jump to navigation

nonoh, november… December 1, 2013

Posted by annushka in abi elu, asjadest, oma kodu, pidulikult, titendus.
5 comments

…lõppes just. täna on esimene advent. sel aastal on olnud üks toredamaid esimesi advente. küsisin eile mehe käest, et mis advenditraditsioonid tema jaoks olulised on. ta ütles siis, et no jõulukalender oleks tore, ja küünlad. käisin siis eile linnareisil ka indiska poest läbi, et äkki müüvad kenasid küünlajalgu. ega müüsid küll. natuke viltune on teine, aga ega see vist midagi tee.

981000_10152379078211679_1933625134_o

 

jõulukalendri unustasin muidugi osta. aga mees oli õhtul töölt tulles siiski väga rõõmus. hommikul süütasime esimese küünla hommikusöögi ajal, nii tore oli. pärast jumalateenistust läks mees tööle ja mina emme ja mõnede sõpradega mäkdoonaldsisse, sest lapsed tahtsid burksi ning seda oli neile esimese advendi puhul lubatud. burksikohad on ikka rämedad, rahvast tohutult palju, kõik on kuidagi kole ja kõle ja minu bigmacil polnud miskit maitsetki. aga üle ma selle elasin, ning koduteel tundsin end surmväsinuna. jõime siis meil kodus emmega kakaod ning ma ütlesin, et meil on diivan nii nõmedas kohas, aknast puhub kaela kangeks. emme ütles siis, et no paneme diivani teise kohta.

kus me siis mööbeldasime! tõstsime kõik asjad ümber, ning pesime põrandad ka veel ära, paigutasime nipsasjakesi parematele kohtadale ja viskasime osa asju hoopis minema. küll meil on nüüd ilus ja õdus kodu. ning mis peaasi, diivanil istudes pole enam külm! nüüd ma siis ootan meest koju, et näha, mis nägu ta teeb. et siis selline väike advendiüllatus mul talle…

ning jõulukalendri sain ma ka! emme sõbranna oli talle tikutoosidest meisterdanud väga toreda kalendri, igas toosis üks piiblivärss. emme aga eriti ei pea sellistest kalendritest, ning andis selle hoopis meile. nii et meil on nüüd jõulukalender, väga originaalne ja sõbra tehtud. mis sa hing veel tahad.

rasedus kulgeb ka igati plaanipärastelt, kümnes nädal sai täna läbi. homme on 10+1, paari nädala sees peaks tulevast kodanikku ka ekraanilt nägema. igasuguse iivelduse vastu on mul õnneks superrelv – rukkileib! see mõikab alati, mul kotis igaks juhuks väike tükk kaasas. ja magada võiks muidugi oma 12 tundi päevas, aga kahjuks ei lasta. peab tööl käima ja sõpradega kohtuma ja õppima ning muud sellist. aga küll me kuidagi hakkama saame…

 

Advertisements

…kuda see siis nii ruttu läks? September 1, 2013

Posted by annushka in abi elu, üli kool, elu on ilus, lallallaa, oma kodu, priske koolmeister.
add a comment

oih. ongi suvi läbi! ma ei jõudnud pooligi planeeritud asju ära teha. köögilaud on puha värvimata, värvipotsik ootab kapis kurvalt oma aega. midagi ma sel suvel siiski tegin. näiteks tsillisin mõõdutundetult. sõitsin jalgrattaga prismasse leiva ja piima järele, lugesin hunniku raamatuid läbi, magasin poole lõunani. kahjuks mu kallis mees rügas pea terve suve tööd teha. mõned vabad hetked tal ikka olid, siis käisime väike-maarjas, ja tallinnas jaanitulel, ja haapsalus ujumas, maasikaid söömas ning epp-maria kohvikus kooki mugimas. rannarootsi muuseumis käisime ka, seal oli mehe naaberkülast poiss tööl, rääkisid siis omavahel vahvas soome rannarootsi murrakus. mulle see murrak väga meeldib, olen juba peaaegu et proff arusaamises, kuid ise veel rääkida ei oska. selleks, et seda rääkida oskaks, peaks vist mõnes rannakülas nii paarkümmend aastat elama. juutuubis on lahe näide ühest variandist. he va he to.

