draama… March 19, 2008

tahtsime sõpradega midagi lahedat ette võtta. jõudsimegi otsusele – lähme rulluisutama. oli küll juba õhtu, aga see meid ei häirinud. annina ja tomi panid ees kimama, topsukka jäi mind veidikeseks ootama, aga kui nägi, et mul rullid all, lasi temagi liugu. mina uisutasin siis kiiruga järele. kiirust sai millegipärast väga palju, muudkui vuhisesin inimestest ja autodest mööda püüdes leida veidigi tasasemat asfalti. imekombel ka teepervel õnnestus edasi liikuda. vahepeal läks õues valgeks, öö sai otsa ja mina muudkui rulluisutasin. linnast välja jõudes sõitsin mööda tohutu suurest põllust, millel oli vähemalt kaks rock-kontserti ning laulu- ja tantsupidu. rahvast oli hiigla palju. oma kaaslastele ma millegipärast järele ei jõudnud, ju nemad liikusid ka imekiirusel.

ma ei tea, mitu kilomeetrit ma olin juba maha sõitnud aga jalad hakkasid väsima. leidsin kusagilt auto ning istusin rooli. sõbrad oli ju ikkagi vaja üles leida. autoga sõtmine oli veel hullem kui rulluiskudega. kiirust kontrollida polnud võimalik, auto muudkui tormas. rooli keerates sain vähemalt puudest ja majadest ja inimestest enam-vähem õnnelikult mööda, peaaegu sõitsin teelt välja aga läks õnneks. jõudsin koristatud viljapõllule, millel turritasid üksnes kollased kõrrejupid. sõitsin üle põllu ning metsa äärde jõudes sain auto pidama. põllul hängis valges t-särgis nukker rupert everett, päikeseprillid ees ning habe ajamata. tulin autost välja, et oma sõprade järele küsida, kuid siis tuli metsast ka topsukka ning teatas, et nemad on seal kaugemal piknikul, tulgu ma sinna. rupert oli ikka kurb, kuid kui nägi mu spordikotis valgeid iluuisutamise uiske, tahtis need ära osta ja kodus seinale riputada. no ma lubasin müüa. rupert istus mu autosse nukrutsema ja mina kõndisin edasi. (uiske ikka ära ei müünud, valetaja olen…)

jõudsin üksiku maja juurde, ilm hakkas hämarduma, seepärast astusin sisse. tuli välja, et see oli teater! käimas oli parajasti ühe näidendi proov, lavastaja oli noor närviline mees, kes muudkui rahmeldas ringi. näitleja oli sixten lundberg svenska teaternist, kes mind nähes oli rõõmus, et oi kui hea, just sellist inimest meil vaja oligi. tegime siis proovi koos, laval oli valge vahesein ja tema ja mina näitlesime teine teisel pool sama asja. oli komöödia või nii. pärast pausi pidi päris etendus olema. kui aeg kätte jõudis, näitlesin mina sixtenit nii hästi kui oskasin, kuid vaatajad millegipärast ei naernud. tõstsin pilgu saalile ning nägin, et seal istub ainult paar teatri töötajat. häh, jälle hoopis proov mitte etendus. kui mu paariline seina tagant välja tuli, polnudki ta enam sixten lundberg vaid hoopis hugh laurie. ja lavastaja oli joonas hytönen, mitte see teine noormees. ja mulle keegi ei öelnud, et teen hoopis teiste inimestega tööd! joonas sobis mulle siiski paremini, polnud nii närviline ja isegi naeratas.

läksime siis hugh ja joonasega arvuti juurde, et tükki veel läbi arutada, mida paremini teha jne. joonasele meeldisid mõned minu ideed. hugh tegi ka paar märkust. siis oli lõpp ja me läksime hugh töötuppa, et päeva lõpuks koos veel mingeid mõtteid arvuti ääres arendada. hugh oli lahe mees, viskas kildu ja flirtis sõbralikult, no mina siis ka. nöökisin teda house md rolli pärast, ta nöökis tagasi. tahtsin talle youtube’ist lasta eesti laulu meid meri lahutab, kuid seda polnud seal üleval. hmh, alles eelmisel nädalal oli! hugh lubas mu autoga koju viia, et ma ei peaks enam tervet seda pikka maad rulluiskudel läbima. vaatas ka mu spordikotis olevaid valgeid iluuiske, nentis, et nad on mulle liiga väikesed, sest on ninast nii kriimustatud. käskis mul hoopis kingad jalga panna, autos rulluiske polevat vaja.

leidsin oma kotist neli musta kinga, kuid kõik olid erinevad. valisin välja kaks kõige vähem omavahel erinevat kinga ja panin jalga. meiega koos tuli linna ka noor blond mukitud näitlejanna, paistis lahe tibi olema. kui teatri uksed kinni said ja raudvõre väravaks ette, nägin trepi ja võre vahel loiku, milles oli keeris. kükitasin võre ette maha ja hetke pärast tõusis pinnale politseiniku pea ja oma valgetes kinnastes sõrmedega tegi ta samamoodi, nagu see vetevaim lastesaates kikerikii. hüüdsin hugh’le ja blondiinile, et tulge vaatama, politseinik mängib hamstrit. siis politseinik kadus ja me jäime kõik veekeerist vahtima. veidi aja pärast hüppas loigust välja ilus meesrobot, kes suudab metalseks vedelikuks muutuda kui vaja, teate küll, ta on ka mingist filmist. see robot polnud meie vastu üldse sõbralik, ning me hüppasime autosse ja kihutasime minema. no see robot hüppas ka tagaistmele ning hakkas ühe käega hugh’d ja teisega blondiini kägistama. mina teda millegipärast ei huvitanud. vahepeal käis blondiin ära teises, robotite reaalsuses ja küsis sealselt bossilt, kes oli muide heleda parukaga thomas gibson, et äkki saaks situatsiooni kuidagi rahumeelselt lahendada. ei saanud. ilus robotmees kägistas ikka edasi ja auto kihutas, blondiini silmis oli desperaatne pilk…

siis ärkasin ma üles. ma pole juba ammu oma unenägusid nii detailselt mäletanud. aga lahe oli!