kesäkatu… July 30, 2006

suvel on helsingi hoopis teine linn. talvel on kõik hall ja kurb, inimesed tänavatel näevad väsinud ja tülgastunud välja. suvel rahvas õitseb, istub esplanadil piknikul, turistid vohavad, neiud naeratavad, ning tänavad on täis igasugu artiste. enamikus vene muusikud, kes soomes suvel leiba teenivad. venemaal pole ju suvel kontserdihooaeg. see aga tähendab seda, et hesa kesklinnas on päikeselistel päevadel väga kvaliteetset musa kuulda.

siis on seal mingi tsirkusest ära karanud tädike oma kiisudega ja roosaks värvitud kutsuga. ka venelased.
espan lava on ka eriti huvitav koht, seal esinevad tasuta igasugu tüübid. alles oli jazzinädal, see mind eriti ei paelunud. kudagi närviline dzäss oli. aga ükspäev esitati mingeid havai tantse. meeste tants oli väga macho. naised muidugi keerutasid puusi igati sulnilt. neidude riietus on kusjuures väga “roheline”. seelik on mingitest heintest ja tissihoidjad kookospähklikoortest…

muljeid londonist, vol 5. i left my heart in… July 25, 2006

peale saitsiingu tegelesin ma londonis veel shoppamisega ja muu üleüldise raha raiskamisega jäätise, sõidupiletite ning toidu peale. ostsin endale neli paari kingi ja hunniku riideid odavast poest nimega primark. nende slogan on look good, pay less. ma ütleksin, et kuigi ma tavaliselt pole mingi shoppaja tüüp, siis seal tegin meelsasti sisseoste. ja täitsa asjalikud kaltsud sain endale. kvaliteedist pole muidugi aimugi. et kaua nad ka vastu peavad.

sain sõbraks mõnede maailma kõige lahedamate inimestega. valencia ja robin lõuna-aafrikast, sylvie guadeloupest, sander hollandist, graham kanaadast, merrick inglismaalt… ähh, juba nende isiksuste pärast tasub londonisse kolida… täielik rahvaste paabel. njämmm! püüan nüüd valenciat moosida, et ta mulle hesasse külla tuleks. ma toon ta siis tallinna ka. kindlasti toon.

kokkuvõttes oli inglismaa reis igati õnnestunud. olen siiamaani lummuses. ei taha kuidagi soomega ära harjuda… london, zhdi menja i ja vernus!

muljeid londonist, vol 4. vaffad majad ja jama toit July 23, 2006

londonis avaldas mulle kõige rohkem muljet arhitektuur ja majade fassaadid. rahvas kasutab ikka päris julgelt värve. roosad ja kärtssinised uksed teeksid ka soome halli talve natuke lõbusamaks. aga siin pole lubatud niimoodi hurjastella. õnneks inglismaal on. all paar pilti notting hillist. käisin portobello roadil kõndimas. see on see tänav, mida näidatakse ka filmis notting hill. ostsin sealt mingist araabia poest metallist taldriku, ning suveniiripoest armsaid külmkapimagneteid oma sõbrannadele. portobello road on hästi pikk ja jube huvitav koht. seal on rahvast igast maailma kolkast ning kõik paistavad kitsastel tänavatel omavahel päris hästi läbi saavat. londonis on üldse hirmus kitsad tänavad. mitmes kohas peavad autod üksteisele teed andma, muidu mööda ei mahu.
tee peal sattusin kohvikusse nimega lazy day café. koht tundus kuidagi vahemere hõnguga. ilus ja armas. sõin seal siis inglise kuulsaid scon’e. sõnaraamat annab tõlke karask, lusikakook. noh, selles kohvikus olid need lihtsalt rosinasaiakesed. määrid võid ja moosi peale ja ongi kogu eksootika.

