jump to navigation

nonoh, november… December 1, 2013

Posted by annushka in abi elu, asjadest, oma kodu, pidulikult, titendus.
5 comments

…lõppes just. täna on esimene advent. sel aastal on olnud üks toredamaid esimesi advente. küsisin eile mehe käest, et mis advenditraditsioonid tema jaoks olulised on. ta ütles siis, et no jõulukalender oleks tore, ja küünlad. käisin siis eile linnareisil ka indiska poest läbi, et äkki müüvad kenasid küünlajalgu. ega müüsid küll. natuke viltune on teine, aga ega see vist midagi tee.

981000_10152379078211679_1933625134_o

 

jõulukalendri unustasin muidugi osta. aga mees oli õhtul töölt tulles siiski väga rõõmus. hommikul süütasime esimese küünla hommikusöögi ajal, nii tore oli. pärast jumalateenistust läks mees tööle ja mina emme ja mõnede sõpradega mäkdoonaldsisse, sest lapsed tahtsid burksi ning seda oli neile esimese advendi puhul lubatud. burksikohad on ikka rämedad, rahvast tohutult palju, kõik on kuidagi kole ja kõle ja minu bigmacil polnud miskit maitsetki. aga üle ma selle elasin, ning koduteel tundsin end surmväsinuna. jõime siis meil kodus emmega kakaod ning ma ütlesin, et meil on diivan nii nõmedas kohas, aknast puhub kaela kangeks. emme ütles siis, et no paneme diivani teise kohta.

kus me siis mööbeldasime! tõstsime kõik asjad ümber, ning pesime põrandad ka veel ära, paigutasime nipsasjakesi parematele kohtadale ja viskasime osa asju hoopis minema. küll meil on nüüd ilus ja õdus kodu. ning mis peaasi, diivanil istudes pole enam külm! nüüd ma siis ootan meest koju, et näha, mis nägu ta teeb. et siis selline väike advendiüllatus mul talle…

ning jõulukalendri sain ma ka! emme sõbranna oli talle tikutoosidest meisterdanud väga toreda kalendri, igas toosis üks piiblivärss. emme aga eriti ei pea sellistest kalendritest, ning andis selle hoopis meile. nii et meil on nüüd jõulukalender, väga originaalne ja sõbra tehtud. mis sa hing veel tahad.

rasedus kulgeb ka igati plaanipärastelt, kümnes nädal sai täna läbi. homme on 10+1, paari nädala sees peaks tulevast kodanikku ka ekraanilt nägema. igasuguse iivelduse vastu on mul õnneks superrelv – rukkileib! see mõikab alati, mul kotis igaks juhuks väike tükk kaasas. ja magada võiks muidugi oma 12 tundi päevas, aga kahjuks ei lasta. peab tööl käima ja sõpradega kohtuma ja õppima ning muud sellist. aga küll me kuidagi hakkama saame…

 

…kuda see siis nii ruttu läks? September 1, 2013

Posted by annushka in abi elu, üli kool, elu on ilus, lallallaa, oma kodu, priske koolmeister.
add a comment

oih. ongi suvi läbi! ma ei jõudnud pooligi planeeritud asju ära teha. köögilaud on puha värvimata, värvipotsik ootab kapis kurvalt oma aega. midagi ma sel suvel siiski tegin. näiteks tsillisin mõõdutundetult. sõitsin jalgrattaga prismasse leiva ja piima järele, lugesin hunniku raamatuid läbi, magasin poole lõunani. kahjuks mu kallis mees rügas pea terve suve tööd teha. mõned vabad hetked tal ikka olid, siis käisime väike-maarjas, ja tallinnas jaanitulel, ja haapsalus ujumas, maasikaid söömas ning epp-maria kohvikus kooki mugimas. rannarootsi muuseumis käisime ka, seal oli mehe naaberkülast poiss tööl, rääkisid siis omavahel vahvas soome rannarootsi murrakus. mulle see murrak väga meeldib, olen juba peaaegu et proff arusaamises, kuid ise veel rääkida ei oska. selleks, et seda rääkida oskaks, peaks vist mõnes rannakülas nii paarkümmend aastat elama. juutuubis on lahe näide ühest variandist. he va he to.

