jump to navigation

…kuda see siis nii ruttu läks? September 1, 2013

Posted by annushka in abi elu, üli kool, elu on ilus, lallallaa, oma kodu, priske koolmeister.
add a comment

oih. ongi suvi läbi! ma ei jõudnud pooligi planeeritud asju ära teha. köögilaud on puha värvimata, värvipotsik ootab kapis kurvalt oma aega. midagi ma sel suvel siiski tegin. näiteks tsillisin mõõdutundetult. sõitsin jalgrattaga prismasse leiva ja piima järele, lugesin hunniku raamatuid läbi, magasin poole lõunani. kahjuks mu kallis mees rügas pea terve suve tööd teha. mõned vabad hetked tal ikka olid, siis käisime väike-maarjas, ja tallinnas jaanitulel, ja haapsalus ujumas, maasikaid söömas ning epp-maria kohvikus kooki mugimas. rannarootsi muuseumis käisime ka, seal oli mehe naaberkülast poiss tööl, rääkisid siis omavahel vahvas soome rannarootsi murrakus. mulle see murrak väga meeldib, olen juba peaaegu et proff arusaamises, kuid ise veel rääkida ei oska. selleks, et seda rääkida oskaks, peaks vist mõnes rannakülas nii paarkümmend aastat elama. juutuubis on lahe näide ühest variandist. he va he to.

veel olime me nädal aega ahvenamaal koguduse konverentsil, mina olin nädalakese ilma meheta stockholmis koguduse noortelaagris juhiks ja õpetajaks, ning lõpuks veetsime viimase nädala enne kooli mehe kodukülas mustsõstraid süües, metsas kõndides ning meheõe äsjailmunud plaadi avalikustamisel. plaadile on jõudnud isegi lugu, mille ta meie pulmadeks kirjutas. nii nummi!!!! jube hea lugu on.

töö hakkas juba 12. augustil pihta. sel aastal on ikka hoopis teine maik töötada, kõik materjal on ju juba eelmisel aastal läbi võetud, nüüd on lihtsalt kordamine minu jaoks. ei mingit tundide kaupa ettevalmistamist. milline õnn!!! et elu liiga lihtne poleks, siis läksin tagasi ülikooli nii umbes aastakeseks. noh et ikka paremat palka saada. nüüd on vaja enesekontrolli, et oma kursused ka läbi teha. ega ma mingi priimus ei loodagi olla, kui ainult läbi ei kukuks.

jah ja lapsi tahaks ka saada. mul on täitsa beebipalavik peal. aga ega see nii lihtne polegi, et annad muudkui tellimuse sisse ja siis neid beebisid tuleb. ma olen seda beebiasja jumalaga mitu korda arutanud, ning me oleme kokku leppinud, et ma usaldan teda. või, tähendab, harjutan usaldamist. mõnel päeval on see kerge, mõnel mitte väga. olen pidanud oma mõtteid aktiivselt mujale suunama, kui näiteks peas hakkab keerlema, et kindlasti on minu lastel autism, adhd ja hunnik toiduallergiaid ka takkaotsa. igasuguseid jutte on ju kuulda kogu aeg, suur osa emasid kurdavad nii palju, et mina olen silmad pärani kuulanud ning endale jubedad õuduslood valmis mõelnud. aga nüüd ma olen otsustanud, et see asi on ikka jumala käes, ja pole mõtet lasta end hirmujuttudel hulluks ajada.

nii et palju plaane sügiseks. ah jaa, meil mehega kavas organiseerida ka heategevuskontsert oktoobris. noh et ikka igav ei hakkaks. ja mina tahaks hirmsasti lavale laulma. kogutud raha anname sos-lastekodule. nii et kõik võidavad.

mõnus elu… June 28, 2013

Posted by annushka in üli kool, elu on ilus, issand jumal, kohtumised, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

1048401_10151976650561679_864208149_o

küll on puhkus ikka hea asi! olen suutnud oma tegemata asjade nimekirja veidi vabamalt suhtuda. eile sain paari sõbrannaga botaanikaaias kokku, kõndisime ringi, imetlesime jumala loomingut, mõtisklesime loomingust kõnelevate piiblivärsside üle, palvetasime, naersime, sõime kirsstomateid… kuna mul oli enne meie kohtumist mõni tunnike vaba aega, siis läksin kohale juba varem ja lugesin kohvikus raamatut. tükk imelist peedipirukat ja kohv ilusast kruusist olid kak raz see, mis puudus täiuslikust õnnest.

