<3 <3 <3 September 25, 2011
Posted by annushka in elu on ilus, meestest.add a comment
lootus on naljakas asi. inimene ikka tahaks alati loota, aga see on kahjuks nii riskantne. sest millegipärast on hirmus valus, kui lootus läheb tühja, kui ei toimugi seda, mida lootsid. aga kui loodad ja usud kõigest hoolimata, ning lootus täitub, siis on ju tõeliselt hea olla. et nagu elu teeks sulle kingituse. mul on mingid lootused, mis on juba kord tühja läinud, aga millegipärast on nad nüüd, mitu aastat hiljem jälle ärganud. ning ma olen tohutult paranoiline. ja miks ma ometi loodan? pole ju mingit nähtavat põhjust. lootus näeb põhjust paljus, aga mõistus ütleb ei, ole normaalne, see kõik ei tähenda tühjagi. sest mõistus mäletab, kui valus oli tookord. seda pole vaja korrata ju. aga lootus ei mäleta, sest lootus ju loodab. kui ei loodaks vastu tõenäosust ja elu realiteete, siis ta polekski ju lootus…
kogu see segane jutt on selleks, et ma olen vist armunud. aga ma eitan seda endale ka. sest ma ei taha haiget saada. ei taha. tegelikult peaks ikka veidi riläksima. no kui olen, siis olen. kah mul asi. elu läheb ju edasi, eks. ja kui saan haigetki, no mis siis. ära ju ei sure. ja kui surengi, siis algabki hoopis uus seiklus.
ahahahahhahaaaaa!
kollased juuksed, rohekas kleidike… September 17, 2011
Posted by annushka in annushka imedemaal, asjadest, issand jumal, oma kodu.add a comment
ma elan nüüd sellises ilusas kollases majas. aknast paistavad rohelised kased-kuused ja kaugemal helendab kena parklamaja. ausõna, see pole isegi mitte irooniaga öeldud, pimedas on see parkla tõesti kena. ma pole oma tuba veel päris korda saanud, ja laiskus on ainult üks põhjustest. teised põhjused on näiteks sellised, et mul on kogu aeg kiire kuskil mujal ja ma viibin oma kodus väga vähe. ning lisaks mulle meeldib kaua mõelda, kuhu ja kuidas ja mis ja kas üldse. eile käis üks tore mees oma trelliga meil külas ja pani mulle ribikardinad akna ette. ma olen selline ribikardinainimene. kangaskardinad mulle eriti ei istu. üks väike punane kardinakene on mul kõrvalakna ees, et tuba ainult valge poleks. sest mul on valged ikea riiulid, hele voodikate, hele vaip ja valge lamp ning riidekapid. kirjutuslaud on must ja kardin on punasekirju. siis sain emme käest siukse pruuni madala riiuli, mis on mul plaanis kas valgeks või siniseks värvida. ei tea, kas jõuludeks jõuan ka? ma olen ju selline jokutaja… aga isegi pooleliolevana mulle mu tuba meelib. siin on valgust ja ruumi.
viskasin minema suure hunniku raamatuid. CDd peaks ka veel revideerima ja osa täikale viima. sest ma kahtlustan, et inimesel pole siiski vaja nii palju plaate kui mul on. või on vaja…? eks me näe, kui ma revideerimisega pihta hakkan. võibolla ei suuda loobuda millestki.
paar viimast nädalat on olnud hirmusjubekohutavalt tore. sõbrad ja seltsimehed naabermaadest on käinud meid innustamas ning kallistamas siin helsingis. ma olen ka saanud oma roostes vene keelt veidi harjutada, nüüd on ehk see kõige jubedam roostekiht veidi õhemaks kulunud, aga nutma ajab küll, kui ei suuda end väljendada keeles, mis sujus veel mõned aastad tagasi üpris ladusalt. mul plaanis novembris emakest venemaad külastada, ehk see veidi turgutab mind.