veel olime me nädal aega ahvenamaal koguduse konverentsil, mina olin nädalakese ilma meheta stockholmis koguduse noortelaagris juhiks ja õpetajaks, ning lõpuks veetsime viimase nädala enne kooli mehe kodukülas mustsõstraid süües, metsas kõndides ning meheõe äsjailmunud plaadi avalikustamisel. plaadile on jõudnud isegi lugu, mille ta meie pulmadeks kirjutas. nii nummi!!!! jube hea lugu on.

töö hakkas juba 12. augustil pihta. sel aastal on ikka hoopis teine maik töötada, kõik materjal on ju juba eelmisel aastal läbi võetud, nüüd on lihtsalt kordamine minu jaoks. ei mingit tundide kaupa ettevalmistamist. milline õnn!!! et elu liiga lihtne poleks, siis läksin tagasi ülikooli nii umbes aastakeseks. noh et ikka paremat palka saada. nüüd on vaja enesekontrolli, et oma kursused ka läbi teha. ega ma mingi priimus ei loodagi olla, kui ainult läbi ei kukuks.

jah ja lapsi tahaks ka saada. mul on täitsa beebipalavik peal. aga ega see nii lihtne polegi, et annad muudkui tellimuse sisse ja siis neid beebisid tuleb. ma olen seda beebiasja jumalaga mitu korda arutanud, ning me oleme kokku leppinud, et ma usaldan teda. või, tähendab, harjutan usaldamist. mõnel päeval on see kerge, mõnel mitte väga. olen pidanud oma mõtteid aktiivselt mujale suunama, kui näiteks peas hakkab keerlema, et kindlasti on minu lastel autism, adhd ja hunnik toiduallergiaid ka takkaotsa. igasuguseid jutte on ju kuulda kogu aeg, suur osa emasid kurdavad nii palju, et mina olen silmad pärani kuulanud ning endale jubedad õuduslood valmis mõelnud. aga nüüd ma olen otsustanud, et see asi on ikka jumala käes, ja pole mõtet lasta end hirmujuttudel hulluks ajada.

nii et palju plaane sügiseks. ah jaa, meil mehega kavas organiseerida ka heategevuskontsert oktoobris. noh et ikka igav ei hakkaks. ja mina tahaks hirmsasti lavale laulma. kogutud raha anname sos-lastekodule. nii et kõik võidavad.

suvi, suvi, suvi…!!! June 27, 2013

Posted by annushka in abi elu, elu on ilus, issand jumal, oma kodu, pidulikult.
add a comment

1049232_10151973844736679_1836760312_o

 

suvepuhkus on küll üks mõnus asi! ainuke probleem on see, et ma olen enda jaoks suure hunniku plaane valmis mõelnud, kuid ei viitsi neid hetkel teostada ning põen selle pärast. kui põdemine välja jätta, siis on kõik väga ilus ja tore. juunikuu on peagi möödas, küll ikka aeg lendab. eks see ole vanadusest, mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg läheb ju.

veetsime mehega jaanipäeva nädalavahetuse eestis. isegi mu kodukülast jõudsime korraks läbi käia, seal metsmaasikaid korjata ning kohalikus pubis 3.50 euro eest tugevalt lõunatada. mees ohkas, et oi, küll maal on odav. nojah, aga ega siin pole ju eriti tööd ka, nii et kui hinnad oleksid kallimad, siis keegi ju ei ostaks midagi. käisime mu vana kodumaja vaatamas, ning uus omanik sattus just siis kohal olema ja kutsus meid sisse vaatama, kuidas nad seal remonti on teinud. väga vahva oli näha, kuidas kõik on ümber tehtud. ja seal, kus olid vanaema kartulivaod, laiub praegu suur muruplats. nii on ju kergem, muidugi. marjapõõsad ja õunapuud on siiski alles.