ma hakkan sügisel jälle üliõpilaseks. sest mul on 14 ainepunkti puudu inglise keele õpetaja kvalifikatsioonist ja paremast palgast. ma ju tegelikult hoopis vene keele õps. aga kuna helsingis keegi eriti vene keelt ei õpi, siis pole ju tööd. aga inkat õpivad kõik. nii et tööd on ka, isegi kui pole 100% kvalifitseeritud. ma kevadel käisin siis sisseastumiseksamit tegemas, et saaks ikka kõik oma protsendid kätte. eksam oli hirmraske, olin kindel, et pool vastustest läks puusse. aga noh, vahet pole, sest sisse ma sain. hakkasin juba ka esimest raamatut lugema, the stories of english. lahe lugemine on, mis sest, et 530 lehekülge. need 14 ainepunkti on tegelikult ainult 4 kursust, millest kolm on võimalik iseseisvalt ära teha, ainult ühel peab kohal käima. paistab, et saab töö kõrvalt tehtud küll.

käisin eile ka üle pika aja jooksmas, eks ta üks aeglane ja vaevaline sörk olnud. ma pole ju poolmaratonist saati sammugi jooksnud, keha pole lihtsalt tahtnud. rattaga olen sõitnud kümneid ja kümneid kilomeetreid, aga vot jooks… see on üks väljakutse. mõni nädal tagasi tõdesin, et olen kaalus suure jupi juurde võtnud, nojah, abielu pidavat ju mõnesid paksuks tegema… mees mul küll paksem pole, nii et ma ei tea, mis mul viga. võibolla beebipillid ka mõjutavad. noh, igatahes, nüüd tekkis viimaks tahtmine end liigutada. kui saaks kuidagi rütmi sisse, et paar-kolm korda nädalas, oleks väga hea. jooksmisega on ju nii, et mida rohkem jooksed, seda rohkem ka jäksad ja seda toredam on. mul oli plaanis ka mõnele tantsutunnile minna suve jooksul, tahaks uusi õpetajaid proovida. sest inspiratsiooni on vaja tantsuks…

suvi, suvi, suvi…!!! June 27, 2013

Posted by annushka in abi elu, elu on ilus, issand jumal, oma kodu, pidulikult.
add a comment

1049232_10151973844736679_1836760312_o

 

suvepuhkus on küll üks mõnus asi! ainuke probleem on see, et ma olen enda jaoks suure hunniku plaane valmis mõelnud, kuid ei viitsi neid hetkel teostada ning põen selle pärast. kui põdemine välja jätta, siis on kõik väga ilus ja tore. juunikuu on peagi möödas, küll ikka aeg lendab. eks see ole vanadusest, mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg läheb ju.

veetsime mehega jaanipäeva nädalavahetuse eestis. isegi mu kodukülast jõudsime korraks läbi käia, seal metsmaasikaid korjata ning kohalikus pubis 3.50 euro eest tugevalt lõunatada. mees ohkas, et oi, küll maal on odav. nojah, aga ega siin pole ju eriti tööd ka, nii et kui hinnad oleksid kallimad, siis keegi ju ei ostaks midagi. käisime mu vana kodumaja vaatamas, ning uus omanik sattus just siis kohal olema ja kutsus meid sisse vaatama, kuidas nad seal remonti on teinud. väga vahva oli näha, kuidas kõik on ümber tehtud. ja seal, kus olid vanaema kartulivaod, laiub praegu suur muruplats. nii on ju kergem, muidugi. marjapõõsad ja õunapuud on siiski alles.

mind huvitas väga, et kas mul on veel sama jaanipäevatunne, mis alati ennegi, selline ootusärevust täis aga natuke kurb ja melanhoolne ka. umbes selline, et hea orkester mängib, aga kas keegi ikka võtab mind tantsima? mul on eluaeg uusaastaööl ja jaanipäeval selline tunne olnud, siis olen ka ilust ja igatsusest mõne pisaragi poetanud. kahjuks või õnneks pean ma nentima, et seda tunnet mul enam pole. polnud ei uusaastaööl ega ka eelmisel nädalavahetusel. mind on nüüd tantsima võetud, ning pole mingit põhjust igatseda midagi. mees palus muidugi vabandust, et mu jaanipäevatunde ära rikkus! seda see siis tähendabki, kui inimene asetub, leiab oma koha ja oma inimese. võib vabalt oma ümbrusele keskenduda, pole vaja otsida midagi kuskilt mujalt. nii armas on oma mehega “õitseda”, kallistada ja musitada ja olla mulli sees. sest just praegu ongi selle aeg. 24. juunil sai meil seitsmes abielukuu täis, ja me oleme niiiii hirrrrrmus armunud. igal hommikul, kui ma silmad lahti teen ja mehe unist nägu näen, olen ütlemata tänulik.

