jump to navigation

rattad platsil… April 26, 2007

Posted by annushka in annushka imedemaal, asjadest.
1 comment so far

sotapoikia

rattaid

täna oli kesklinnas imelikult palju rattaid imelikes sirgetes ridades. noori sõjapoisse oli ka. ühed poseerisid turistineidudele, kes neid innukalt pildistasid. ma saatsin möödudes poistele õhumusi ja siis nad naeratasid tüdrukutele veelgi laiemalt ja kasvasid paar senti pikemaks. ja päike paistis ja mul oli muusika kõrvas. ja kotis oli shampusepudel. kevad on…

majaesine näeb välja vot selline… April 26, 2007

Posted by annushka in oma kodu.
add a comment

rõdutu

kui mõni püüab õhtul purjus peaga kottu tulla, siis murrab oma jalaluu kindlasti ukse ees. muidugi, kui ukse üldse üles leiab, mehed on välisuksed lattidega kinni löönd. peab teadma, kus august sisse saab…

mika ja martin – nigu kaks tilka vett… April 26, 2007

Posted by annushka in tants ja trall.
add a comment

no kas pole mitte nagu kaksikud? peris naljakas kohe. kuigi mika hääl on 10 korda võimsam ja paindlikum, martin laulab hirmus nasaalselt. mulle isiklikult ninahääl eriti ei meeldi. ja mika teeb laivishous ka väga kvaliteetset häält. aga bwo teeb nii häid lugusid, et martini hääl kõlbab kah. igatahes, poisid on nunnud küll. nigu pulgakommid…

mika.jpgbwo.jpg

robson and jerome… April 26, 2007

Posted by annushka in meestest, tants ja trall.
add a comment

Robson & Jerome – Saturday Night At The Movies

robson green on nii nummi mees. oeh. nad on jerome’iga laulnud ka üheksakümnendate suure hiti unchained melody. aga mulle meeldib see filmilugu rohkem. või noh, ükskõik, mis need mehed laulaksid, läheks vist peale. jah, naised on hullud. eriti ilusate meeste järele…

rõdutu maja… April 26, 2007

Posted by annushka in oma kodu.
add a comment

meelis ja rõdu

meie majal võetakse kõik rõdud maha. eile õhtul koju tulles ma lausa jahmusin, maja oli täitsa lagedaks tehtud. laibad viiakse vist rõdude surnuaiale. pildil olevas autokastis on üks nukker äravisatud rõdu. lisaks on pildile jäänud ka väike vahva traktor, mille keegi on lustlikult meeliseks ristinud. meelis mis meelis.

mul liigub akna taga igat sorti mehi, on vanu ja kühmus selgadega meistrimehi, kelle karedad käed on nii mõndagi näind ja teind. on kõrvarõngaga noori ilusmehi, kelle käest ma käin teavet uurimas. et kas pesutuba ikka lahti on ja miks ma oma võtmega välisuksest sisse ei saa. selliseid asju. siis nad seletavad mulle naeratades, et kuidas on. ja siis istuvad mu akna taga mõnikord punastes tunkedes eesti poisid, teevad suitsu ja räägivad moblaga. üks neist on kindlasti see meelis, kes traktorile oma nime andis. jah, ja aknad on mul ka hirmus räpaseks tehtud. jubeduse õudus. asja hea külg on see, et ega mul pole neid eriti mõtet pesta ka. nii et suur kevadpuhastus, mille tarvis ma olen oma emme juba appi broneerinud, saab tehtud aknapesuta. aga kui ma nigunii varsti kolima hakkan, kas siis seda kevadpuhastust juba mitte kolimise aega lükata ja sinnamaani lihtsalt sita sees lulli lüüa? aa, ei, mul tuleb maikuus jälle külalisi, peab vist ikka natuke siin kasima…

kolida või mitte… April 25, 2007

Posted by annushka in elu on ilus, oma kodu.
2 comments

majas tehakse remonti. kõvasti kohe. seinad värisevad, kui mehed puurivad ja juurivad. eile kartsin tõsiselt, et krohv tuleb laest alla. veel ei tulnud. remont kestab aasta lõpuni. ou jee. mingil hetkel tulevad onud mul läbi seina sisse ja teevad voodi kõrvale rõdu. loodan, et nad ikka helistavad ette või nii. oleks kurb küll ärgata selle peale üles, et seina lõhutakse maha. ei tahaks poolpaljalt remondimeha vastu võtta…