mind huvitas väga, et kas mul on veel sama jaanipäevatunne, mis alati ennegi, selline ootusärevust täis aga natuke kurb ja melanhoolne ka. umbes selline, et hea orkester mängib, aga kas keegi ikka võtab mind tantsima? mul on eluaeg uusaastaööl ja jaanipäeval selline tunne olnud, siis olen ka ilust ja igatsusest mõne pisaragi poetanud. kahjuks või õnneks pean ma nentima, et seda tunnet mul enam pole. polnud ei uusaastaööl ega ka eelmisel nädalavahetusel. mind on nüüd tantsima võetud, ning pole mingit põhjust igatseda midagi. mees palus muidugi vabandust, et mu jaanipäevatunde ära rikkus! seda see siis tähendabki, kui inimene asetub, leiab oma koha ja oma inimese. võib vabalt oma ümbrusele keskenduda, pole vaja otsida midagi kuskilt mujalt. nii armas on oma mehega “õitseda”, kallistada ja musitada ja olla mulli sees. sest just praegu ongi selle aeg. 24. juunil sai meil seitsmes abielukuu täis, ja me oleme niiiii hirrrrrmus armunud. igal hommikul, kui ma silmad lahti teen ja mehe unist nägu näen, olen ütlemata tänulik.

tänulikkus on suur teema. ma olen tänulik jumalale kõige eest mu elus, sest tean, et kõik tuleb tema käest. aga nagu iiob ütles, tulevad vahel ka mitte nii toredad asjad jumala käest. olengi mõtisklenud selle üle, et jumal on absoluutselt hea olenemata maailma asjade seisust või sellest, kas mul läheb hästi või halvasti. seda mõtet on hea mõelda…

viimane nädal… May 29, 2013

Posted by annushka in abi elu, priske koolmeister.
add a comment

ohhh, viimane töönädal koolis. laupäeval on lõpupidu ja siis olen 12. augustini iseenda perenaine. töömotivatsioon on olematu, praegugi on seitsmendike tund, aga ma panin nad lauamänge mängima ja ise tshillin. no kes see viimases tunnis enam midagi tõsist ikka teeb. homme on koolis koristuspäev ja reedel klassi väljasõit. ja ongi kõik.

tegelikult ma peaks siin klassis kraamima ja koristama, pabereid sorteerima ja sügiseks süsteemi looma. aga ma ei viitsi eriti, loid on olla.

täna sõitsin autoga esimest korda lennujaama, mees läks rootsi. ma ikka pabistan päris palju, kui helsingis autot juhin, pole veel väga kogemust. aga täitsa ilusti jõudsin lennujaamast tööle. õnneks oli nii vähe liiklust, et ma sain vabalt nautke vusserdada, ilma et kellelegi küljelt sisse oleksin sõitnud. kuid kui aus olla, siis ma parema meelega sõidan bussi või rattaga. ja no sellise suhtumisega mul läheb kindlasti oma 30 aastat, enne kui ma pealinna autoliikluses end mugavalt tunnen.

eelmisel reedel sai meil 6 kuud abielu, küll aeg ikka lendab. teisest küljest on jälle tunne, et me oleme ju juba terve igaviku koos olnud, ma ei kujuta ette elu ilma meheta. reedese pidupäeva puhul läksime lähimate sõpradega kanuuga merele ja pidasime piknikku mingil suvalisel saarel. väga tore oli, kui pesa valvavad linnud välja arvata. ajuti olid stseenid hitchcocki filmist “linnud”. ja ma ju kardan linde. aga ellu me jäime. piknik on ikka nii tore asi, peaks tihemini selliseid asju korraldama.