tänulikkus on suur teema. ma olen tänulik jumalale kõige eest mu elus, sest tean, et kõik tuleb tema käest. aga nagu iiob ütles, tulevad vahel ka mitte nii toredad asjad jumala käest. olengi mõtisklenud selle üle, et jumal on absoluutselt hea olenemata maailma asjade seisust või sellest, kas mul läheb hästi või halvasti. seda mõtet on hea mõelda…

terve vaim terves kehas… October 30, 2012

Posted by annushka in elu on ilus, elus ja terve, urheilu tappaa.
add a comment

mul on plaanis kevadel poolmaraton joosta. õigemini algne plaan oli seda alles suvel teha, kuid kuna 4. mail on selline vahva asi nagu helsinki city run, siis miks ka mitte mais. olen nüüd hakanud jooksmist veidi tõsisemalt võtma, ega lase ennast isegi väikesest pakasest eriti hirmutada. no vihmasadu on küll väkk, siis ma jooksma ei lähe, punkt. meil töö juures on hirmus vahva jooksurada ümber jõe, teeb mingi 5 km. nii hea pärast tööd tossud jalga tõmmata, jooksuring teha, dushi all ära käia ja siis jõuab veel muude asjadega ka tegelda õhtu jooksul. ning mis kellakeeramisega välja tuli, peale tööd on veel valge. koju jõudes on juba kottpime. ja mul on sellest shotimaa röövimisest ikka traumad jäänud, üksi mind enam ei kisu pimedas metsarajale jooksma… kellegagi koos läheks küll. töökaaslane on mul ka tore ning lööb kord nädalas kampa. aga ta avastas hiljuti, et on rase, nii et tema jooksmised vist enam väga kaua ei kesta. aga üksi on ka tore. külmaga jooksmine on ikka hoopis midagi muud kui suvel. seljakott on mul nüüd poole suurem, kuna vaja mütsid-kindad-joped kaasa pakkida tööle.

iga kord kui ma jooksen, tunnen suurt tänulikkust selle üle, et mul käed-jalad terved, võin vabalt joosta siis kui tahan. see on ikka luksus!

ollallaaa… August 7, 2012

Posted by annushka in annushka imedemaal, elu on ilus, pidulikult, pojkvän.
4 comments

suvi on möödunud linnutiivul. ameerikas käidud, oli väga palav aga väga lahe. välismaa sõbranjedega mässatud ja tallinnat avastatud, enamjaolt sadas vihma, aga oli lahe. soomes ringi reisitud, mitte nii väga palav, aga väga lahe. rootsis teismeliste laagris rahmeldatud, polnud absoluutselt palav, aga ikka väga lahe.

ja siis palus mu kallis pojkvän mu endale naiseks. mul nüüd kuldsõrmus sõrmes ja puha. ta tuli õhtul kaljunõlvakule, kuldne kuu oli selgas, andis mulle kimbu mustikaid ja sõrmuse ja palus mu endaga koos läbi elu seigelda. ma olin täitsa nõus!

ilus algus… June 13, 2012

Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, pojkvän.
add a comment

suvi on käes, päriselt!!!! esimene puhkusenädal on olnud tegevusrohke ja vahva. vahel olen lausa otsustanud, et nüüd võtan ja magan nii kaua, kui tahan. sest kui seda ei otsusta, siis on kogu aeg midagi teha ja kuhugi minna. ma olen tähele pannud, et mul on hädasti vaja regulaarseid lebotamishommikuid, siis ma tunnen, et elu on lill ja jõuan elada ka “vara üles, hilja voodi” elu.

viimase viie kuu jooksul oleme me pojkväniga teinud palju asju koos esimest korda. ma lausa imestan, mida kõike me pole kunagi koos teinud, kuigi oleme 8 aastat tuttavad olnud. no näiteks ratastega polnud me enne eelmist nädalat koos sõitnud. ega me nüüd ka pikalt ei saanud, sest oli kiire ja pidime osa teest autoga läbima. pildil on meie rattad koos, kas pole mitte nummi.