veel olime me nädal aega ahvenamaal koguduse konverentsil, mina olin nädalakese ilma meheta stockholmis koguduse noortelaagris juhiks ja õpetajaks, ning lõpuks veetsime viimase nädala enne kooli mehe kodukülas mustsõstraid süües, metsas kõndides ning meheõe äsjailmunud plaadi avalikustamisel. plaadile on jõudnud isegi lugu, mille ta meie pulmadeks kirjutas. nii nummi!!!! jube hea lugu on.

töö hakkas juba 12. augustil pihta. sel aastal on ikka hoopis teine maik töötada, kõik materjal on ju juba eelmisel aastal läbi võetud, nüüd on lihtsalt kordamine minu jaoks. ei mingit tundide kaupa ettevalmistamist. milline õnn!!! et elu liiga lihtne poleks, siis läksin tagasi ülikooli nii umbes aastakeseks. noh et ikka paremat palka saada. nüüd on vaja enesekontrolli, et oma kursused ka läbi teha. ega ma mingi priimus ei loodagi olla, kui ainult läbi ei kukuks.

jah ja lapsi tahaks ka saada. mul on täitsa beebipalavik peal. aga ega see nii lihtne polegi, et annad muudkui tellimuse sisse ja siis neid beebisid tuleb. ma olen seda beebiasja jumalaga mitu korda arutanud, ning me oleme kokku leppinud, et ma usaldan teda. või, tähendab, harjutan usaldamist. mõnel päeval on see kerge, mõnel mitte väga. olen pidanud oma mõtteid aktiivselt mujale suunama, kui näiteks peas hakkab keerlema, et kindlasti on minu lastel autism, adhd ja hunnik toiduallergiaid ka takkaotsa. igasuguseid jutte on ju kuulda kogu aeg, suur osa emasid kurdavad nii palju, et mina olen silmad pärani kuulanud ning endale jubedad õuduslood valmis mõelnud. aga nüüd ma olen otsustanud, et see asi on ikka jumala käes, ja pole mõtet lasta end hirmujuttudel hulluks ajada.

nii et palju plaane sügiseks. ah jaa, meil mehega kavas organiseerida ka heategevuskontsert oktoobris. noh et ikka igav ei hakkaks. ja mina tahaks hirmsasti lavale laulma. kogutud raha anname sos-lastekodule. nii et kõik võidavad.

suvi, suvi, suvi…!!! June 27, 2013

Posted by annushka in abi elu, elu on ilus, issand jumal, oma kodu, pidulikult.
add a comment

1049232_10151973844736679_1836760312_o

 

suvepuhkus on küll üks mõnus asi! ainuke probleem on see, et ma olen enda jaoks suure hunniku plaane valmis mõelnud, kuid ei viitsi neid hetkel teostada ning põen selle pärast. kui põdemine välja jätta, siis on kõik väga ilus ja tore. juunikuu on peagi möödas, küll ikka aeg lendab. eks see ole vanadusest, mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg läheb ju.

veetsime mehega jaanipäeva nädalavahetuse eestis. isegi mu kodukülast jõudsime korraks läbi käia, seal metsmaasikaid korjata ning kohalikus pubis 3.50 euro eest tugevalt lõunatada. mees ohkas, et oi, küll maal on odav. nojah, aga ega siin pole ju eriti tööd ka, nii et kui hinnad oleksid kallimad, siis keegi ju ei ostaks midagi. käisime mu vana kodumaja vaatamas, ning uus omanik sattus just siis kohal olema ja kutsus meid sisse vaatama, kuidas nad seal remonti on teinud. väga vahva oli näha, kuidas kõik on ümber tehtud. ja seal, kus olid vanaema kartulivaod, laiub praegu suur muruplats. nii on ju kergem, muidugi. marjapõõsad ja õunapuud on siiski alles.