tegelikult sain ma eile hiilgava idee. et koliks hoopis ära. ma mõtlen veel selle üle veidi. rääkisin sõbrantsile ka, et mis ta arvaks, kui saaks oma korterisse kaaslase. minu näiteks. sõbrants elab üksi kolmetoalises. seal on ka suur köök ja saun. ja meri on maja taga. ja kesklinn lähedal. ja üür oleks poole väiksem kui mul praegu. ning ma ei jäksa tervet suve remondi sees elada. ma olen juba niigi kaks aastat ühe koha peal elanud, asju ongi juba liiga palju. kolimise käigus oleks jälle põhjust poolest kolast vabaneda. noh, las mõte haudub veel. miinuspool kolimises on see, et ma saaksin endale ilgelt väikese toa. ma olen harjunud üsna suures toas elama. peab sellest tillukesest uberikust mõõdulindiga üle käima ja vaatama, kas mu voodi sinna üldse mahub. noh, sellise mööbli, millest ma ei raatsi loobuda, saaks ju suurde tuppa paigutada. sõbrantsil on väga vähe asju seal, ta nagu ootabki, et keegi oma seitsme asjaga talle seltsiks koliks.

ma hakkan üksielamisest tüdinema, ikkagi kaks aastat juba. võiks vahelduseks taas “peret” omada. kooselamise mõnusamaid külgi ongi see, et on, kellega õhtuti elust pajatada, kes aitab sul õigel ajal magama kobida, kellega koos palvetada hommikul vara või õhtul hilja, kellega koos musitseerida ja väsinud nalju naerda. meil on sõbrantsiga palju ühiseid sõpru ja mõlemale meeldib, kui kodus on külalisi ja rahvas tuleb ööbima ja muidu hängima. arvan, et meie kodu oleks mõnus, soe ja inimsõbralik. ma hakkasin juba praktiliste asjade peale mõtlema, et millised asjad täikale viia ja millised kaasa võtta, mis värvi seinu ma tahaks jne. lahe, kevadetuuled on südames…

olustikukirjeldus… April 20, 2007

Posted by annushka in elu on ilus.
3 comments

külm on. vihm robiseb akna taga. autod sõidavad mööda, shhhhahhh, shhhhhahh… ma olen teki all aga ikkagi on külm. peab vist akna kinni panema. pesin juba hambad ära ja nüüd läks kõht järsku tühjaks. hmh. tuleb kiiremas korras unne suikuda, siis pole tühja kõhtu tunda…

surnupealuu… April 20, 2007

Posted by annushka in issand jumal, literatura, näägutusi, priske koolmeister.
add a comment

“tere, sa näed kohutav välja,” ütles A täna, kui ülikooli sööklas kokku saime. einoh, aitäh komplimendi eest. väsinud olen ma küll, A meelest täiesti surnu nägu. ma pole sel nädalal öösiti eriti maganud. suuremalt jaolt oma laiskuse tõttu, mitte sellepärast, et ma eriti raske töö- või õppimiskoorma all ägiseks. olen õhtuti lihtsalt lollil kombel aega surnuks löönud ja hommikuti vara pidanud ärkama. tulemus: reede õhtul pool kaheksa voodisse. tõin arvuti ka sängi. telefoni lülitasin välja. now it’s only me and her (mu arvuti on naissoost). rikun hetkel ilmselt absoluutselt iga võimalikku feng shui seadust. elektroonika vooodis. kohhhutav! aga mis teha, mulle on hakanud nii meeldima. kuigi kirjutada pole teab mis mugav.