uus vana tuttav… May 16, 2013

Posted by annushka in abi elu, elus ja terve, kohtumised.
add a comment

leidsin facebooki kaudu sõbra blogi, see on nüüd mu blogrollis “Armastab palju” nime all. huvitav, et mõnikord võib inimesega palju lähedasemaks saada tema mõtteid lugedes kui näiteks nädalavahetust mingi pundiga koos veetes. teise teksti lugedes ma ju kuulan korralikult, ei räägi vahele, ei esita kõrvalisi küsimusi. inimesel on võimalus ennast väljendada nii, nagu ta tahab, sõltumata kuulajast ehk minust. ja mõnikord see ongi ülioluline osa sõprustest, lihtsalt kuulata. ja kuulda.

sõbra blogi lugedes tekkis mul tahtmine teha mitteanonüümne blogi inglise keeles, natuke nagu facebook vist. aga ma ei tea, kas tasub. sest fb’s võid ju ise otsustada, kes sind näeb ja loeb. avalikus blogis küll mitte. ja salasõnadega ning kutsutud külalistega ma niikuinii ei viitsi hakata jändama. teisalt oleks hästi lahe pidada päevikut inglise keeles, mida mu sõbrad lugeda ja kommenteerida saaksid. fb’sse ma tavaliselt väga pikki heietusi ei kirjuta. hmmm… eks ma mõtle seda asja.

aga igatahes inspireeritud ma sain. kuigi mul on jube nohu, ajud valguvad nina kaudu välja. väljas on ilus suveilm, ja mina nuuskan toas. parem silm nutab ka pidevalt, vasak on õnneks eluga rahul. aga noh, kui ma oleks terve, siis ma ju oleks tööl, niiet tegelikult vahet pole. iseenesest mulle meeldib haige olla, saab rahulikult kodus lebotada ja mitte kuhugi pole vaja minna. kõik asjatamised jäävad ära, täielik puhkus. ainus nõme asi on see, et mehega musitada ei saa, sest ma ei taha ju talle oma pisikulaadungiga lajatada. kuigi, kes teab, võibolla pole tal ikkagi pääsu, mis sest, et ei musita. eks need pisikud oskavad oma asja…

kuus päeva katsumuseni… April 28, 2013

Posted by annushka in abi elu, kohtumised, näägutusi, urheilu tappaa.
add a comment

WP_001058

käisime nädalavahetusel maal. ühes väikses külas oli mingi külalistemaja, mille aial olid sellised vahvad sildid nagu: “the deadline for complaints was yesterday” ja “i started with nothing and i have most of it left”. vahva ju, kui sul on oma firma, eks.

maal oli tore, aga külm, tuuline ja uputus oli ka igal pool. väliskempsus tuul tõmbas nii, et vetsupaber lehvis. aga vähemalt oli värske õhk. esimesel päeval oli mul tunne, et meil mehega nagu pulmareis… kuidagi nii mõnus oli ainult kahekesi olla, rääkida ja kallistada ja… olla. tegime sauna pimedas, sõime grillvorsti õhtusöögiks, parandasime natuke uputuse all kannatanud teed, ja istusime metsas päikeselaigus ning mõnulesime.

mehe isa ja vend koos aastase vennapojaga tulid ka maale teisel päeval, ning meil oli vahva olemine. vennapoeg oli küll üks muhe tegelane. tal vaesekesel oli rind veel põletushaavades, oli endale nimelt keevat vett kaela tõmmanud. aga paistab, et arme ei jää.

sel reisil käisime saja sugulase juures külas – no ma liialdan natuke. aga päris paljusid käisime vaatamas, eriti neid, kes ise reisida ei saa. ja ma hakkasin jälle autot juhtima. ma siin ikka vahel olen veidi roolinud, aga hirmus vähe, mul on olnud mingi helsingi-kartus, et ma ei oska helsingis sõita. no maal oskasin küll, sadu kilomeetreid. ja nüüd linnas oleme sõitnud nii, et mees kõrval juhendab, kuidas tasub sõita. täna sõitsin siis päris üksi läbi linna, täitsa hästi läks, ühtegi õnnetust ei juhtunud! minust võib veel asja saada.