mind huvitas väga, et kas mul on veel sama jaanipäevatunne, mis alati ennegi, selline ootusärevust täis aga natuke kurb ja melanhoolne ka. umbes selline, et hea orkester mängib, aga kas keegi ikka võtab mind tantsima? mul on eluaeg uusaastaööl ja jaanipäeval selline tunne olnud, siis olen ka ilust ja igatsusest mõne pisaragi poetanud. kahjuks või õnneks pean ma nentima, et seda tunnet mul enam pole. polnud ei uusaastaööl ega ka eelmisel nädalavahetusel. mind on nüüd tantsima võetud, ning pole mingit põhjust igatseda midagi. mees palus muidugi vabandust, et mu jaanipäevatunde ära rikkus! seda see siis tähendabki, kui inimene asetub, leiab oma koha ja oma inimese. võib vabalt oma ümbrusele keskenduda, pole vaja otsida midagi kuskilt mujalt. nii armas on oma mehega “õitseda”, kallistada ja musitada ja olla mulli sees. sest just praegu ongi selle aeg. 24. juunil sai meil seitsmes abielukuu täis, ja me oleme niiiii hirrrrrmus armunud. igal hommikul, kui ma silmad lahti teen ja mehe unist nägu näen, olen ütlemata tänulik.

tänulikkus on suur teema. ma olen tänulik jumalale kõige eest mu elus, sest tean, et kõik tuleb tema käest. aga nagu iiob ütles, tulevad vahel ka mitte nii toredad asjad jumala käest. olengi mõtisklenud selle üle, et jumal on absoluutselt hea olenemata maailma asjade seisust või sellest, kas mul läheb hästi või halvasti. seda mõtet on hea mõelda…

meie mets… May 16, 2013

Posted by annushka in asjadest, oma kodu.
add a comment

Image

mina pole sugugi eriline rohenäpp, ning mul on üsna suva, kas kodus on lilli või mitte. mees on veidi teisest puust, tema tahaks, et meil kasvaksid kodus võimsad palmid. kahjuks puuduvad tal palmide kasvatamiseks vajalikud oskused ning teadmised. kompromiss on siis selline – hunnik mehe vanu ning meie ühiseks eluks kingitud potililli, millest mõned juba surma vaaguvad. peamine vastutus lillede eest hoolitsemisel lasub mehe õlul, mina pühin neilt heal juhul mõnikord tolmu. no paar korda olen kastnud ka, kui on olnud selgelt näha, et muld tolmab. ma kahtlustan, et meie kastmissüsteem ei tööta eriti, vähemalt see madal lill mustas potis kahe valge vahel näeb üsna kurb välja. ma pole isegi vaevunud lillede nimesid välja uurima, et teaks, kuidas nende eest hoolitseda. eks me näe, milline meie juures vastu peab.

tervis ja kultuur… February 26, 2013

Posted by annushka in abi elu, literatura, oma kodu, priske koolmeister, urheilu tappaa, vaata ja imesta.
add a comment

meil mehega plaanis 4. mail poolmaraton joosta. noh, plaan paaniks, aga joosta tuleb ju ka. riputasin siis meile seinale üles kummalegi oma jooksupäeviku, et siis kohe näha, kas saab asjast sotti või mitte. igatahes praeguse seisuga jookseme küll neljandal mail. kui muidugi mu põlv üles ei ütle, ta ei kannata väänamist üldse, hakkab kohe nutma. aga joostes pole ju vaja väänata. ja ega ma tegelikult mehe pärast ei muretsegi, tema jookseb kasvõi tagurpidi selle maa maha minu meelest. ma rohkem pabistan ikka enda pärast. sest mul ju ikkagi 20 kg ülekaalu ja jalad ka na lühikesed… kuid ehk 10 nädalaga saab lihased ja südame nii üles töötatud, et 21 km ära ei tapa.

nii et kevad ja jooks ja päike. vahva.

kodu hakkab meil ka tasapisi kodumaks muutuma. eelmisel nädalal käisid ühed onud ja viisid vana mööblit minema, et me saaks uut osta, heh heh. no neli tooli ostsime ikeast, sest meie vanad logisevad juba nii palju, et isegi vanakraamimehed põlgasid ära. toolid on liimitud, nii et kruvide pingutamine ka ei aita. aga eks ikea toolid kõlbavad kah. magamistoast saime minu vana voodi viimaks ometi välja, küll meil sai nüüd kena buduaar. hästi neutraalne, valge, beezh ja hall. rohelised padjad voodil ning üks sinine kapp seina ääres.

