jump to navigation

mis toimub… March 30, 2009

Posted by annushka in head ja paremat, issand jumal, kohtumised, meestest, priske koolmeister, seiklused shotimaal, tants ja trall.
1 comment so far

no igasuguseid asju toimub. näiteks tegin laupäeval nigeeria naistele-lastele põhjamaist lõunat: mundris kartul, kapsa-hakkliha hautis ning palju salatit. kõik söödi ära ja kiideti takka. no, kui nad kiitsid isegi natuke viisakuse pärast, siis fakt, et kõik juurde võtsid, rääkis ise enda eest. lapsi pidi muidugi utsitama ja ähvardama ja kolme suutäie kaupa sööma meelitama, aga no see on ilmselt laste puhul tavaline, kui taldrikus on midagi muud peale magustoidu või makaronide ja kana. tobi, mu nelja-aastane sõbranna, sööb toidu seest näiteks ainult kanatükid ning jätab riisi, kastme ja salati rahus seltskondlikku vestlust arendama. nigeerlastega on vahva hängida. meie jumalateenistustel (kus osaleb peale minu ja nigeerlaste ka singapuri ja fidzi esindajaid) on supervahvad laulud, tantsime ja laulame kogu hingest ning suhteliselt kvaliteetselt, ma ütleks. nigeeria naistega juttu ajada on üle mõistuse lahe, sest kõik räägivad hästi palju ja väga kõva häälega. ma muutun nendega alati hüperaktiivseks  ja pean teiste inimestega suhtlema hakates enda volüüminuppu ikka kõvasti maha keerama. nigeeria laste jaoks olen ma auntie anne, ainult tobi on endale pähe võtnud, minu õhutusel muidugi, et minu nimi on hoopis my friend anne. väga skandinaavialik suhtumine. nigeerias peavad isegi täiskasvanud noored vanemaid inimesi auntie‘deks ja uncle‘iteks kutsuma. karm värk.

jah ja siis olen ma veel esinenud. kahel õhtul isegi. meie nüüdistantsu grupp esines tantsukooli kevadkontserdil. väga vahva oli. nüüdistants on mu uus armastus. ega ma teab mis hea ole selles, sest alustasin alles novembris, aga meeldib see mulle hullumoodi. ja õpetaja on meil ülinummi, teeb ikka korralikku trenni ja ta muusikavalik on nii minu maitse, et. artiste tantsib samas grupis, ma olen teda nüüd rohkem tundma õppinud. minu meelest on temas midagi kurba. ma ei oskagi öelda, mis. ta on kuidagi endas kinni ega oska inimeste lähedal olla, ilma et kaitseks ennast sarkasmi ja lollide naljadega. ja ta ei ole enam mingi verinoor nolk, kes peab khuuli mängima. kahju, et ta inimlikku lähedust kardab. tal on võibolla ka lähedasi sõpru, ainult ma ei tea nendest midagi.

laupäeval pärast esinemist läksime plikadega välja. artiste kadus kuhugi oma mingi sõbraga ning sms’idele ei vastanud. kui ebaviisakas. kui korralik klaasitäis veini tühja kõhtu kallata, siis arvata võib, et on üpris vindine pea. hilja õhtul olid kõik söögikohad kinni, seega siirdusime burger kingi, mis oli millegipärast täis ainult meessoost kliente. nojah, korralikud naised siin maal ilmselt õhtul kell üksteist hamburgeri ei söö. meie sõime küll. hiljem suundusime latiinopeole, kus oli rahvast rohkem kui inimesi. mõned tuttavad mehenäod olid ka, nii et ma pikalt ei pühitsenud ja kutsusin neid kõiki järgemööda tantsima. ma olen loobunud ootamast, et keegi mind märkaks ja mu õhtu päästaks. päästan oma õhtut süüdimatult ise. õnneks oli ka plikadekambaga lahe tantsida, õpetasin nüüdistantsijatele salsat. viimase tantsu ajal kutsusid kaks meest mind tantsule, üks, kes salsat ei osanud, arvas et nüüd on slow dance, millest ma viisakalt keeldusin. teine kutsus küll salsat tantsima, aga oh häda, ma ei teadnud ju, et ta apsaluutselt tantsida ei oska! tema rebis ja rahmeldas, mina püüdsin lihtsalt ellu jääda. mingil hetkel andis ta mulle nõu, et riläks joor bodi, ilmselt arvas ta, et ma olen üsna kehv salsatantsija, kui ei oska isegi riläksida. ma ikka ei riläksinud, aga olin viisakas ning minema ka ei kõndinud. õnneks polnud lugu eriti pikk.