järgmisel laupäeval on siis see kurikuulus poolmaraton. ma pole üldse harjutanud, lausa naerma ajab. no rattaga olen tööle hakanud soitma, ostsime mulle ilusa uhiuue ratta, rohelise. rattaga  sõidan tööle poole tunniga, aga bussiga läheb 40-50 minutit, nii et milline ajavõit. ainult et ekstra särk peab kaasas olema, selg läheb ikka korralikult higiseks. praegugi võiksin sörkima minna, aga kirjutan hoopis bloogi ja passin niisama. mees on õhtuvahetuses ja kavatseb töölt koju joosta. ta on mul nii tubli. ma võiks ju kaaaaaaaa tubli püüda olla… ehhh.

 

peeeerrrjantai, perrjantai…. April 5, 2013

Posted by annushka in abi elu, asjadest, üli kool, priske koolmeister.
1 comment so far

oeh, ometigi on reede. algul oli mul plaanis peale tunde kooli jääda ja töid parandada ning järgmist nädalat planeerida, kuid ma siiski ei viitsinud. tahtsin hirmsasti tulla oma päikselisse koju. milline õnn – istuda sohval pärast tööd, päike paistab aknast sisse, kuulata raadiot, süüa hapukurki ja kirjutada blogi. mis sa hing veel tahad! muidugi kõikse parem oleks see, kui ma ei peaks täna mitte kuhugi minema. seda juhtub aga kahjuks minu elus harva, et kusagile poleks vaja minna. täna on meil noorteõhtu linna teises otsas, nii et pooleteist tunni pärast peab teele asuma. enne seda võiks tolmuimejaga korteri üle käia, meil tuleb sõbranna ööseks.

homme on meil üllatuste hommik, mees on planeerinud oma sõbraga mulle ja mu sõbrannale hommikuse kohtingu (ta on õhtupoolikul tööl, sellepärast). lauale on juba roosid pandud, nii et esimene üllatus on käes. mul on ikka niiiiiiii vinge mees. ja mämmi ostis ta ka, kui ma hommikul palusin. sest mulle hirmsasti maitseb mämmi, see on selline leivasupi moodi asi mida lihavõttepühade aegu süüakse. aga ma eelmisel nädalavahetusel täiesti unustasin seda osta. ja nüüd siis mees ostis. ahhh.

ma olen hakanud üha rohkem mäkiarvutit kasutama. mu oma pc on vanavõitu ja mehe mäkk on alati juba laual olemas, nii et ma ei viitsi oma vana logu enam avadagi… kuigi minu loogika mäkki siiski veel 100 % ei jaga, aga ehk ma õpin. kui ma järgmiseks aastaks ülikoolikoha saan, siis läheb mul ehk endal arvutit rohkem vaja, ja võibolla ma siis ostan endale ka mäkbuki. seda on hea kerge kaasas ka kanda, ei kaalu palju. mul oleks nimelt vaja saada mõned inglise keele ainepunktid kokku, et veidi rohkem palka saada. ja no kes rohkem palka ei tahaks! ja kuna ma nooremaks ei lähe, siis viimane aeg asjad korda saada. mis toob mind järgmise teemani – nooremaks ei saa, nii et kui lapsi tahta, siis võiks neid ju tegema hakata. osa minust on vägagi rahul praeguse eluga, ilma magamatuse, kisa ja okseta ja kõige muuta, mis lastega kokku käib. aga no mul pole ka ühtegi konkreetset põhjust lapsi mitte tahta. peale isekuse, muidugi.

