jump to navigation

nonoh, november… December 1, 2013

Posted by annushka in abi elu, asjadest, oma kodu, pidulikult, titendus.
5 comments

…lõppes just. täna on esimene advent. sel aastal on olnud üks toredamaid esimesi advente. küsisin eile mehe käest, et mis advenditraditsioonid tema jaoks olulised on. ta ütles siis, et no jõulukalender oleks tore, ja küünlad. käisin siis eile linnareisil ka indiska poest läbi, et äkki müüvad kenasid küünlajalgu. ega müüsid küll. natuke viltune on teine, aga ega see vist midagi tee.

981000_10152379078211679_1933625134_o

 

jõulukalendri unustasin muidugi osta. aga mees oli õhtul töölt tulles siiski väga rõõmus. hommikul süütasime esimese küünla hommikusöögi ajal, nii tore oli. pärast jumalateenistust läks mees tööle ja mina emme ja mõnede sõpradega mäkdoonaldsisse, sest lapsed tahtsid burksi ning seda oli neile esimese advendi puhul lubatud. burksikohad on ikka rämedad, rahvast tohutult palju, kõik on kuidagi kole ja kõle ja minu bigmacil polnud miskit maitsetki. aga üle ma selle elasin, ning koduteel tundsin end surmväsinuna. jõime siis meil kodus emmega kakaod ning ma ütlesin, et meil on diivan nii nõmedas kohas, aknast puhub kaela kangeks. emme ütles siis, et no paneme diivani teise kohta.

kus me siis mööbeldasime! tõstsime kõik asjad ümber, ning pesime põrandad ka veel ära, paigutasime nipsasjakesi parematele kohtadale ja viskasime osa asju hoopis minema. küll meil on nüüd ilus ja õdus kodu. ning mis peaasi, diivanil istudes pole enam külm! nüüd ma siis ootan meest koju, et näha, mis nägu ta teeb. et siis selline väike advendiüllatus mul talle…

ning jõulukalendri sain ma ka! emme sõbranna oli talle tikutoosidest meisterdanud väga toreda kalendri, igas toosis üks piiblivärss. emme aga eriti ei pea sellistest kalendritest, ning andis selle hoopis meile. nii et meil on nüüd jõulukalender, väga originaalne ja sõbra tehtud. mis sa hing veel tahad.

rasedus kulgeb ka igati plaanipärastelt, kümnes nädal sai täna läbi. homme on 10+1, paari nädala sees peaks tulevast kodanikku ka ekraanilt nägema. igasuguse iivelduse vastu on mul õnneks superrelv – rukkileib! see mõikab alati, mul kotis igaks juhuks väike tükk kaasas. ja magada võiks muidugi oma 12 tundi päevas, aga kahjuks ei lasta. peab tööl käima ja sõpradega kohtuma ja õppima ning muud sellist. aga küll me kuidagi hakkama saame…

 

ohhoo, oktoober! October 30, 2013

Posted by annushka in asjadest, üli kool, titendus.
5 comments

kui me naabritega aasta tagasi kortereid vahetasime, jätsid nemad meile oma vana nõudepesumasina. minu meelest ei töötanud see kunagi väga hästi, ning sügise alguses lõpuks lihtsalt keeldus pesemast. olime mehega umbes kuu aega masinata, kuid kuna meil käib üpris tihti palju külalisi korraga, siis otsustasime, et käsitsi 10-15 inimese toidunõude pesemine on küll ajaraiskamine. lisaks sellele me oleme ka laisad shoppajad, kuskil poes ise kohal ei käinudki, vaid valisime netist suvalise masina. tegelikult ikkagi mitte päris suvalise, mark on sama kui meie perekonnanimi. ma nüüd ei ütleks, et oli hirmhea ost, aga käib küll. järgmine kord oskan osta parema ja targema masina. aga lahe on, et kodumasinal on meie nimi!

