jump to navigation

viimane nädal… May 29, 2013

Posted by annushka in abi elu, priske koolmeister.
add a comment

ohhh, viimane töönädal koolis. laupäeval on lõpupidu ja siis olen 12. augustini iseenda perenaine. töömotivatsioon on olematu, praegugi on seitsmendike tund, aga ma panin nad lauamänge mängima ja ise tshillin. no kes see viimases tunnis enam midagi tõsist ikka teeb. homme on koolis koristuspäev ja reedel klassi väljasõit. ja ongi kõik.

tegelikult ma peaks siin klassis kraamima ja koristama, pabereid sorteerima ja sügiseks süsteemi looma. aga ma ei viitsi eriti, loid on olla.

täna sõitsin autoga esimest korda lennujaama, mees läks rootsi. ma ikka pabistan päris palju, kui helsingis autot juhin, pole veel väga kogemust. aga täitsa ilusti jõudsin lennujaamast tööle. õnneks oli nii vähe liiklust, et ma sain vabalt nautke vusserdada, ilma et kellelegi küljelt sisse oleksin sõitnud. kuid kui aus olla, siis ma parema meelega sõidan bussi või rattaga. ja no sellise suhtumisega mul läheb kindlasti oma 30 aastat, enne kui ma pealinna autoliikluses end mugavalt tunnen.

eelmisel reedel sai meil 6 kuud abielu, küll aeg ikka lendab. teisest küljest on jälle tunne, et me oleme ju juba terve igaviku koos olnud, ma ei kujuta ette elu ilma meheta. reedese pidupäeva puhul läksime lähimate sõpradega kanuuga merele ja pidasime piknikku mingil suvalisel saarel. väga tore oli, kui pesa valvavad linnud välja arvata. ajuti olid stseenid hitchcocki filmist “linnud”. ja ma ju kardan linde. aga ellu me jäime. piknik on ikka nii tore asi, peaks tihemini selliseid asju korraldama.

Advertisements

meie mets… May 16, 2013

Posted by annushka in asjadest, oma kodu.
add a comment

Image

mina pole sugugi eriline rohenäpp, ning mul on üsna suva, kas kodus on lilli või mitte. mees on veidi teisest puust, tema tahaks, et meil kasvaksid kodus võimsad palmid. kahjuks puuduvad tal palmide kasvatamiseks vajalikud oskused ning teadmised. kompromiss on siis selline – hunnik mehe vanu ning meie ühiseks eluks kingitud potililli, millest mõned juba surma vaaguvad. peamine vastutus lillede eest hoolitsemisel lasub mehe õlul, mina pühin neilt heal juhul mõnikord tolmu. no paar korda olen kastnud ka, kui on olnud selgelt näha, et muld tolmab. ma kahtlustan, et meie kastmissüsteem ei tööta eriti, vähemalt see madal lill mustas potis kahe valge vahel näeb üsna kurb välja. ma pole isegi vaevunud lillede nimesid välja uurima, et teaks, kuidas nende eest hoolitseda. eks me näe, milline meie juures vastu peab.

uus vana tuttav… May 16, 2013

Posted by annushka in abi elu, elus ja terve, kohtumised.
add a comment

leidsin facebooki kaudu sõbra blogi, see on nüüd mu blogrollis “Armastab palju” nime all. huvitav, et mõnikord võib inimesega palju lähedasemaks saada tema mõtteid lugedes kui näiteks nädalavahetust mingi pundiga koos veetes. teise teksti lugedes ma ju kuulan korralikult, ei räägi vahele, ei esita kõrvalisi küsimusi. inimesel on võimalus ennast väljendada nii, nagu ta tahab, sõltumata kuulajast ehk minust. ja mõnikord see ongi ülioluline osa sõprustest, lihtsalt kuulata. ja kuulda.

sõbra blogi lugedes tekkis mul tahtmine teha mitteanonüümne blogi inglise keeles, natuke nagu facebook vist. aga ma ei tea, kas tasub. sest fb’s võid ju ise otsustada, kes sind näeb ja loeb. avalikus blogis küll mitte. ja salasõnadega ning kutsutud külalistega ma niikuinii ei viitsi hakata jändama. teisalt oleks hästi lahe pidada päevikut inglise keeles, mida mu sõbrad lugeda ja kommenteerida saaksid. fb’sse ma tavaliselt väga pikki heietusi ei kirjuta. hmmm… eks ma mõtle seda asja.