ja ega see pole ju üldsegi kindel, kas me lapsi saame, isegi kui väga tahame…

peaaegu kevad… March 21, 2013

Posted by annushka in abi elu, priske koolmeister, urheilu tappaa.
3 comments

lund on veel maas paksult, aga päike paistab ja isegi soojendab veidi, kuigi ma külmetasin terve eilse päeva. sest kolmapäevahommikuti on meil kombeks sõpradega kell pool seitse mere ääres kohtuda ja koos palvetada. õues. isegi tuisu ja tormiga. ja vihmaga. ükskõik mis ilmaga. ja no eile oli kuidagi nii külm ilm, et ma ei saanud õhtuni õieti sooja. kodus mehe kaisus ka veel värisesin, õnneks mitte kaua. mees on mul kuum, igas mõttes…

mõnikord, kui mul on hea tuju, teen esimese tunni õpilastega hommikuvõimlemist. seitsmendikele läheb see eriti peale, nad ei unusta küsimast, kas võimlemist saaks. eks see tee ju tunnist veidi huvitavama, kui saab karelda, mitte ei pea koduseid ülesandeid kontrollima. ja kui kooli tulles külm on olnud, siis saab kohe sooja ka.

täna pidas meie kool oma 50ndat aastapäeva, oli aktus ja kõned ja puha. mina laulsin ühe laulu ja kaheksanda klassi õpilane ville saatis klaveril. see mees on hirmus andekas, ta on alles mõni aasta klaverit õppinud, aga mängib väga hästi. meil juba teine kord koostööd teha, lahe oli.

lugu, mille esitasime, on gabriellas sång, väga kena laul. ja film on ka hea, så som i himmelen (nii nagu taevas). soovitan vaadata!

jooksmas pole ma varsti kaks nädalat käinud. alustasin kenasti, aga siis hakkas põlv valutama ja mul oli üldse selline üldine mõõn, väsinud ja midagi ei tahtnud teha ega kedagi näha… kevadmasendus. nüüd hakkab vaikselt üle minema, täna on plaanis üks jooksuring ka teha. ma pole ikka veel kindel, kas suudan poolmaratoniga hakkama saada. aga no ehk see pole vast kõige suurem õnnetus, kui ei saa. kuid proovida võiks siiski.

tööalaselt on olnud huvitavad ajad, selles mõttes, et kus ma sügisel töötan. ma tahaks kõigele lisaks veel õppida ka. loodan, et saan ülikooli sisse. ja et tööasjad peatselt selguksid. kõige lihtsam variant oleks ju jätkata siin, hea, lihtne ja tuttav värk. siis oleks ka aega ja jäksu õppimisele pühenduda, kui ei peaks tööl jälle uue materjaliga tutvuma. ma, teadagi, palvetan nende asjade eest. eks näis, kuidas läheb…

tervis ja kultuur… February 26, 2013

Posted by annushka in abi elu, literatura, oma kodu, priske koolmeister, urheilu tappaa, vaata ja imesta.
add a comment

meil mehega plaanis 4. mail poolmaraton joosta. noh, plaan paaniks, aga joosta tuleb ju ka. riputasin siis meile seinale üles kummalegi oma jooksupäeviku, et siis kohe näha, kas saab asjast sotti või mitte. igatahes praeguse seisuga jookseme küll neljandal mail. kui muidugi mu põlv üles ei ütle, ta ei kannata väänamist üldse, hakkab kohe nutma. aga joostes pole ju vaja väänata. ja ega ma tegelikult mehe pärast ei muretsegi, tema jookseb kasvõi tagurpidi selle maa maha minu meelest. ma rohkem pabistan ikka enda pärast. sest mul ju ikkagi 20 kg ülekaalu ja jalad ka na lühikesed… kuid ehk 10 nädalaga saab lihased ja südame nii üles töötatud, et 21 km ära ei tapa.

nii et kevad ja jooks ja päike. vahva.

kodu hakkab meil ka tasapisi kodumaks muutuma. eelmisel nädalal käisid ühed onud ja viisid vana mööblit minema, et me saaks uut osta, heh heh. no neli tooli ostsime ikeast, sest meie vanad logisevad juba nii palju, et isegi vanakraamimehed põlgasid ära. toolid on liimitud, nii et kruvide pingutamine ka ei aita. aga eks ikea toolid kõlbavad kah. magamistoast saime minu vana voodi viimaks ometi välja, küll meil sai nüüd kena buduaar. hästi neutraalne, valge, beezh ja hall. rohelised padjad voodil ning üks sinine kapp seina ääres.