helsingi rahval oli privileeg kuulata douglas jacoby mõtteid eelmisel nädalavahetusel. näiteks väitlus ateistide seltsi esimehega oli ülihuvitav üritus, seal sai nii tõsist juttu kuulata kui ka veidi nalja. see oli minu elu esimene väitlus mida jälginud olen. täitsa tasus ära.
kirjutasin just hiiglama pika kirja mu glasgow perele. igatsen neid, nad on niiiiiiiiiiiiiii armsad inimesed. aga nüüd oleks vaja end sohvalt üles ajada ja veidi siin kodus tegutseda. ja juukseid oleks vaja lõigata. kolme tunni pärast peab juba väljuma, et laupäevaõhtut meeldivalt sõpradega veeta. kuidas see aeg küll kaob nii kiiresti, mis, ah?
elu on ilus.
armastuskiri… September 6, 2011
Posted by annushka in elu on ilus, hähhähää, kohtumised, meestest.4 comments
Til Hening
Vil du bli min kjerste.
Hilsen Ane.
SVAR ❤
koguduse suvekonverentsi ajal käisin kohvitamas hea meessõbraga norrast. samas kohvikus olid ka mõned tuttavad emad oma 8-9-aastaste tütardega, emmed pläkutasid ja plikad lõid niisama koos aega surnuks. nad tulid ka meiega jutustama, neile meeldisid mu kõrvarõngad ja üleüldse oli meie jutuajamine neile väga huvitav. mingil hetkel ütlesime neile, et me tahaks siiski ikka omavahel ka rääkida, mingu nad nüüd omaette mängima. nad läksid ka.
hiljem leidis mu sõber paberikese oma taskust, plikad olid selle sinna sokutanud. see on üks armsamaid kirju üldse!!!! ei, me siiski ei võtnud kirjakesest õppust ega hakanud üksteise kallimateks. aga no kui armsad võivad ühed tirtsud olla! nad ilmselgelt tahtsid meid meie saamatuses veidi aidata…
tagasi helsingis… September 1, 2011
Posted by annushka in annushka imedemaal, asjadest, elus ja terve, oma kodu, priske koolmeister.add a comment
ja-jaa, nii need päevad läevad ja eluke veereb surma poole. londonist sain ma ikka õnnelikult helsingisse, ja kastid asjadega jõudsid ka õnnelikult oma sihtkohta. august oli igati toimekas ja huvitav, võtsin vastu külalisi, olin turist nii mitmeski kohas, reisisin mis kole. nüüd tahaks natuke aega lihtsalt kodus olla. no ja kodu on mul ju nüüd ka uus ja läikiv. kolisime emmega uhiuude majja, valged seinad ja kapid lausa hiilgavad. minu tuba on kahjuks hetkel veel üks uudismaa, sest mööbel ja paljud asjad saabuvad alles reedel issi juurest. siiamaani olen saanud hakkama sellega, mis emme juures hoiul ja shotimaa kohvrites-kastides oli. kõige rohkem igatsen ma oma muusikat… kuigi uus makk tuleb mul oma tuppa osta, arvutist pole mussi eriti hea kuulata. või siis tuleb lihtsalt korralikud kõlarid hankida.
tööd on mul natike olemas, ära ei sure aga ega ikka ei ela ka… huvitav lausa vaadata, et kuidas hakkama saadakse. kuidagi ju alati ikka saadakse, eks.
oih, ilusat esimest septembrit kõigile!!! ma tähistan uue õppeaasta algust ühe korraliku nohuga. jee. aga päike paistab, mis siin ikka muretseda. eile loopisime sõbraga pargis frisbit. ma olen veel alles üsna koba, aga hirmsasti tahaks osavamaks saada. pargis tsillides saab ka ehk mõne inimesega jutule ja on võimalus elust ja maailmast ja jumalast rääkida. ega kunagi ei tea…
i'm gonna live forever... 