eelmisel nädalal oli talvepuhkus, küll oli mõnus. ma ei tahtnud üldsegi tööle tagasi tulla. ega õpilased ka ei tahnud. nii et me mõistame üksteist täiesti. nüüd ootab mind ees ainult kirjandite ja sõnatööde parandamine, ning hindamine, hindamine, hindamine.

käisime eile vaatamas svenska teaternis kristina från duvemåla. no küll ma nutsin. võibolla mitte just nii palju, kui les miserables’it vaadates turkus, kuid siiski kõik kaasas olnud taskurätikud nuuskasin täis. nii armas oli, et sain muusikali oma mehe kaisus vaadata, see lohutas. eks ma võrdlesin kristina elu oma eluga, ja mul oli temast nii hale. kuid see mulle meeldis, et tal oli hea suhe oma mehega. see oli väga ilus. tahaks hea meelega lugeda läbi ka raamatu, peab vaatama, kas raamatukogust on saada. eks seda praegu kindlasti loeta pärsi palju. vaatasin, et raamat on olemas ka eesti keeles, Vilhelm Moberg: Välja rändajad.

 

kolmas kuu… February 6, 2013

Posted by annushka in abi elu, oma kodu, pidulikult, priske koolmeister.
add a comment

tuli jälle bloogimise tuju, kuna peaks õpilaste töid parandama. poole tunni pärast on õpetajate koosolek, iseenesest jõuaks ju mitu tööd läbi vaadata selle ajaga… ma vihkan hindamist, see on kõige nõmedam osa mu tööst. ma tahaks lihtsalt julgustada ja anda näpunäiteid, et vot seda paranda, vaata see veel üle, seda tegid väga hästi jne, mitte panna lihtsalt mingit numbrit töö lõppu. eriti kui on vaja hinnata esseid ja ettekandeid. aga noh, eks ma harjuta ja kunagi ka harju sellega, et kõike on vaja mõõta numbriliselt, pidevalt peab punkte lugema. ja kommentaare võib ju ikka kirjutada.

me juba kolmandat kuud abielus, ja igavesti tore on. pidasime mõlema sünnipäeva eelmisel nädalal, meil ju ainult neli päeva vahet (…no neli aastat ka, aga see pole tähtis). eriti suurelt ei pidutsenud, kiire oli. kuigi mu kallis mees sai 30aastaseks, niiet juubel ikkagi. aga meil vist jääb suur pidu pidamata, kumbki ei viitsi orgunnida. ja meil on omavahel nii lahe, et kui vähegi vaba aega, siis tahaks ju ainult kahekesi olla, mitte sõpradele pidu ja tralli korraldada. eks see aeg tuleb ka kunagi, aga nüüd on meil kolmas honeymoon käsil. mees ütles kunagi nii armsasti, et aga mesinädalad on ju ainult üks kord aastas… jaa, nii ongi, igal aastal uuesti!

kodu hakkab ka juba ilmet võtma. kui ma aega ja inspiratsiooni saan, siis panen mõned pildid ka üles, hiljem hea meenutada, et kuidas enne oli. oleme mõlemad täheldanud, et kodus pole mitte kõige tähtsam see, et kõik saab kiiresti tehtud ja korda, vaid see, et me saame koos olla ja elu nautida. nii et meie (minu!) unelmate kodu pole veel päris silmapiiril, päris mitu asja peab veel ära tegema. kuid meil on tore koos olla, ka veidi poolikus kodus. kõige tähtsam oligi, et pärast kuu aega abielu saime lõpuks ka päris voodi, ei pidanud enam põrandal magama. kõik muu on kukimuki.