mässasin jälle koolis lastega. avastasin, et mul on kuidagi kergem nendega toime tulla, kui ma palju palvetan. vinge. ega need lapsed sellest eriti normaalsemaks ei muutu, aga mul on endal heam ja rahulikum olla. saab auru välja lasta ja tunda, et ma pole üksi, lained ei löö pea kohal kokku. lugesin järjekordselt tom jones’i raamatut no one like him, ja seal oli peatükk sellest, kuidas jeesus sõltus jumalast. et ta palvetas pidevalt ja kogu aeg, sest ta mõistis, et tal on seda vaja. meie, inimesed arvame päris tihti, et me saame niigi hästi hakkama ja palvetame siis, kui vesi juba ahjus ja surm silma ees. aga mulle meeldib see mõte, et jumala pojal ei pruukinud olla mingit erilist sissepääsu jumala juurde, sest ta oli ju ka inimene. tema sissepääs oligi palve. juudid, kes olid terve elu, lapsest saati palvetanud, olid täiesti hämmaris sellest, kuidas ta palvetas ja tahtsid ka niimoodi õppida jumalaga suhtlema. siis naatsaretlane õpetaski. huvitav asi see palve. ma pole kunagi päriselt aru saanud, kuidas see töötab, aga näe, töötab. isegi mediteerimine ja igasugune sugereerimine töötab ju, nii et ilmselt meid ongi loodud sellisest tegevusest jõudu ja meelerahu ammutama. eriti kui sellel on kuulja ka, ehk jumal, siis pole see niisama enesejulgustus, vaid tõeline ja elav suhe kellegi tõelise ja elavaga. palveprojekt niisiis jätkub. ah jaa, jeesuse-raamatuid on palju ja igasuguseid, kuid tahaksin soovitada üht, mis on 200 protsenti kõigist parem ja huvitavam: philip yancey, the jesus i never knew. tasub tsekkida, yancey on üldse üks erakordne kirjanik, ta väldib klisheesid ja suudab rääkida värskelt ja uue nurga alt muldvanadest, äraleierdatud asjadest. viimane raamat, mis ma temalt lugesin, oli disappointment with god. väga hea. äratas minus palju vastuolulisi tundeid ja mõtteid, ma pole veel kõigiga hakkama saanud. saadud ideid annab närida tükk aega…

laiskloomadest ja keeleväänajatest… April 19, 2007

Posted by annushka in näägutusi.
1 comment so far

esitasin eile õppetooli kevadseminaril oma praktikumiettekande. täitsa hästi läks. kuigi ettekannet kirjutades raiskasin mõttetult palju aega venitamise ja laisklemise peale. ma ei saa endast aru, tõesti ei saa. miks peab kahe tunni tööd tegema terve ööpäev? sest enamuse ajast tegelesin hoopis kõrvaliste asjadega. kust kohast tuleb selline saamatus ja nõtrus inimese sisse, ah? enda arust nagu ikkagi homo sapiens või nii, enamasti ikka mõtlev inimene. aga kui on vaja mingeid kohustusi täita, siis on täielik kolmeaastase õhtukäitumine. et ma ei saa veel magama minna, on vaja pissida ja juua ja ennast kratsida ja emmele kalli ja issile ja karumõmmile kalli teha ja veel kord juua ja pissida ja… ühesõnaga, hommik on käes, enne kui magama saab. no minuga ja õppimisega on samamoodi. keegi lohutas, et ära muretse, enamus inimesi teeb nii. mina kohtan siiski peamiselt ülikorralikke tudengeid, kes igasugu tööd ja kirjutised juba enne tähtaega valmis pusivad ja on üldse väga vastutustundlikud. jube. nende kõrval tunnen ennast veelgi nigelamalt. oh jah, eks igaühel ole oma rist kanda…

seminaril esines üks tartu ülikooli eesti filoloogia magistrandineiu oma ettekandega. täitsa huvitav teema oli. aga no miks peab pool tundi järjest rahvale teaduslikku teksti paberilt ette lugema? oleks võinud ju oma sõnadega ära seletada, sest teema peaks ju ikka tuttav olema, kui oma uurimistööst räägid. ei, ta luges meile väga ilmeka häälega ette. intonatsiooniapsakad reetsid, et vahepeal kaotas ta ise ka mõttelõnga, kus siis veel meie. täiesti sürr oli teda kuulata. sama neiu paistis silma ka teise eripäraga, mis mulle algul nalja tegi, kuid hiljem lausa häirivaks muutus. teate küll mõnede inimeste kommet kõik mitterõhuliste silpide e-d avatult hääldada? osaleme asemel osalämä, nendele tulemustele vs. nendälä tulämustälä… see kõik nasaalse häälega ning mõttepauside asemele ääää… et äää…. ainult näts puudus, ausõna! kammaijaa, kuidas selline kõneviis mind häirib! ise veel eesti keele asjatundja! ma saan aru, et teismelised tibid omavahel niiviisi ää-tavad, aga koolitatud inimesed? või on see mingi uus mood, millest ma olen lootusetult maha jäänud siin lombi teisel serval? ja varsti räägivad kõik niimoodi peale minu? abbi, eesti keel oli vanasti kuidagi ilusam…

chris rock ja tallapartnerid… April 17, 2007

Posted by annushka in hähhähää.
add a comment


tegelikult räägib ta hingesugulusest ja sellest, et tegelikult on see üks suur rasvane müüt. no ma ei tea, äkki mõni ongi hingelt sugulane vastassoo esindajaga. aga chrisi jutus on ka päris pirakas tõde sees. no võta kinni, kus see tõde siis on…