eelmisel esmaspäeval käisin edinburghis keelekooli intervjuul ja sain sisse. aprilli lõpus kolin kuuks ajaks edinburghi sõprade juurde, et saada cambridge’i ülikooli inglise keele õpetaja sertifikaat, english as a foreign language. maksab see sertifikaat tuhat raha, aga on ka investeering tulevikku. selle sertifikaadiga kavatsen ma ühel päeval näiteks hispaaniasse kolida ja leiba teenida. sest kamoon, vene keele õpsid pole need kõige nõutumad üheski euroopa riigis. kahju, et ma selle peale kümme aastat tagasi ei mõelnud. aga mis tehtud, see tehtud. nüüd rühime aina edasi, ei sammukestki tagasi…

meil kestavad lihavõttepühad kaks nädalat, nii et mul on aega ka emmel-issil külas käia. sain isegi suhteliselt normaalsed lennupiletid. jõulude aegu maksin ennast haigeks. praegu on viimane töönädal enne mai keskpaiku, sest peale pühi lähen ma ju oma kursusele ning tagasi tööle alles 18. mail! tööandja on mul lausa ingel, et sellist asja võimaldab. mu süda pakatab tänulikkusest või midagi sellist…

et siis selliseid uudseid. praegu on mul eesti-hetk, kuulan dagö plaati ja loen eesti blogisid. ma ei tea miks, aga dagö seostub mul millegipärast triibikuga. kunagi vist lugesin-kuulasin neid kahte korraga ja ajju jäi kustumatu jälg. samasse jälge võiks lisada ka rohelise pesto ja kontula korteri. see on üks ilus mälestus. tervitused triibikule.

lahe lugu maalehes March 24, 2009

Posted by annushka in hähhähää, literatura.
add a comment

Egas massin inimese vastu saa, ütles vanamutt kirikus, kui oli kaks salmi orelist ette jõudnud.

juhtusin lugema maalehe artiklit masintõlkest. väga hea kirjutis! tõlkijatel ilmselt tööd veel piisab. päris mitu aastat…

ivan kupala March 20, 2009

Posted by annushka in lallallaa, vaata ja imesta.
add a comment

Иван Купала – Пчепы

lahe dj tädi 🙂 ivan kupala lood on minu top kümnes kindlasti. loovad ilusa meeleolu. ja nostalgia… ma olen nostalgiafriik. täiega.

ainuke blondiin… March 16, 2009

Posted by annushka in head ja paremat, kohtumised, lapse põlv, meestest, seiklused shotimaal, tants ja trall.
2 comments

n1425730657_30093731_8505

teini-ikäisenä olin ma pidevalt armunud kellessegi või millessegi. ma idealiseerisin inimesi, muusikat või erinevaid kultuure ning tahtsin hirmsasti nendest osa saada. mingil hetkel oli mul aarfika faas, mil ma kuulasin muusikat, vaatasin filme ja käisin kohtamas mustade meestega. lõuna-aafrika, lääne-aafrika, etioopia/eritrea… päris pikalt kestis ka india faas, mis päädis suure südamevaluga, kuna minu meelest tol hetkel maailma ilusaim mees ei soovinud minuga sügavamaid suhteid arendada.

üks põhjustest, miks ma alati suurbritannias tahtsin elada, oli see, et siin on palju indialasi, kes siiski ka euroopa kultuurist ühtteist mõikavad. noh, unistustel on kombeks kuidagi vildakalt täide minna. inglismaa asemel elan ma kuskil vanajumala selja taga ning india päritolu nummide austajatehordide asemel hängin ma põhiliselt peaaegu endast kümme aastat nooremate india tudengiplikadega. õnneks on nad ühed väga toredad plikad. india peod on ka lahedad, muusika on küll kõrvulukustav, aga ma topin üldjuhul vetsupaberit kõrvadesse ja saan vabalt hakkama. pidudel toimub midagi bollywoodi filmi taolist, tüdrukud ja poisid tantsivad omaette gruppides ja siis mingil hetkel üks julgem paar etendab keset tantsupõrandat midagi tantsulise väljakutse ja flirtimise taolist, kuni saabub aeg jälle omasooliste sõprade hulka taanduda.

