seljakotid selga… September 26, 2007
Posted by annushka in annushka imedemaal, literatura.add a comment
ma sõidan homme iirimaale. dublinisse puhkama ja ennast värskendama. inimestega kohtuma ja kui hästi läheb, siis ka salsat tantsima. õlut luban ka juua, kuigi mulle see lake reeglina ei maitse. aga no alati peab ju proovima. eelkõige iirimaal, guinnessi sünnikohas, oleks patt guinnessi õlust õlgu kehitades mööduda. ei tea, kas guinnessi rekordite raamat on arthur guinnessi toetatud või alustatud värk?
igatahes james joyce’i ma lugeda ei kavatse. olen proovinud veidi närida tema üllitist finnegans wake, aga oh ei, normaalsele inimesele pole sel kuulsal kirjanikul küll midagi öelda… isegi kirjanduse lektor ütles, et kui ta oleks halb inimene, siis ta käsiks meil seda lugeda ja küsiks eksamil ka. aga et tema on hea inimene, siis ta laseb meil lihtsalt teisi asju lugeda. which was nice.
leila ja annukka… September 25, 2007
Posted by annushka in hähhähää.add a comment
emme laenas mulle paar raamatut, leila ja annukka raadiosaadetest kokkuklopsitud teosed. ohh, täitsa absolutely fabulous, ainult soomest. kusjuures ma näen, et mul on endal üks sõprussuhe, mis kaudselt meenutab neid naisi. ma ju ka blond ja sinisilmaline.
aga ega jah, enamikus inimsuhetest kipub ikka nii olema, et kord Piibeleht all ja Vestman peal, kord Vestman peal ja Piibeleht all…
nadja-kalle ehk identiteedikriis… September 15, 2007
Posted by annushka in asjadest.1 comment so far
selle karumõmmi kinkis mulle mõned aastad tagasi mu hea sõber nadja taanimaalt. tänutäheks panin ma mõmmile nimeks nadja. noh, et siis ei unusta ära, kellelt elukas saadud on. mul on ka teine hea sõbranna, kohalik neiu koodnimega oivajevna. ja see oivajevna armastab minu karu-nadjat ning iga kord siin ööbides võtab ta nadja ööseks kaissu ja kutsub teda hellitavalt nimega kalle. no mis kalle, kui on nadja ju! kalle olevat talle ühel ööl sosistanud, et ta pole tegelikult üldsegi nadja. ning et lisaks ei meeldi talle hoopiski minuga elada, sest ma viskan ta ööseks alati põrandale ega võta kunagi kaissu. mul pole elu sees kaisukaru olnud, no ei oska mingi nutsakuga kaelakuti magada, isekas olen. aga jah, mõmmi sooline identiteet on nüüd siiski hoopiski sassis. nadja-kalle, kalle-nadja… ega keegi ei tea.
kiri minevikust… September 15, 2007
Posted by annushka in lapse põlv.add a comment
Dear Phillip!
How are you? Write me self longer! I have a Brother. He is 9 (nine) years old. He name is Sven. Sven is in 4a Grade, too.
I am 12 years old, I am in the 6c grade.
Our school act club “RAINBOW” and club aim is penfriends and primers. In our school is many primers in the manys countrys. When you is possible send me 2 (two) primers. 1 (one) I leave me and one I give club.
I speak Russian, Estonian and Finnish, but you?
What hobbys is you? I like to sing, dance, write essays, read books, go in gymnastics.
Do you have a Brothers and a Sisters? If you have a sister, hou old is she?
Love Ann.
NB! Phillip, write me, what words I write falseli!
mamma mia, selline kiri kukkus vana sõnaraamatu vahelt välja eile. ja milline hunnik mälestusi! siuke ma siis olin kaheteistaastaselt. täpselt samasugune nagu nüüdki. samad hobid ja huvid. kuigi mu Venna elu-olu ei köida mind enam nii palju kui tollal. aga välismaised mehed küll… inglise keel algaski meil ju kuuendas klassis, nii et see on üks esimesi asju, mis ma olen kokku vusserdanud, sõnaraamatu abil, muidugi. nüüd ma spiigin õnneks veidi sujuvamalt.