eelmisel nädalal oli talvepuhkus, küll oli mõnus. ma ei tahtnud üldsegi tööle tagasi tulla. ega õpilased ka ei tahnud. nii et me mõistame üksteist täiesti. nüüd ootab mind ees ainult kirjandite ja sõnatööde parandamine, ning hindamine, hindamine, hindamine.

käisime eile vaatamas svenska teaternis kristina från duvemåla. no küll ma nutsin. võibolla mitte just nii palju, kui les miserables’it vaadates turkus, kuid siiski kõik kaasas olnud taskurätikud nuuskasin täis. nii armas oli, et sain muusikali oma mehe kaisus vaadata, see lohutas. eks ma võrdlesin kristina elu oma eluga, ja mul oli temast nii hale. kuid see mulle meeldis, et tal oli hea suhe oma mehega. see oli väga ilus. tahaks hea meelega lugeda läbi ka raamatu, peab vaatama, kas raamatukogust on saada. eks seda praegu kindlasti loeta pärsi palju. vaatasin, et raamat on olemas ka eesti keeles, Vilhelm Moberg: Välja rändajad.

 

kolmas kuu… February 6, 2013

Posted by annushka in abi elu, oma kodu, pidulikult, priske koolmeister.
add a comment

tuli jälle bloogimise tuju, kuna peaks õpilaste töid parandama. poole tunni pärast on õpetajate koosolek, iseenesest jõuaks ju mitu tööd läbi vaadata selle ajaga… ma vihkan hindamist, see on kõige nõmedam osa mu tööst. ma tahaks lihtsalt julgustada ja anda näpunäiteid, et vot seda paranda, vaata see veel üle, seda tegid väga hästi jne, mitte panna lihtsalt mingit numbrit töö lõppu. eriti kui on vaja hinnata esseid ja ettekandeid. aga noh, eks ma harjuta ja kunagi ka harju sellega, et kõike on vaja mõõta numbriliselt, pidevalt peab punkte lugema. ja kommentaare võib ju ikka kirjutada.

me juba kolmandat kuud abielus, ja igavesti tore on. pidasime mõlema sünnipäeva eelmisel nädalal, meil ju ainult neli päeva vahet (…no neli aastat ka, aga see pole tähtis). eriti suurelt ei pidutsenud, kiire oli. kuigi mu kallis mees sai 30aastaseks, niiet juubel ikkagi. aga meil vist jääb suur pidu pidamata, kumbki ei viitsi orgunnida. ja meil on omavahel nii lahe, et kui vähegi vaba aega, siis tahaks ju ainult kahekesi olla, mitte sõpradele pidu ja tralli korraldada. eks see aeg tuleb ka kunagi, aga nüüd on meil kolmas honeymoon käsil. mees ütles kunagi nii armsasti, et aga mesinädalad on ju ainult üks kord aastas… jaa, nii ongi, igal aastal uuesti!

kodu hakkab ka juba ilmet võtma. kui ma aega ja inspiratsiooni saan, siis panen mõned pildid ka üles, hiljem hea meenutada, et kuidas enne oli. oleme mõlemad täheldanud, et kodus pole mitte kõige tähtsam see, et kõik saab kiiresti tehtud ja korda, vaid see, et me saame koos olla ja elu nautida. nii et meie (minu!) unelmate kodu pole veel päris silmapiiril, päris mitu asja peab veel ära tegema. kuid meil on tore koos olla, ka veidi poolikus kodus. kõige tähtsam oligi, et pärast kuu aega abielu saime lõpuks ka päris voodi, ei pidanud enam põrandal magama. kõik muu on kukimuki.

 

runebergi päeva pidasime ka. mees luges runebergi luuletusi kõva häälega, ja mina ostsin runebergi kooke. nad on veidi kummalise maitsega, kuid kord aastas söömiseks igati sobilikud. mehele eriti ei meeldinud. aga noh, traditsioonide ülalhoidmiseks oleme nõus tooma ohvreid.