kohe kui kool eelmisel nädalal lõppes, läksin oma õpetajast sõbranna juurde ja me veetsime ühe korraliku käsitööpäeva. mina näiteks tegin oma piiblile uued kaaned, sest mu vana, hea kallis piibel hakkas juba koost lagunema. lisaks hakkasin lõngajuppidest lapitekki heegeldama. heegeldamine meeldib mulle palju rohkem kui kudumine, on kuidagi lihtsam ja mõnusam. ma arvan, et mul on vähemalt kolmandik tekist valmis, kuigi lõpuks nende lappide kokkuheegeldamine võtab vist päris kaua aega. eks me näe. päris mitu lappi heegeldasin eile ja üleeile autos, käisime nimelt sõpradega maal. autos heegeldamine on vinge, peaaegu nagu lõbustuspargis oleks, pea hakkab veidi ringi käima. üldse on heegeldamine üks hüpnootiline tegevus, ma ei suuda lõpetada, kui juba alustan. ikka tahaks veel natuke ja veel natuke…

neli kuud ja surnud jänes… May 13, 2012

Posted by annushka in elu on ilus, head ja paremat, kohtumised, pidulikult, pojkvän, priske koolmeister.
add a comment

tähistasime täna pojkväniga neljakuist koosolemist, 13. kuupäev ju. kui palusin ühel lahkel inimesel meist pilti teha, siis ütlesin kogemata, et neljaaastast kooselu… noh, ega palju vahet pole, eks. kuna pojkvän on mulle igasugu vahvaid üllatusi valmistanud, siis otsustasin vahelduseks hoopis talle üllatuse teha. ütlesin, et tule mulle pühapäeva hommikul kell kaheksa autoga järgi, pane soojalt riidesse ja hommikusööki pole vaja süüa. õnneks täna päike paistis ja poes olin ka eile õhtul kell kümme ikka jõudnud ära käia (jah, ma teen kõike viimasel minutil…), nii et täna hommikul polnud muud kui tee termosesse valada, võileivad valmis nikerdada ning teele asuda. mul oli igaks juhuks kaart ka välja prinditud, sest ma olin ise seal kohas enne ainult ühe korra käinud.

viisin pojkväni prügimäele. no sellisele ilusale, kus muru kasvab ja pingidki on rahvale istumiseks pandud, ja kus värvilised tuulelipud tuule kohta informatsiooni edastavad. konala prügimägi on helsingi kõige kõrgem mägi, ja sealt on terve linn ilusasti näha. isegi tuul polnud täna eriliselt tugev, nii et me jäime täiesti ellu. istusime muru peal maas, hoidsime käest kinni, palvetasime pikalt ja laialt kõigi ja kõige eest, mis meelde tuli,  tegime pilte, sõime mõnuga, võtsime päikest, lobisesime toredate sportlastega, kes mäest üles-alla jooksid ja olime muidu lahedad. kell sai liiga kiiresti niipalju, et juba jumalateenistusele pidime kimama. pojkvän oli tõeline dzhentelmän ja tassis mu moonakotti ning ütles, et ma teen imehäid võileibu. ei noh, mulle sellised asjad meeldivad. ta on päris mitu korda saanud mu rasket seljakotti tassida (mul on alati kogu mu varandus kaasas ju) ning nummisid asju ütleb ta mulle ka kogu aeg.

kui me mäest üles ronisime, oli me ümber vähemalt 10 eri tooni rohelist! küll loodus on imeline! nägime ka teistsugust looduse imet – pirakas harakas kakles väikese jänkuga ja tegi talle kuus-null. me ei jäänud haraka hommikusööki pealt vaatama. pärast armulaua ajal, kui jeesuse surmast räägiti, sosistas pojkvän mulle, et tal tuli see jänku meelde. eks elu on karm, mis muud.