aga igatahes inspireeritud ma sain. kuigi mul on jube nohu, ajud valguvad nina kaudu välja. väljas on ilus suveilm, ja mina nuuskan toas. parem silm nutab ka pidevalt, vasak on õnneks eluga rahul. aga noh, kui ma oleks terve, siis ma ju oleks tööl, niiet tegelikult vahet pole. iseenesest mulle meeldib haige olla, saab rahulikult kodus lebotada ja mitte kuhugi pole vaja minna. kõik asjatamised jäävad ära, täielik puhkus. ainus nõme asi on see, et mehega musitada ei saa, sest ma ei taha ju talle oma pisikulaadungiga lajatada. kuigi, kes teab, võibolla pole tal ikkagi pääsu, mis sest, et ei musita. eks need pisikud oskavad oma asja…

õilmitse isamaa iluks… May 15, 2013

Posted by annushka in elus ja terve, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

triibik kirjutas lühidalt aga vahvalt enda ehtimisest. mul on tihti suve saabudes selline tunne, et ma olen niisama ka ilus. eriti kui nägu veidi päikest saab ja tedretähnid välja ilmuvad. siis on tunne, et pole mul mingit meiki vaja. istun aga ratta selga, poolmärjad, kammimata juuksed tuules lehvimas, ning saabun pool tundi hiljem tööle punapõskse ja kergelt higilõhnalisena. et tervis ongi see parim ilu… talvel mul on rohkem motivatsiooni end mukkida. ja no ma olen nüüd hakanud vahetusriideid tööle kaasa võtma, nii et kogu aeg ma siiski higilõhnaline ka ei ole.

rattasõit on lahe. võib minna kus tahes, ei pea mingit bussi kuskil teenurgas ootama. ainult et nüüd on mul jube nohu, ja kolmapäeviti käin ma muidu ka bussiga, sest meil on palvehommik linnas pool seitse, ja sinna ma rattaga ei viitsi sõita. saaks liiga mitukümmend kilomeetrit kokku, kui veel linnast tööle ka väntaks.

aga jah, suvi on täitsa lävel. jee! ja 2,5 nädalat suvetöötuseni! (mul pole mitte suvepuhkus, vaid olen suvel töötu. linn säästab raha ning asendusõpetajatele ei maksta suvel palka, vaid nad lastakse suveks lahti. et siis jälle sügisel nad täie koormusega tööle panna.) hea süsteem, eks.

elus veel… May 11, 2013

Posted by annushka in urheilu tappaa.
add a comment

eelmisel laupäeval sai siis poolmaraton lõpuks joostud. ma nii kartsin seda päeva, et kas saan hakkama ja kas ma mitte kuskilt katki ei lähe. õnneks eriti ei läinud, ainult vasak jalg on natuke valus. aga noh, see käib asja juurde. närveerisin sellepärast, et ma ju ei harjutanud eriti. aga joostud me saime, mees vedas mind eest ja lükkas tagant, psühholoogilises mõttes. ütles, et ära mõtle kaugemale kui järgmise sammu peale, et ikka üks samm veel. esimesed 15 km olid kerged, viga polnud eriti midagi, peale selle, et põlved, pea ja kõht (ei tohi juua mingit gatorade’i esimest korda elus keset jooksuvõistlust, pärast oli 5 km kivi kõhus…) valutasid. aga vot viimased 6 km valutas terve kere, vot siis oli raske ennast uskuma panna, et tasub jooksmist jätkata. siis oli meest kõrval väga vaja. nagu ma arvasingi, siis mees oleks need 20 km kasvõi tagurpidi jooksnud, tal polnud eriti midagi viga. läks järgmisel hommikul rõõmsalt tööle. mina aga sõin valuvaigisteid ja püüdsin võimalikult vähe liigutada.

kõige tähtsam on siiski see, et ära tegin!