võtsin täna töölt vaba päeva, et eksamil käia. kuu aega tagasi oli esimene eksam, täna teine, üks on veel alles, pluss 10-lehene essee mingist õudsast novellist, the yellow wallpaper. aru ma ei mõista, miks kirjandusklassika on üldjuhul masendav ja eemaletõukav. miks ma peaks tahtma mõtiskleda kuude viisi kirjutise üle, mis mulle õudusunenägusid tekitab, ning sellest veel pikalt-laialt ka ise kirjutama??? eksam ei läinud vist eriti hästi. ma ju ei teadnud, mis tüüpi küsimused tulevad, loetud raamat ikkagi 500 lehekülge. kuid tundus, et õppejõud eeldas, et ma oleksin pool raamatust pähe õppinud: nt. “millised üheksa punkti inglise keele arengu kohta David Crystal mainib oma eessõnas?” ma ju tean umbestäpselt, kuidas see areng käis aastast 449 alates, aga vot neid üheksat punkti ma nüüd küll pähe ei tuupinud. noh, kui kukun läbi, siis oskan järgmine kord paremini. õpin pähe terve posu prantsuse laensõnu ning aastaarvud, millal nad inglismaale jõudsid.

kõige tähtsam viimase aja südmus on see, et ma tegin positiivse rasedustesti!!! mis tähendab ju ometigi seda, et ma olen tõenäoliselt rase ning kui kõik hästi läheb, siis saan ma suvel emmeks!!! ma ei julge veel päriselt ja täiega rõõmustada, kuna arstil on veel käimata ning ma olen kuulnud nii palju jubejutte raseduse katkemise kohta… õnneks saan ma siiski aru, et kõige tähtsam ja lihtsam on jumalat usaldada ning muremõtted prügikasti visata. sest ega ma ju muretsedes tervemat beebit saa…

meie mets… May 16, 2013

Posted by annushka in asjadest, oma kodu.
add a comment

Image

mina pole sugugi eriline rohenäpp, ning mul on üsna suva, kas kodus on lilli või mitte. mees on veidi teisest puust, tema tahaks, et meil kasvaksid kodus võimsad palmid. kahjuks puuduvad tal palmide kasvatamiseks vajalikud oskused ning teadmised. kompromiss on siis selline – hunnik mehe vanu ning meie ühiseks eluks kingitud potililli, millest mõned juba surma vaaguvad. peamine vastutus lillede eest hoolitsemisel lasub mehe õlul, mina pühin neilt heal juhul mõnikord tolmu. no paar korda olen kastnud ka, kui on olnud selgelt näha, et muld tolmab. ma kahtlustan, et meie kastmissüsteem ei tööta eriti, vähemalt see madal lill mustas potis kahe valge vahel näeb üsna kurb välja. ma pole isegi vaevunud lillede nimesid välja uurima, et teaks, kuidas nende eest hoolitseda. eks me näe, milline meie juures vastu peab.

peeeerrrjantai, perrjantai…. April 5, 2013

Posted by annushka in abi elu, asjadest, üli kool, priske koolmeister.
1 comment so far

oeh, ometigi on reede. algul oli mul plaanis peale tunde kooli jääda ja töid parandada ning järgmist nädalat planeerida, kuid ma siiski ei viitsinud. tahtsin hirmsasti tulla oma päikselisse koju. milline õnn – istuda sohval pärast tööd, päike paistab aknast sisse, kuulata raadiot, süüa hapukurki ja kirjutada blogi. mis sa hing veel tahad! muidugi kõikse parem oleks see, kui ma ei peaks täna mitte kuhugi minema. seda juhtub aga kahjuks minu elus harva, et kusagile poleks vaja minna. täna on meil noorteõhtu linna teises otsas, nii et pooleteist tunni pärast peab teele asuma. enne seda võiks tolmuimejaga korteri üle käia, meil tuleb sõbranna ööseks.

homme on meil üllatuste hommik, mees on planeerinud oma sõbraga mulle ja mu sõbrannale hommikuse kohtingu (ta on õhtupoolikul tööl, sellepärast). lauale on juba roosid pandud, nii et esimene üllatus on käes. mul on ikka niiiiiiii vinge mees. ja mämmi ostis ta ka, kui ma hommikul palusin. sest mulle hirmsasti maitseb mämmi, see on selline leivasupi moodi asi mida lihavõttepühade aegu süüakse. aga ma eelmisel nädalavahetusel täiesti unustasin seda osta. ja nüüd siis mees ostis. ahhh.