eile käisime sõpradega vanadekodus laulmas. me käisime jõulude ajal ka, ja siis nad ütlesid, et tulge ikka tihemini, mitte ainult jõulu ajal. no me siis nüüd läksime kevadelaule laulma. mõned meist esinesid, aga päris palju laule laulsime vanakestega koos, luteri kiriku lauluraamatust. ma sain mõned uued lauludki seal selgeks, ma näiteks sõjaaegseid kirikulaule ei tunne eriti, aga vanadele olid need väga tähtsad. nad rääkisid ka, kus ja kellega nad olid miskit laulu kunagi laulnud, ja mida need nende jaoks tähendavad. väga muhedate 90aastastega sain juttu vesta. näituseks üks 94aastane proua, kes on eluaeg võimlemisega tegelnud, ning kes praegugi käib iga päev üksinda väljas jalutamas. poeg elavat tal hispaanias. või näiteks stiilsed kaksikmemmed, kes järgmisel nädalal tähistavad oma 90ndat sünnipäeva! neil olid juuksed lokitud, kõrvarõngad sädelesid ning nad naeratasid absoluutselt kogu aeg! ja ütlesid, et praegu nad ei kakle kunagi, kuigi oma päris algusaastatel oli see õde, kes tunni võrra teisest vanem, alati nooremal luti suust ära kiskunud. seal oli ka muhe vanahärra, kes mind jõuluajast mäletas, sest siis rääkisime me pikalt-laialt tema tööst. pojkvän oli vanakestega kui kala vees, ütles, et ta kaifib seda, kuidas vanade inimestega suhtlemine paneb ta enda elu õigesse perspektiivi.

aga tõesti, milline inimene ma tahaksin 50 aasta pärast olla? millist elu ma tahaksin elada? ega elu sündmusi ei saa eriti ise valida, aga oma suhtumist nii headesse kui halbadesse sündmustesse võib kindlasti kaaluda.

ühesõnaga, mul oli väga tore nädalavahetus! nüüd lähen muffineid tegema, sest meil on üks poolmäda banaan laual ja seda ma ära ei raatsi visata. lisaks tahan veel mainida, et olin täna hirmus tubli ja kärpisin endal veidi juukseid. nad olid na pikaks veninud ja rippusid kuidagi raskelt. võtsin mõnest kohast kohe karmi käega, nüüd sai palju õhulisem soeng. loodan, et peale muffineid jaksan jätkata oma tubliolemist ja parandan vähemalt paarkümmend kontrolltööd. oeh, neid kontrolltöid on nii palju, et ma upun! tunnen ennast veidi kui monte kristo krahv, kes lusikaga ennast vanglast välja kaevas. kui see nüüd ikka oli tema. mu harituses võib ka auke olla…

kevadkevadkevad!!!!! April 23, 2012

Posted by annushka in annushka imedemaal, elu on ilus, nii kurb, pidulikult, pojkvän, priske koolmeister.
add a comment

päike paistab lõpuks ometi ka helsingis juba teist päeva järjest. täitsa kevadetunne on. olin nädalavahetusel kopenhaagenis, ja no küll seal alles kevad õitseb! meil on kodus õue peal ikka veel paar lumehange alles. kopenhaagen on niiiiiiii armas linn. ja kohe näha, et suurlinn, kui võrrelda helsingiga, sest kui ma pühapäeva hommikul kell 6 bussi ootasin, et lennujaama saada, siis elu täitsa kees. veidi vindised ratturid olid ilmselt teel koju pärast laupäevaöist pidutsemist, bussid käisid ilusasti 10-minutiste vahedega, keegi mugis mingit hamburgerit (mingi koht müüs juba/alles süüa) jne. helsingis ei toimu pühapäevahommikul kell kuus mõhkugi. ja  ühistransport pole ka veel päris ärganud. lisaks on kopenhaagenis üliilusad majad, sellised vanad ja romantilised. sõbrad, kelle juures ma ööbisin – itaalia-taani paar – on oma kodu sisustanud antiikromantika stiilis. ma õhkasin õnnest igas toas, nii kena oli seal.

sel kevadel on päris mitu suurt sündmust aset leidnud. näiteks veetsime me pojkväniga lihavõttepühad tema vanemate juures maal, ma sain hobustega hängida, lastega ümber maja mingit luuamängu mängida (pojkväni lemmikmäng, ta on sellest mitu korda rääkinud, nüüd lõpuks sain siis aru, mis asi see on), palju ja hästi süüa, kontserdil käia ja jumalateenistusel härdalt nutta. pojkvän ütles, et ta oli uhke, et just tema tüdruk ainsana terves kirikus nutta lahistas, kui jeesuse elust ja surmast räägiti. et ikkagi inimene!