algul mulle ei tulnud meelde, et mis primers‘itest ma sonin pikalt-laialt. õnneks eestikeelne mustand oli kaasas, sealt selgus, et meil oli koolis mingi vikerkaare-klubi, mis kogus erinevaid aabitsaid. vene keele õpetaja zubareva oli veel klubi juht. nii et kirja tähtsamaid ülesandeid oli lihtsalt üks austraalia aabits koolile välja lunida. ja ma, va ahnepäits, tahtsin üht veel endale päriseks ka. nojah, ma ei teadnud ju õndsal nõukaajal, kui palju raamatud läänes maksavad. selle phillipiga austraaliast me vahetasime vist ainult kaks kirja, sain ka tema foto, oli popp poiss. aga soiku jäi see sõprus miskipärast. võibolla talle ei meeldinud see, et oleks kohe pidanud hakkama raamatuid kokku ostma ja mingile kirjasõbrale saatma. äkki isa keelas ära, et ikkagi tema raske tööga teenitud raha ja mingile oktoobrilapsele teise maailma otsa…
A Bit of Fry & Laurie September 6, 2007
Posted by annushka in hähhähää.add a comment
sain sõbra käest house md kolm hooaega. täitsa lahe sari, aga paranoiliseks teeb. nii kui süda jättis mõne löögi vahele või põlves nikastas, mõtlesin kohe, et ohh, nüüd on nagunii mingi hull haigus kallal. aga ei, ikka olen veel elus. hugh laurie on täitsa kobe mees ja hea näitleja peale selle. teismelisena meeldis mulle vaadata, kuidas jeeves ja wooster seiklesid. laurie on tohutult muundumisvõimeline näitleja. siin on äge klipp sketsisaatest a bit of fry and laurie. briti komöödia rokib!
beauty is a quality of the soul that expresses itself in the visible world… September 6, 2007
Posted by annushka in elu on ilus, issand jumal.1 comment so far
“We have all heard it said that a woman is most beautiful when she is in love. It’s true. You’ve seen it yourself. When a woman knows that she is loved and loved deeply, she glows from the inside. This radiance stems from a heart that has had its deepest questions answered. “Am I lovely? Am I worth fighting for?Have I been and will I continue to be romanced?” When these questions are answered, Yes, a restful, quiet spirit settles in a woman’s heart.
And every woman can have these questions answered, Yes. You have been and you will continue to be romanced all your life. Yes. Our God finds you lovely. Jesus has moved heaven and earth to win you for himself. He will not rest until you are completely his. The King is enthralled by your beauty. He finds you captivating.”
norsunpoika sairastaa… September 6, 2007
Posted by annushka in elus ja terve, issand jumal, literatura.1 comment so far
Karhunpoika sairastaa,
häntä hellikäämme
lääkkehillä hoidelkaa
Nalleystäväämme.
Uni paras lääke on
sitä nauttikaamme
Nalleraukan kuntohon
aamuksi jo saamme.
tööl ma ei käi, magan, söön rohtu ja suhtlen inimestega internetis. püüan ilmselt suvise internetipõua nüüd tasa teha. eile käis rahvast külas, oli piiblidiskussioon. ma isegi osalesin, kuigi kedagi ei puutunud, igasugused kallistamised olid välistatud. aga armas oli, et ei pidanud üksi konutama. elu käib, isegi kui mina juhtun haigeks jääma. ja nii haige ma ka pole, et poleks jõudnud midagi teha või rääkida. nohu on võimas, aga köha ega palavikku pole. tööl ikkagi käia veel ei saa, sest mis klienditeenindaja see on, kellel ninast kogu aeg tatti jookseb. arstist korterikaaslane lohutas, et nakkuse pärast pole vaja muretseda, praegu pidavat nii palju viiruseid liikvel olema, et kes jääb, see jääb haigeks, minust olenemata. käskis ainult kogu aeg käsi pesta.
eile oli jumalaga hea aeg, vestlesin temaga ja lugesin üht kasulikku raamatut, boundaries in dating. inimsuhetest üldse ja eriti suhetest vastassooga, kuidas me tahame üksteist ära kasutada, et enda haavu ravida, haiglaselt üksteisest sõltuda ja siis parajal hetkel süüdistada, et sina rikkusid mu elu ära, vms… terve inimsuhe siiski ei tohiks põhineda sõltuvusel või vajadusel, vaid lihtsalt teadlikul valikul. no aga me oleme ju kõik rohkem või vähem haavatud, mulle tundub, et mina olen kohe eriliselt katkine. on igatahes palju põhjust palvetada…
õhtuseid mõtteid… September 3, 2007
Posted by annushka in elu on ilus, elus ja terve.add a comment
olen kaks nädalat jutti tööl olnud, nüüd oli tervenisti kaks vaba päeva. ja ma jäin haigeks! nohu on, nina tilgub. aga meil on töö juures selline seadus, et haigeks ei jääda. asendajaid pole eriti võtta, igaüks rügab enda eest. oh ma ei tea, kuidas ma seal nüüd tatisena olen. kuidagi ikka…
hakkasin käima pilatesetunnis. jube hea on, palju parem kui jooga. see on ilmselt minu ala. täna istusin terve päeva arvuti taga, selg jäi kangeks. pilateses läks kangus välja. nüüd teen küünlaromantikat ja jalavanni, kuulan india filmimuusikat venemaalt ostetud kasseti pealt. kui hingata saaks, oleks kõik hästi.