ma olen hakanud üha rohkem mäkiarvutit kasutama. mu oma pc on vanavõitu ja mehe mäkk on alati juba laual olemas, nii et ma ei viitsi oma vana logu enam avadagi… kuigi minu loogika mäkki siiski veel 100 % ei jaga, aga ehk ma õpin. kui ma järgmiseks aastaks ülikoolikoha saan, siis läheb mul ehk endal arvutit rohkem vaja, ja võibolla ma siis ostan endale ka mäkbuki. seda on hea kerge kaasas ka kanda, ei kaalu palju. mul oleks nimelt vaja saada mõned inglise keele ainepunktid kokku, et veidi rohkem palka saada. ja no kes rohkem palka ei tahaks! ja kuna ma nooremaks ei lähe, siis viimane aeg asjad korda saada. mis toob mind järgmise teemani – nooremaks ei saa, nii et kui lapsi tahta, siis võiks neid ju tegema hakata. osa minust on vägagi rahul praeguse eluga, ilma magamatuse, kisa ja okseta ja kõige muuta, mis lastega kokku käib. aga no mul pole ka ühtegi konkreetset põhjust lapsi mitte tahta. peale isekuse, muidugi.

ja ega see pole ju üldsegi kindel, kas me lapsi saame, isegi kui väga tahame…

näputööline… November 11, 2012

Posted by annushka in asjadest, hõissa pulmad, oma kodu, pojkvän, priske koolmeister.
3 comments

täpselt nagu ma olen pool elu jooksmist põlanud, on mul olnud probleeme käsitööga, eriti õmblemisega. kududa pole ma ka kunagi osanud. mis siis järgi jääb – heegeldamine! esmakordselt avastasin ma heegeldamise enda jaoks täiskasvanuna viis aastat tagasi, kui endale lillekesi ja bolero meisterdasin. bolero läks kahjuks koos kohvriga kaduma british airways’i reisil, nii et palju rõõmu mul tast polnud. aga nüüd õpetas sõbranna mu heegeldama ruudukesi, mis omavahel võib kokku heegeldada ja näiteks nunnu lapiteki talveõhtute soojendajaks saada. suvel ma siis kasutasin oma aega pikematel auto-, bussi- ja rongireisidel heegeldamiseks. teleka ees saab ka hästi heegeldatud, kuigi saatest läheb siis pool mööda, sest ma ikka nii ei oska, et oma töö peale ei vaata. ma mõtlesin, et mu tekk on üsna peagi valmis, kuid pojkvän kommenteeris, et me peame ju mõlemad sinna alla mahtuma. nii et mõned ruudud tuleb vist ikka juurde teha…

eile oli meil koolis töölaupäev, kuna soome iseseisvuspäeva järgne reede on vaba. otsustasime siis midagi lahedat teha ja pidasime kultuuri- ja käsitööpäeva. jagasime kogu kooli õpilased  gruppidesse, kus tegeldi õpetajate juhendusel jõulukaartide meisterdamisega, graffiti, bändimuusika, teatri, küpsetamise, heegeldamise ja tantsimisega. meie grupp tegi selliseid vahvaid käevõrusid makramee stiilis. selle pruunide pärlitega andsin ma täna pojkvänile. vaatame, kas ta hakkab kandma, teda häirivad muidu igasugused üleliigsed asjad keha küljes, ta ei kanna isegi kella sellepärast. tegelikult ega ma iseenesest ei andnudki seda võru talle, see kukkus mul kogemata maha ja pojkvän leidis üles ja pani ise endale kätte. nii et võibolla algab nüüd uus ajajärk, kus mees riputab end sõrmuseid ja võrusid ja muid asju lausa täis…

pulmad on kahe nädala pärast. iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiik!!!!!!!!!!!

eile harjutasime pulmavalssi minu toas. vahva oli! mul oli seljas see rõngasseelik, mis pulmakleidi alla tuleb, et me harjuks sellega tantsima. väga hästi läks, ma ütleksin. pojkvän harjutas siis mõlemale poole keerutamist, et pea ringi käima ei hakkaks.