oo, ning india toidust ei maksa rääkidagi! ma jagan ühikakorterit kahe suurepärase kokaga, kes toiduga kunagi ei koonerda. meie ühised õhtusöögid on mu shotimaa-elamuse tipphetked peale ceilidh’de. ning india tshikkidega pläkutades ei pea ma ennast kunagi kontrollima, et kas ma äkki räägin liiga palju või liiga kõva häälega vms. uskumatult mõnus!

tobe lehm… March 16, 2009

Posted by annushka in literatura, meestest, seiklused shotimaal.
add a comment

in most other countries, flirtation and courtship involve exchanges of compliments: among the english, you are most likely to hear exchanges of insults. well, mock-insults, to be precise. ‘banter’, we call it, and it is one of our most popular forms of verbal interaction generally (on a par with moaning), as well as our main flirting method. the key ingredients of flirtatious banter are all very english: humour, particularly irony; wordplay; argument; cynicism; mock aggression; teasing; indirectness – all our favourite things. and banter specifically excludes all the things we don’t like and that make us uncomfortable: emotion, soppiness, earnestness and clarity.

the banter rules require courting couples to say the opposite of what they mean – something at which the english excel. [—] foreign females tend to be baffled and sometimes offended by the banter rules. i find myself having to explain to them that ‘silly cow’ really can be a term of endearment.

– kate fox: watching the english. the hidden rules of english behaviour

nii et kui artiste – kes on küll shotlane aga siin kehtivad enamjaolt samad reeglid mis inglismaalgi – ütleb mulle töö juures ‘what a bitch’, tähendab see ilmselt, et ma olen tema arvates üsna tore tots.

kate fox’i raamat on hüpersupervõrratu. soovitan soojalt kõigile, keda vähemalgi moel huvitab antropoloogia või briti kultuur. eriti kasulik neile, kes juhtuvad resideeruma kõnealusel saarel, väga õpetlik üllitis. ning mis kõige tähtsam, meeldiv lugeda. sest kate fox, kes on siiski pesuehtne teadlane ja võiks kirjutada samal teemal tavainimesele mõistmatus keeles kuiva doktoritöö, ei võta ennast kuigi tõsiselt. sest ta on inglane ja teab, mida tähendab the importance of not being earnest.

March 9, 2009

Posted by annushka in Uncategorized.
add a comment

Be Inspired……Nick Vujicic (life without limbs)

ilu seikleb unes… March 3, 2009

Posted by annushka in elu on ilus, lallallaa, vaata ja imesta.
add a comment

Her Morning Elegance / Oren Lavie

oi mis ilus video! seda lugu võiks kuulata mitu tundi järjest…

kurb aga ebaõiglane… March 2, 2009

Posted by annushka in abbi, meestest, nii kurb.
add a comment

tode-meestest

njah. siit leidsin. ja nii on ka. ma siiani mõtlesin, et ainult minu elus juhtub nii. aga näe, kõigil juhtub. mis teeb asjalood naiste jaoks veelgi kurvemaks…

palume kaastunnet… March 1, 2009

Posted by annushka in elus ja terve, kohtumised, meestest, seiklused shotimaal.
add a comment

palavikku on ainult 37,2 aga enesetunne on hirrrrrmus kehv. joon vaikselt viskit ja vahin komöödiat. tulin täna invernessist, olin oma indialasest sõbrannaga ta vanemate juures külas. käisime terve perega peol ja oli igati vahva. oleks olnud veel vahvam, kui ma poleks pidanud tervet ööd suu kaudu hingama ja tatti peast välja nuuskama. panen mõned pildid ka homme. inverness on kena koht.

eile õhtul, kui ma veel väga tatine ei olnud, oli mul peol täitsa lööki. kaks kohalikku keskealist härrat võtsid mind võidu tantsima. sõbrannad irvitasid, nii mis kole. et kumb enne jõuab, kenny või ian. aga mina olin rahul. sest tegin ju heateo – minu läbi oli nendel väikelinna paadunud poissmeestel vähemalt veidi äkshönit elus. tantsida nad kumbki eriti ei osanud, aga sel polnud vahet, sest ceilidh on selline rahvatantsu moodi asi, kus saab ka tammumise ja hüplemisega hakkama. la-la-la-laa…

kahetunnine rongireis koju oli põrgu. hapnik on inimesele ikka ülivajalik asi…