minu jaoks. seal pole mitte kui muffigi teha ju. käisin suurest ahastusest metsavaheteel jooksmas, siis hakkasin järsku kartma, et äkki karu tuleb vastu ja kappasin mökkisse tagasi. noh, viina jõime ka. ja lõket tegime.

mul käis üks vana hea sõber külas. me pole juba aasta aega kohtunud. ning ma pole kindel, milline meie suhe tegelikult on. kas ta põhineb ainult minevikul või on meil ka mingisugune olevik ja tulevik? miski ei seisa ju paigal, elu läheb edasi, suhet on vaja hoida ja ehitada. ma pole eriti ehitanud, ning see on valusasti tunda…

loen jälle philip yancey raamatut armust. teema on igaveselt aktuaalne, andestus ja halastamine on asjad, mis on elutähtsad igale inimesele. kahjuks on andestamine ja armulikkus raskemaid ülesandeid. aga eks harjutamine tee meistriks…