enne tantsimist istusime koos diivanil ja vahtisime üksteisele otsa. nii tore hetk oli. natuke kummaline ka. ma vaatasin oma tulevasele mehele silma ja mõtlesin, et kahe nädala pärast võin ma sind suudelda nii palju kui vaid tahan. praegu me oleme sellises huvitavas ootusfaasis, kus me armastame üksteist ja kavatseme terve elu koos olla, kuid me pole veel päriselt, täielikult koos. meie füüsiline armastus on alles täiesti alguses. esimene suudlus alles siis, kui oleme juba abielumees ja -naine. ühekssaamise protsess on tore ja huvitav, kiire pole kuskile ja on turvaline olla. ootan väga meie uut algust, rohkem kui jõule!!!

pesapunumine… October 28, 2012

Posted by annushka in asjadest, hõissa pulmad, oma kodu, pojkvän.
add a comment

mõtted hakkavad juba vaikselt uue kodu ümber keerlema. plaanin pojkväni köögilaua valgeks värvida näiteks. olen ka terve suve tegelnud lapiteki heegeldamisega, nüüd hakkab asi vaikselt ilmet võtma. kuigi ühe teki jaoks on ikka vaja hirmus palju heegeldada… autoreisidel on mõnus käsitööd teha, aga muidu tavaelus pole mul eriti aega nikerdada. nii et ma pole kindel, kas se tekk pulmadeks valmib, mu veimevakk on niisiis poolik…

käisime fotograafi juures plaane pidamas. loodame ja palvetame, et pulmapäeval ei saja, siis saame teha õues kõikidest külalistest grupipildi. leidsin endale allahindlusest kena valge mantli pulmakleidi peale, nii tore, et ei pea mingeid kasukaid rentima. ja surnuks ka ei külmu.

boss küsis tööl, et kuidas ma jõuan pulmi planeerida ja veel tööl mingite ekstra projektidega tegelda. et kas mul stressi pole. no pole, ausõna. mul on lihtsalt nii hea mees, kes ohjad enda käes hoiab, me tegeleme korraga ainult ühe asjaga, mõtleme kogu aeg, mis on nüüd järgmine tähtis samm, ja tundub, et tõesti pole vaja stressata. ma olen nii õnnelik, et see pulm pole minu õlul!!!

seda meest tasus kümme aastat oodata. ausalt.

‘allo-‘allo… June 21, 2012

Posted by annushka in annushka imedemaal, asjadest, head ja paremat, pidulikult, pojkvän.
add a comment

ma ostsin uue telefoni. sest vanal polnud akulaadijat enam, ma oleks pidanud nagunii midagi ostma. ja mu vana samsung ajas mind pidevalt närvi. ega uus on juba ka jõudnud närvi ajada. kui midagi kirjutada, siis tähed on nii lähestikku, et ma teen pidevalt kirjavigu. ja neid parandada polegi nii lihtne, loll telefon tahab, et ma kopin terve sõna kui ma tahan tegelikult ainult ühte tähte keset sõna parandada…

aru ma ei saa, kas nad siis ei testi neid telefone päris inimeste peal või? või olen mina hoopis üle mõistuse nõudlik…? ma olen üldse tähele pannud, et mul on hirmus raske asju osta, sest mu põhinõuded ükskõik millisele esemele (riided, elektroonika, mööbel jne) ei ühildu disainerite omadega. kurp. aga noh, kui ma tahan telefoniga helistada, siis ma pean nutitelefoni tegijatega kuidagimoodigi hakkama saama, mitte neid kiruma iga kord, kui sõnumit tahan saata. sest neil on savi, aga minu enda elu muutub koledaks, kui ma kogu aeg midagi taga kirun, eksole.