avastasin uue foorumi või mis ta on, facebook.com. tuli välja, et seal on igavene hulk mu sõpru-tuttavaid. just neid, keda orkutis pole. nüüd on teada, miks neid seal pole, nad ju hoopis facebookis. armas. sest kuskil peab ju igaüks tänapäeval olema, olgu see siis rate, orkut, hi5 või facebook või ükskõik milline virtuaalkeskkond. aga kasulikud on need communityd ikka ka. ma lähen varsti iirimaale ja kontakteerusin just ühe iirlannaga, kes ise küll shotimaal elab kuid lubas saata mulle oma dublinis elavate sõbrannade kontaktid. absolutely fabulous!
tikker, tikri, tikrit… September 3, 2007
Posted by annushka in asjadest.add a comment
vat see pilt meeldib mulle. tikrid meeldivad ka. kuna ma pole eriti hea pilditegija, siis selle kaadri üle olen uhke.
mälestused kodust… September 3, 2007
Posted by annushka in lapse põlv, oma kodu.5 comments
vanaema maja on nüüd siis müüdud. ära, võõrastele, kes teevad tast hoopis midagi muud. kapitaalremont oli majale juba pikemat aega hädavajalik. nüüd leidusid siis inimesed, kes sellega hakkama saavad. kuulsin tuttavate käest, et varsti uus katus peal juba. lahe. mind tõeliselt huvitab oma vana kodu uues kuues näha. eriti kurb pole ka, sest, noh, mul polnud ju võimalust sellega ise midagi peale hakata.
enne müügilepingu tegemist käisin majast veel läbi ja tegin tühjadest tubadest pilte. sõin aias tikreid ja punaseid sõstraid, neid oli tohutult palju. isegi linnud polnud tihutööd tegemas käinud, mammud puha alles. jätsin hüvasti majaga ja aiaga ja saunaga ja sirelite ja arooniatega ja veetünniga ja vana õunapuuga, mille all oli suviti võrkkiik. maja lõhnaga… see oli see lõhn, mida ma lapsepõlvest mäletasin, mitte hiljutine vanaema vanaduse lõhn. armas oli.
meil oli kemmergu seinal viimased paarkümmend aastat üks ja sama samantha foxi kalender. ei teagi, mis aasta oma. keegi teda maha ka ei võtnud, kuigi minu meelest oleks kempsus midagi lüürilisemat võinud olla. köögiseinal oli meil ka terve igaviku sabrina plakat, aga selle rebisin ma kunagi ise maha, et no kaua võib. teed pliidi ääres süüa ja vahid sabrina tisse…
lakapeale jäi palju kola maha, vanu riideid ja linu ja kuivanud vihtasid ning kartulikottide kaupa viinapudeleid. ei tea küll, miks neid pudeleid lakka koguti. suurem osa minu vanu mänguasju sai tuttavate lastele ära jagatud, nukud ja muud. lakka jäi katkine nukuvanker, mis teenis mind truult mitu aastat, ning mu enda õmmeldud lappidest maduuss. nägin mingis lastesaates, et oli selline lapimadu kellelgi ja tahtsin endale ka. see madu on üks nendest kümnest asjast, mida ma oma elus üldse õmmelnud olen. ma pole eriti käsitöölembene naisterahvas. süüa teen ka nii muuseas, pole minu kirg. ema oli mul ka selline, kes parema meelega kuskil sohvanurgas raamatut luges kui kulinaarseid eneseületamisi teostas. leiba ja vorsti võis külmkapist igaüks ise ka võtta.
ma olen viimasel ajal võrrelnud oma ja ema elu. kui tema oli 28-aastane, oli tal mees, neljane tütar ja kahene poeg, keda pidi söötmise ajal sukkpükstega tooli külge kinni siduma, et poiss natukenegi paigal püsiks. noh, minul lapsi ei ole, kasutan oma aega ainult enese ja sõprade jaoks. emal polnud eriti raha, minul ka pole. selle koha pealt oleme me ühesugused. ema elas rottidest kubisevas vanas puumajas ja jagas vetsu joodikust naabriga, kes poti peale tihti magama jäi ja keda pidi sealt siis välja tirima, kui endale häda tuli. mina elan luksuslikus korteris hea sõbrannaga. usaldan oma sõbrannasid sügavalt, nad teavad minust väga palju väga isiklikke asju. mu ema sõbrannad petsid teda tema mehega. kohutav! aga noh, pisikeses külas pole vist eriti suurt sõbrannade valikut… iseloomult oleme me noore emmega siiski hirmus sarnased, mõlemale meeldivad raamatud ja muusika ja kunst ja sõpradega kohvitamine ja õppimine… ainult olustik on meil erinev. ja suured valikud. tema abiellus noorelt, mina mitte. mina hoopis reisin ringi ja tegelen kallite hobidega. võrreldes emaga elan ma väga isekat elu. aga ma ei oska seda ka muuta…
i'm gonna live forever... 