 

runebergi päeva pidasime ka. mees luges runebergi luuletusi kõva häälega, ja mina ostsin runebergi kooke. nad on veidi kummalise maitsega, kuid kord aastas söömiseks igati sobilikud. mehele eriti ei meeldinud. aga noh, traditsioonide ülalhoidmiseks oleme nõus tooma ohvreid.

vorstid pannil särisevad ju… December 26, 2012

Posted by annushka in abi elu, annushka imedemaal, head ja paremat, oma kodu, pidulikult.
add a comment

tegelikult ei särise. aga rosoljet (eesti moodi, mitte soome moodi) tegin ma küll, ja sinki ostsime ikka nii, et oleks. ja porgandi- ja kaalikavormi ostsime ka. ma pole veel nii proff, et ise teeks. ning mis kõige vahvam, tegin elus esimest korda ahjus riisiputru, panin unbes 50 kraadisesse ahju terveks ööks. täitsa hea sai. kahjuks meil polnud rammusat piima, minu meelest sai veits lahja puder.  aga mehele meeldis ikka. kuigi mees on üleüldse üks tänuväärne sööja, talle meeldivad kõik toidud peale pihlakamarjade ja soolaheeringa.

P

ma olen kogu jõulupühade aja kodus lebotanud, no jõuluööl kõndisime paar kilomeetrit kirikusse ja tagasi, sai värsket õhku hingata. aga muidu olen ikka täiega puhkusel, eile hängisin terve päeva pidzhaamas. mees peab kahjuks vahepeal tööl käima. ta on haiglas tööl, seal tuleb ka pühade aeg inimeste eest hoolitseda. õnneks neile vähemalt anti kingitusi ja süüa, mees tuli uute villaste sokkidega koju.

nii et meie esimesed jõulud abielus. väga tore on olnud!!! oleme rääkinud palju ootustest ja traditsioonidest, ning püüdnud leida / luua omi. väga hea, et me ei saanud sõita sugulastele külla, et oleme lihtsalt kahekesi. minu jaoks on see aeg olnud väga armas ja eriline. aga nüüd hakkab jõulurahu juba vaikselt lõppema ja seiklused ootavad ees. näiteks täna läheme sõprade juurde lastehoidjaks, et nad saaksid uut hobbitite filmi vaatama minna, meid hobbitid ei huvita. reedel on plaanis shopata kuna aled hakkavad ju. meil on näiteks abieluvoodit vaja… siiani oleme madratsil maganud.

meil on kuu aja jooksul üldse üks mingi huvitav voodisaaga olnud. hotellis, kus me pulmaööd veetsime, oli kaks voodit, mis me siis küll kokku lükkasime, kuid mis kogu aeg laiali nihkusid, nii et pidevalt jäi kellegi jalg prakku kinni. kui siis türki sõtsime, oli esimesel ööl hotellitoas ka kaks voodit, kuid mis asja veel huvitavamaks tegi, oli see, et nende vahel oli seina külge kinnitatud öökapike. mees pidi siis mööbeldama, et meile mingi pesa ehitada, kuna hotell ei nõustunud tuba kohe vahetama. hiljem saime siiski täitsa korraliku kaheinimesevoodi lausa kaheinimesetekiga. see oli luksus.

H

pärast mööbeldamist ponud toas enam eriti kulgemisruumi, aga tühja meil sest. peaasi, et saime koos magada. aga muidu oli hotell superpuper, ikkagi viie tärniga.

H

näputööline… November 11, 2012

Posted by annushka in asjadest, hõissa pulmad, oma kodu, pojkvän, priske koolmeister.
3 comments

täpselt nagu ma olen pool elu jooksmist põlanud, on mul olnud probleeme käsitööga, eriti õmblemisega. kududa pole ma ka kunagi osanud. mis siis järgi jääb – heegeldamine! esmakordselt avastasin ma heegeldamise enda jaoks täiskasvanuna viis aastat tagasi, kui endale lillekesi ja bolero meisterdasin. bolero läks kahjuks koos kohvriga kaduma british airways’i reisil, nii et palju rõõmu mul tast polnud. aga nüüd õpetas sõbranna mu heegeldama ruudukesi, mis omavahel võib kokku heegeldada ja näiteks nunnu lapiteki talveõhtute soojendajaks saada. suvel ma siis kasutasin oma aega pikematel auto-, bussi- ja rongireisidel heegeldamiseks. teleka ees saab ka hästi heegeldatud, kuigi saatest läheb siis pool mööda, sest ma ikka nii ei oska, et oma töö peale ei vaata. ma mõtlesin, et mu tekk on üsna peagi valmis, kuid pojkvän kommenteeris, et me peame ju mõlemad sinna alla mahtuma. nii et mõned ruudud tuleb vist ikka juurde teha…