uut telefoni oli lisaks ka selleks vaja, et ta kindlalt ameerikamaal ka töötaks. ma sõidan nädala pärast kaugele, kaugele texasesse. plaan on osta kohalik pre-paid simkaart, sest kümne päeva jooksul läheb seda kindlasti vaja, eriti kui kohalikega suhteid luua. mu kallis pojkvän sõidab juba laupäeval, ta läheb sõpradega metsa seiklema. mina jään koju palvetama, et karu teda ära ei sööks. yellowstone’is on kuulu järgi täitsa mingeid päris loomi, nii et pole üldse võimatu, et just minu pojkvän mõne algasukaga silmitsi seista saab…

aga jaanipäev… oh jaanipäev! mul on alati jaanipäeval irrrmus romantika ja nutt ja hala ja süda lõhkeb sees. ei tea miks, juba lapsest saati. ilus iseenesest. ja nüüd justkui kiuste sõidab mu pojkvän ameerikasse, ja mina eestisse ilma temata romantiseerima. aga noh, mis ei tapa, see traumeerib, nii et küll ma kuidagiviisi hakkama saan. lahusolemine on ka romantiline, siis saab teist igatseda. me muidu kohtume iga päev, nii et igatsemisvõimalusi on üsna kasinalt. seda suurem on kohtumisõõm teisel juulil, kui me lõpuks  üksteist embame! kahju, et igatsus mind üldjuhul nälgima ei pane, oleks ju kena mõni kilo alla võtta. ma pigem söön kaks korda rohkem, kui elu raske on.

ja noh, eesti jaan ju!!! shashlõkki pean ma igatahes saama, maksku mis maksab. vorsti saab soomes ka, see mind ei huvva. elagu shashlõkk!!!

 

ilus algus… June 13, 2012

Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, pojkvän.
add a comment

suvi on käes, päriselt!!!! esimene puhkusenädal on olnud tegevusrohke ja vahva. vahel olen lausa otsustanud, et nüüd võtan ja magan nii kaua, kui tahan. sest kui seda ei otsusta, siis on kogu aeg midagi teha ja kuhugi minna. ma olen tähele pannud, et mul on hädasti vaja regulaarseid lebotamishommikuid, siis ma tunnen, et elu on lill ja jõuan elada ka “vara üles, hilja voodi” elu.

viimase viie kuu jooksul oleme me pojkväniga teinud palju asju koos esimest korda. ma lausa imestan, mida kõike me pole kunagi koos teinud, kuigi oleme 8 aastat tuttavad olnud. no näiteks ratastega polnud me enne eelmist nädalat koos sõitnud. ega me nüüd ka pikalt ei saanud, sest oli kiire ja pidime osa teest autoga läbima. pildil on meie rattad koos, kas pole mitte nummi.

kohe kui kool eelmisel nädalal lõppes, läksin oma õpetajast sõbranna juurde ja me veetsime ühe korraliku käsitööpäeva. mina näiteks tegin oma piiblile uued kaaned, sest mu vana, hea kallis piibel hakkas juba koost lagunema. lisaks hakkasin lõngajuppidest lapitekki heegeldama. heegeldamine meeldib mulle palju rohkem kui kudumine, on kuidagi lihtsam ja mõnusam. ma arvan, et mul on vähemalt kolmandik tekist valmis, kuigi lõpuks nende lappide kokkuheegeldamine võtab vist päris kaua aega. eks me näe. päris mitu lappi heegeldasin eile ja üleeile autos, käisime nimelt sõpradega maal. autos heegeldamine on vinge, peaaegu nagu lõbustuspargis oleks, pea hakkab veidi ringi käima. üldse on heegeldamine üks hüpnootiline tegevus, ma ei suuda lõpetada, kui juba alustan. ikka tahaks veel natuke ja veel natuke…

ehhehhee, esmaspäev… February 20, 2012

Posted by annushka in asjadest, oma kodu, pojkvän, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

tere, esmaspäev! mulle on alati esmaspäevad meeldinud. tänane meeldib ka, kuigi mul on jälle probleem, et kuidas ennast töömeeleollu meelestada. üldse ei viitsiks hakata pusima. kell neli ootab mind mu kallis pojkvän, nii et mul on vaja oma tööasjad ikka ilusti korda saada enne seda. plaanis oli ka trennis ära käia. plaanid-plaanid… aga tegelikkus, see on mul tihtipeale hoopis teistsugune. ja üldse, korralikku töökohta oleks vaja.