sel päeval, kui veel jeesuse surnudolemist mälestati, sain ma telefonikõne, et mu vanaema on ka surnud. kui ma olin just eelmisel päeval pojkvänile öelnud, et ma ootan, millal ma saan talle oma koduküla näidata, siis toimus see asi kiiremini, kui ma oodata oskasin. juba nädala pärast olime me teel väike-maarjasse. matus oli ilus, üllatavalt palju sugulasi-sõpru tuli kokku ja päikegi paistis meie toimetamiste peale. meie reis oli muidugi hirmus lühike ja kurva tähe all, aga tore oli ikkagi ka. loodan, et suvel saame pikemaks ajaks minna ja rõõmsamaid asju teha. mu onulapsed otsustasid kohe suguvõsa kokkutuleku suveks korraldada, sest see on ikka jama küll, kui kohtutakse ainult matustel. no pulmi ju tänapäeval keegi enam ei pea, nii et vaid matused ongi alles… loodan, et meie suvine kokkutulek ikka õnnestub.

ma olen ka päris korralikuks priskeks koolmeistriks hakanud, sain nimelt mõni aeg tagasi täiskohaga inglise keele õpetaja töö. täna on meil koolis mingi imelik õpilasteta päev, nii et ma siis blogin, selle asemel et kontrolltöid parandada. ärge te kellelegi öelge, et ma selline laiskvorst olen, eks!

kunstist, armastusest ja poliitikast… February 6, 2012

Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, head ja paremat, oma kodu, pojkvän, urheilu tappaa.
add a comment

soomel on nüüd siis uus president. ma ei usu, et sel lõppude lõpuks mingit hirmus olulist tähtsust on, kuid siiski. mina hääletasin mõeldes sellele, kes soomet euroopas esindada suudaks, kes igasugu berlusconide ja muude taoliste seltsis ikka hakkama saaks. ega ma ei tea, kui hästi see uus saab, aga vähemalt paremini, kui see teine kandidaat, arvan ma.

pojkvän tuli nüüd lõpuks oma komandeeringust tagasi ja võttis mul käest kinni. käisime pikal palvejalutuskäigul, ilm oli niiiiii hea, ja niiiiii hea oli koos palvetada. “those who pray together stay together…”  meil oli täna ainult -4C, mul hakkas päeval väljas isegi palav, sest olin enda liiga paksult riidesse toppinud. pojkväni ema käis meil emmega külas, oli väga armas perekondlik koosolemine. ta oli siinmail ka komandeeringul, ja tahtis meile pilgu peale visata. ma tegin õhtusöögiks cottage pie’d, ehk siis hakkliha ja kartulipuder ahjus. ostsin isegi toreda ahjuvormi espetsiaalselt selle jaoks, aga ma olen sellist juba ammu tahtnud ja nüüd on siis olemas.

hakkasin pühapäeval pojkvänile sünnipäevakaarti meisterdama ja siis valmis ka hunnik muid pildikesi kaartide jaoks. nüüd on hea, paar pilti kohe võtta, kui vaja läheb. ma vaatan, et mul tuleb täitsa välja mõnikord… peaks pintslid ja paberid tiheminigi välja võtma, nii vahva on midagi meisterdada, muusikat kuulata ja omaette nokitseda. kamille idee joonistada väikseid inimesi on mul juba kaua aega küpsenud (tema tehtud pildike on see punane seal lauaserval, paremal üleval)

pidin täna trenni minema, aga hommikul oli jube uni ja õhtul enam ei jõudnudki. ma pean ennast ikka ükskord ometi kätte võtma, kaua võib laiselda. ei tea, mis nipiga saaks ennast trenni veetud?

mõned mõtted… February 3, 2012

Posted by annushka in elu on ilus, pidulikult, pojkvän, vaata ja imesta.
add a comment

või õigemini faktid. ma olen rohkem selline tegudeinimene vist. igatahes, väljas on külm. mul on kaks paari villaseid kindaid käes aga ikka on külm. emme tahaks, et ma endale mingi hirmkalli sulejope ostaksin. no ma ei tea, ma kasutan parem kampsuneid.

mu kallil pojvänil on täna sünnipäev, kuid kahjuks on ta tööreisil ja ma pidin leppima ainult sõnumite ja feissbuukiga. hea külg on see, et enne esmaspäeva on mul aega maalida talle kena sünnipäevakaart. mul on idee olemas, aga teostuseks on veidi julgust vaja. ja aega. seda saab vast pühapäeval.

homme lähen jälle les miserables’i vaatama. sõbrannal jäi üks pilet haiguse tõttu üle ja ta pakkus seda mulle. no miks ka mitte, väike reis turkusse rootsi teartisse on täiesti teretulnud üllatus…