eile oli meil koolis töölaupäev, kuna soome iseseisvuspäeva järgne reede on vaba. otsustasime siis midagi lahedat teha ja pidasime kultuuri- ja käsitööpäeva. jagasime kogu kooli õpilased  gruppidesse, kus tegeldi õpetajate juhendusel jõulukaartide meisterdamisega, graffiti, bändimuusika, teatri, küpsetamise, heegeldamise ja tantsimisega. meie grupp tegi selliseid vahvaid käevõrusid makramee stiilis. selle pruunide pärlitega andsin ma täna pojkvänile. vaatame, kas ta hakkab kandma, teda häirivad muidu igasugused üleliigsed asjad keha küljes, ta ei kanna isegi kella sellepärast. tegelikult ega ma iseenesest ei andnudki seda võru talle, see kukkus mul kogemata maha ja pojkvän leidis üles ja pani ise endale kätte. nii et võibolla algab nüüd uus ajajärk, kus mees riputab end sõrmuseid ja võrusid ja muid asju lausa täis…

pulmad on kahe nädala pärast. iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiik!!!!!!!!!!!

eile harjutasime pulmavalssi minu toas. vahva oli! mul oli seljas see rõngasseelik, mis pulmakleidi alla tuleb, et me harjuks sellega tantsima. väga hästi läks, ma ütleksin. pojkvän harjutas siis mõlemale poole keerutamist, et pea ringi käima ei hakkaks.

enne tantsimist istusime koos diivanil ja vahtisime üksteisele otsa. nii tore hetk oli. natuke kummaline ka. ma vaatasin oma tulevasele mehele silma ja mõtlesin, et kahe nädala pärast võin ma sind suudelda nii palju kui vaid tahan. praegu me oleme sellises huvitavas ootusfaasis, kus me armastame üksteist ja kavatseme terve elu koos olla, kuid me pole veel päriselt, täielikult koos. meie füüsiline armastus on alles täiesti alguses. esimene suudlus alles siis, kui oleme juba abielumees ja -naine. ühekssaamise protsess on tore ja huvitav, kiire pole kuskile ja on turvaline olla. ootan väga meie uut algust, rohkem kui jõule!!!

pesapunumine… October 28, 2012

Posted by annushka in asjadest, hõissa pulmad, oma kodu, pojkvän.
add a comment

mõtted hakkavad juba vaikselt uue kodu ümber keerlema. plaanin pojkväni köögilaua valgeks värvida näiteks. olen ka terve suve tegelnud lapiteki heegeldamisega, nüüd hakkab asi vaikselt ilmet võtma. kuigi ühe teki jaoks on ikka vaja hirmus palju heegeldada… autoreisidel on mõnus käsitööd teha, aga muidu tavaelus pole mul eriti aega nikerdada. nii et ma pole kindel, kas se tekk pulmadeks valmib, mu veimevakk on niisiis poolik…

käisime fotograafi juures plaane pidamas. loodame ja palvetame, et pulmapäeval ei saja, siis saame teha õues kõikidest külalistest grupipildi. leidsin endale allahindlusest kena valge mantli pulmakleidi peale, nii tore, et ei pea mingeid kasukaid rentima. ja surnuks ka ei külmu.

boss küsis tööl, et kuidas ma jõuan pulmi planeerida ja veel tööl mingite ekstra projektidega tegelda. et kas mul stressi pole. no pole, ausõna. mul on lihtsalt nii hea mees, kes ohjad enda käes hoiab, me tegeleme korraga ainult ühe asjaga, mõtleme kogu aeg, mis on nüüd järgmine tähtis samm, ja tundub, et tõesti pole vaja stressata. ma olen nii õnnelik, et see pulm pole minu õlul!!!