toidust veel niipalju, et uurisin välja, mismoodi peab fish and chips’e sööma. jahus ja rasvas praetud maitsetu kala ning friikartulid tunduvad päris ökkk olema, kuidas see saab ometi inglise rahvustoit olla. aga kohalik neiu seletas mulle, et see maitsetu hunnik toitu tuleb lihtsalt soola ja äädikaga üle valada. et salt and vinegar on parim maitseaine, mis neil on. mulle äädikas täitsa maitseb. aga arvan, et ega ma enam fish and chips’e kunagi ei söö. ma võin ju äädikat ka niisama lürpida…

muljeid londonist, vol 3. tüpikal turist July 23, 2006

paar päevakest oma londoni reisust kulutasin turisteerimise peale. ehk pildistasin telefoniputkasid ja käisin pakinhäm pälässi vaatamas. täitsa nunnu. telefoniputkad on küll ilusad punased, aga tänapäeval on igal londoneril oma cell phone taskus, ning putkad ongi vist põhiliselt turistidele pildistamiseks jäetud.
huvitav on ka see, et praegusel kõrgtehnoloogiasajandil, mil isegi majad tehakse klaasist, metallist ja veel millestki sünteetilisest, sõidavad euroopa tähtsaimas linnas ringi noaaegsed pisikesed taksod. londoni taksod on vist oma legendaarsuse vangid ning taksojuhid ei tohigi neid uuemate ja paremate autode vastu välja vahetada. kusjuures londoni taksojuhiks tuleb üle kolme aasta õppida. neil pole seal nagu mõnes muus kohas, et kunde oskab paremini kohale sõita kui taksist…aga kuninglikud vahimehed on küll vist suvesoojaga peast soojad, neil ju kärakad karvamütsid silmini tõmmatud. alles üleeile lugesin lehest, et londonis olevat 40 kraadi sooja. et kardetakse, et nõrgem rahvas annab otsad. vaesed vahimehed…kuningalossi juurest algab väga kena park, st. james’s park. seal on kena järveke, palju imelikke linde ja inimesi logelemas puude all. kohalikud ning turistid paistsid omavahel päris hästi läbi saavat… londoni pargid on linna uhkus. näiteks richmond park south westis on nagu mõni maakolgas, seal on isegi hirvi ja muid elukaid. tore, et londonit pole koledaks kivilinnaks ehitatud. kuigi pargid võtavad ju “väärtuslikku” ehituspinda enda alla. aga noh, first things first, eksole.üks londoni vaatamisväärsusi on british airways london eye. see on siuke suur ratas, mis poole tunniga ühe ringi teeb. sealt peaks siis londonist hea ülevaate saama. kindlasti on see väga huvitav, kui linna natukenegi tunda. et näe, seal on see ja seal on see. aga kuna mina tundsin ära ainult parlamendimaja ja paar silda, siis tõdesin lihtsalt, et ahah, selline on siis london. nojah. london eye’st vaadates on parlamendimaja päris kökats. tegelikult on see ehitis tohutult suur. kellaga torn on big ben. üldiselt arvatakse, et torni nimi on big ben, kuid see on ainult ühe kella nimi. seal on ilmselt muid kellukesi ka, mis tilisevad täistundi. meiegi juhtusime kuulma natuke kellahelinat, aga see ei jäänud eriliselt meelde. oli mingi kill-koll…
all on westminster abbey, ehk püha margareeta kirik. see ehitis on kolmas, mis selle koha peal üheksasaja aasta jooksul on olnud. ukse kohal on ilusasti kivist nikerdatud jumalolevused ja muud pühakud. kõige ülemises reas on jumal kahe ingliga, siis apostlid, siis mingi rahvas ja kõige all on suur “neitsi” maarja (ega ta ju eriti kaua neitsi polnud, tal kari teisi lapsi ka) kuju pisikese paljapepuse jeesusega. naljakas, et kuigi piibel ütleb selgelt, et just nimelt jeesus on tee isa juurde, ning tema istub jumala paremal käel, siis kirikuisad arvavad, et pühakute- ja maarjakultus on palju huvitavam…

muljeid londonist, vol 1. algus. July 22, 2006

nojah, nüüd on londonis käidud ja elamus peaaegu läbi seeditud. seedeprotsessi tulemuse toon siis ka ilmarahvale näha ja lugeda. lendasin kohale 10aastase poisi seltsis ja poole teekonnast mängisime sõnamängu. sellist, et kui mina ütlen sõna, siis tema sõna peab algama selle tähega, millega minu sõna lõppes. mäng oli täitsa huvitav, kuna toimus rootsi keeles. pärast tegime soome keeles ka, siis mina tegin talle kuus-null. hähä.