esimene kuu pojkväniga on möödas, tähistasime seda sõbrapäevaga ühes. väga romantiline oli. meil on selline mäng omavahel, et loeme kokku asju, mida me esimest korda teeme. me pole näiteks veel kordagi koos trammiga sõitnud… aga näiteks eelmisel laupäeval hoolitsesime terve päeva viie alla 10-aastase lapse eest. ja ma olen lausa üllatunud, kui ilusasti me hakkama saime. pojkväniga on üldse lihtne asju koos teha. oleme koos, nii muuseas oma tegemiste vahel, inimestele kiirabi kutsunud, politseidega juttu puhunud, tudengitele videointervjuusid andnud, jazzbaaris tutvusi soetanud jne. eile näiteks lükkasime autosid lume seest välja. meie autot pidi ka üks mees lükkama tulema. sest lumetraktorid ei viitsinud pühapäeval eriti ringi vurada. vot kelgutamas pole me ka veel käinud, täna tahaks sedagi proovida. uisutanud me juba oleme. ja pimedas metsas taskulambi valgel teed otsinud. ja koos bändis laulnud/mänginud. väga seiklusrikas suhe on meil…

katuselt loobitakse lund maha. seda on juba igavene suur hunnik akna all, aga ikka tuleb veel. lumesahk on lükanud meie trepi ette kõrge lumevalli. nüüd pean minema lumelabidat ostma, ma mõtlesin, et ehk pole korteris elades vaja. aga kuna meie trepikojas on ainult kaks korterit, siis on ikka vaja küll. aga eks üks labidas kulu marjaks ära ka. huvitavatest asjadest on meil hetkel kodus näiteks kargud. emmele anti pärast reielihase luu külge naelutamist kargud kaasa. aga paistab, et ta saab ilma karkudeta palju paremini hakkama, vähemalt ei koperda millegi otsa.

ma just avastasin, et mu arvuti klaviatuuril on märk: µ. µµµµµ – lahe. see on mii, eksole? hmh, aga ma ei leia piid… ei tea, miks see µ on nii tähtis, et peab lausa klaviatuuril olema?

kunstist, armastusest ja poliitikast… February 6, 2012

Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, head ja paremat, oma kodu, pojkvän, urheilu tappaa.
add a comment

soomel on nüüd siis uus president. ma ei usu, et sel lõppude lõpuks mingit hirmus olulist tähtsust on, kuid siiski. mina hääletasin mõeldes sellele, kes soomet euroopas esindada suudaks, kes igasugu berlusconide ja muude taoliste seltsis ikka hakkama saaks. ega ma ei tea, kui hästi see uus saab, aga vähemalt paremini, kui see teine kandidaat, arvan ma.

pojkvän tuli nüüd lõpuks oma komandeeringust tagasi ja võttis mul käest kinni. käisime pikal palvejalutuskäigul, ilm oli niiiiii hea, ja niiiiii hea oli koos palvetada. “those who pray together stay together…”  meil oli täna ainult -4C, mul hakkas päeval väljas isegi palav, sest olin enda liiga paksult riidesse toppinud. pojkväni ema käis meil emmega külas, oli väga armas perekondlik koosolemine. ta oli siinmail ka komandeeringul, ja tahtis meile pilgu peale visata. ma tegin õhtusöögiks cottage pie’d, ehk siis hakkliha ja kartulipuder ahjus. ostsin isegi toreda ahjuvormi espetsiaalselt selle jaoks, aga ma olen sellist juba ammu tahtnud ja nüüd on siis olemas.

hakkasin pühapäeval pojkvänile sünnipäevakaarti meisterdama ja siis valmis ka hunnik muid pildikesi kaartide jaoks. nüüd on hea, paar pilti kohe võtta, kui vaja läheb. ma vaatan, et mul tuleb täitsa välja mõnikord… peaks pintslid ja paberid tiheminigi välja võtma, nii vahva on midagi meisterdada, muusikat kuulata ja omaette nokitseda. kamille idee joonistada väikseid inimesi on mul juba kaua aega küpsenud (tema tehtud pildike on see punane seal lauaserval, paremal üleval)

pidin täna trenni minema, aga hommikul oli jube uni ja õhtul enam ei jõudnudki. ma pean ennast ikka ükskord ometi kätte võtma, kaua võib laiselda. ei tea, mis nipiga saaks ennast trenni veetud?