seda meest tasus kümme aastat oodata. ausalt.

sest et käes on juba august… August 21, 2012

Posted by annushka in hõissa pulmad, oma kodu, pojkvän, priske koolmeister.
add a comment

elu pärast puhkust on sama kiire kui puhkuse ajal. aga vähemalt oma kodus saab magada peaaegu et iga öö, nii et selles mõttes mugavam. kuigi… oma praeguses kodus saan ma olla esimese detsembrini, siis kolin oma värske abielumehe juurde. poolteist aastat ühes korteris ongi minu puhul juba täitsa saavutus. uues kohas mulle ei meeldi muidugi see, et sinna peab bussiga sõitma, metrooga ei saa.  ja kallim on too korter ka, aga no mis teha, meil pole hetkel muud valikut. kuid selle eest ruumi meil piisab, tulge aga külla!

nüüd pulmajuttu ka… pulmapäeva paikapanek oli vastikult raske, sest oli liiga palju tegureid mis pidid omavahel sobima: külaliste hulk, meie finantsid, peokoha ja kiriku leidmine. kõigist neist oli kirik see kõige lihtsam, täna helistasin ja leppisin kokku helsingi vanima kiriku suhtes, novembris on selles suhtes lihtne abielluda, et kirikutes on vabu aegu küllaga. aga… see va pulmapeo koht, vat see sai mu küll lootusetuse pardale. sest meie tahtsime ju kutsuda kogu maailma oma pulma. aga no kuhu sa paned kogu maailma istuma ja sööma, kui tavalisse pulmapeo saali mahub ainult sada inimest? ega neid eurosid meil ka nii ilmatu suurt hulka pole, et mingi super-puper 2000 euro restoran broneerida, nii et kogu maailm jääb kahjuks kutsumata. istusime siis pojkväniga eile ja kriipsutasime inimesi nimekirjast maha, oi kui valus oli.

käisime vaatamas ühte vana maja põhja-helsingis, kus võiks pärast laulatust süüa ja jalga keerutada. sinna mõnusasse majja mahub maksimaalselt 130 inimest, nii et see aitas meil muidugi külaliste nimekirja koostada. aga meil on plaanis teha kavalalt, ja saata kutsed kõigepealt neile, kellele peab (vanatädid jne) ja kui nood siis külma ilma tõttu keelduvad, siis neile, keda me väga-väga tahaksime näha. vaatame, kas see süsteem töötab.

aga pulmakleit on mul ostetud, kingad ka. kirik ja peokoht olemas, külalised enam-vähem valitud, kihluspidustused on juba laupäeval. ma ütleks, et asi hakkab ilmet võtma. pojkvänile on veel vaja riideid, auto suhtes on meil mõningad plaanid olemas, kuid oleneb ilmast, kas me saame 1928nda aasta restaureerimata fordiga sõita või mitte. kui lörtsi sajab, siis ilmselt mitte. sest ma ei tahaks surnuks külmuda seal ilusas vanas autos. söök, jook, programm ja meeskond on veel lahtised, aga eks nendegagi saa kuidagi. väga armas on see, et paljud on juba oma abi pakkunud, see väga soojendab südant. üs meeskonna liige, hellu, on mul juba töölegi rakendatud, temaga me käisime kleiti jahtimas. tulemus oli positiivne. kui lugejatel siin on mingeid olulisi nõuandeid pulmade suhtes, võtan need tänulikult vastu!

tööl hakkab olema tasapisi kiire, õpsidel on sel aastal igasugu meelelahutusprogrammi plaanimist oodata. mul on ainult pulmad peas, raske on end sundida mingite muude projektidega tegelema. aga nada fedja, nada. ja no õppematerial on ju kõik uus minu jaoks, ma pean ise kõigepealt iga päev hunniku koduseid töid ära tegema, et midagi õpetada. õnneks mul on viis üheksandat klassi, et saab sama asja viis korda õpetada, eks ma viiendal korral saa isegi aru, mida ma räägin.