saabusime stanstedi lennujaama kell seitse õhtul ja siis reisisime kaks tundi rongide ja metrooga mortlake’i (edela-london ehk south west). aga igati õnnelikult jõudsime kohale. igal pool oli sõbralikke mustanahalisi jaamatöötajaid, kelle käest sai igasugu küsimusi küsida. inimesed paistsid üldse hirmus sõbralikud olevat. algul ma mõtlesin, et oh, mehed flirdivad julmalt. pärast tuli välja, et on lihtsalt heatahtlikud tüübid. aitavad kotti tassida ja kui keset teed linnakaart käes passima jääd, siis tulevad küsima, et äkki saaks kuidagi aidata. einoh, saab küll…

läksime siis väikemehega oma sõpradele külla. see perekond on rootsist, elanud 4 aastat soomes ja nüüd siis aasta aega londonis. naine on mingi äge disainitegija nokias. mees on aednik. ja neil on maja taga maailma armsaim aiake, umbes 3×3 meetrit. täis lillepotte. nunnu. inglased üldse armastavad aedasid, igal pool on rohelust nii et silm kirju. all on majapilte eest ja tagant, ning naabrite aiakesi. maja esimesel korrusel on india restoran, mille katuseluuk on keset mu tuttavate aiakest. nende lapsed mängisid kord sülitamismängu ja sülitasid päris mitu lartsu katuseluugist toidupottidesse. pärast käisid ikka vabandamas ka…

muljeid londonist, vol 2. british museum July 22, 2006

nagu korralikud turistid ikka, pidime ka meie veetma mõned tunnikesed briti muuseumis. londonis on rahva valgustamine väga andekalt organiseeritud. kõikidesse suurematesse muuseumidesse saab tasuta sisse. british museum on olnud avatud kõigile juba 18. sajandist saati. ainus halb külg oli see, et kõik saalid polnud avatud, kuna töötajaid polnd piisavalt. tahtsime minna lähis-ida saali ja uurida piibli ajalugu, kuid tutkit, brat. ei lastud. liiga vähe muuseumitädikesi. käisime siis aafrika ja assüüria osakonnas ning vahtisime muumiaid. mingites muudes saalides käisime ka…

enne uurimusretke alustamist kinnitasime ajaloomälestise ees keha. seal oli sadamiljon muud tegelast ka. inimesed sõid trepi peal lõunat, ja lisaks jooksis ringi kari koolilapsi koledates koolivormides. kohutav, et laste maitset ei arendata juba varakult…

see mees teadis küll maitsekuse kohta üht-teist. vaadake ikka, millised lokid! habe on eriti äge. ma lasen kunagi oma tulevasel mehel ka samasuguse kasvatada ja lokki rullida. siis on ta üle linna kutt. pildil on igatahes kuningas tiglath-pileser III, kes esitleb nimrudi juuksemoodi aastast 728 ekr.

kõige rohkem jäi miskipärast meelde aafrika saal ja eriti elupuu, the tree of life. see on kokku klopsitud relvatükkidest. mosambikis on olnud kodusõda 1977-92 ja rahvas on nende aastate jooksul soetanud endale tohutul hulgal relvi. ega neil eriti süüa ega riideid ei olnud, ainult relvi. 1995. aastal otsustati relvad tööriistade vastu välja vahetada, et rahvas ka iva hamba alla saaks. püssiga on eriti nõme künda või kõblata. ja kokkukogutud relvad saeti tükkideks ning putitati kokku kunstiks. tähtsaim kunstitükk on see puu. aga ka teisi elukaid koostati.

ja muidugi muumiad. me otsisime neid päris tükk aega aga näe, üles leidsime. see muumiapoiss näeb küll nii välja, nagu oleks tal kogu aeg hästi valus. ega see mumifitseerimine lõbus töö pole jah. ajud tõmmatakse konksuga nina kaudu välja ja muu selline värk…