jump to navigation

murettekitavad unenäod… February 26, 2009

Posted by annushka in meestest, priske koolmeister, seiklused shotimaal.
add a comment

jajah, ma näen imelikke unenägusid. näiteks artistest, mu terava keelega töökaaslasest. no me puutume ju ikka väga tihti kokku, eksole. ning kuna minu elus on hirmus vähe vallalisi mehi, siis on igalühel nendest vähestest suur mõju minu psüühikale. artiste tantsib samas nüüdistantsu grupis kus minagi. ning ta on mulle korduvalt teinud ettepaneku harjutada veidi asja nimega contact improvisation

oh, ma olen lihtsalt ajutiselt veidi sassis omadega. ning see pole esimene kord, kus ma töökaaslasest sisse võetud olen. vähemalt seekord olen ma vanem, targem ja kogenum. ning ei hau mingeid romantilisi illusioone. aga ma pean möönma, et kui artiste juhtub õpside toast mõnel päeval puuduma, siis elu ei tundu pooltki nii huvitav. kusjuures mina pole ilmselt ainuke, kellele artiste silmarõõmuks on. ajasin kord lobajuttu ühe keskealise, abielus naisõpsiga, kes kommenteeris artiste välimust teatud moel. ohjah. on õpsidel ikka jutt.

ma peaks arvatavasti teesklema, et artiste on abielus, siis oleks temasse kergem suhtuda lihtsalt laheda töökaaslasena. aga ma miskipärast ei taha…

annushka käis folgil… February 26, 2009

Posted by annushka in kohtumised, lallallaa, seiklused shotimaal.
add a comment

läksin eile sakslasest sõbrannaga nurgatagusesse pubisse, et niisama juttu vesta ja üks väike drink teha. pisike pudel veini maksis ainult kolm ja pool naela, uskumatult odav. sinna võiks teinekordki minna. joogid käes, kobisime üles teisele korrusele, et äkki seal on mussi. oli küll. aberdeen folk club kogunes tol õhtul. ou jee. suurem osa klubilastest oli eluealt 50 teisel poolel, mõni noorem nägu oli ikka ka kohal. kui meie küünaldega valgustatud ruumi sisenesime, oli klubi juba täies hoos. asi käis nii, et inimesed istusid ringis, käes kitarre, mandoliin, suupill või toop õlut. ja igaüks laulis kordamööda laulu või luges luuletuse või tinistas midagi mõnel instrumendil. vanad valge peaga onud laulsid kohalikus murrakus mingitest igiammustest võitlustest ja sõjapealikest, üks mees esitas endatehtud nostalgilisi laulukesi oma esimesest armastusest, koduigatsusest ja surnud isast. meie istusime ka maha ja ei läinud kaua aega, kui meilgi paluti mõni lugu laulda. mina pole mõni arglik vennike ja laulsin ka. õhtu jooksul laulsin kolm lugu, mis olen lapsepõlves vanaemalt õppinud. nii et täiesti korralik folkloor…

siis kui ma noor ja ilus olin… February 24, 2009

Posted by annushka in elu on ilus, lallallaa.
add a comment

Des’ree Life

oi, nüüd pääsesid nostalgiaväravad valla… samal suvel tuli raadiost ka des’ree lugu life, mida mä hirmsasti fännasin ja täiest kõrist kaasa laulsin. nii alexi kui des’ree lauludega seostuvad kindlad linnaosad salos ja hommikuhahetus, linnulaul, eesootav päikseline päev ning kõik suveööd. mmm…

ilusa häälega itaaljamees February 24, 2009

Posted by annushka in elu on ilus, kuulsuse narrr, lallallaa, vaata ja imesta.
add a comment

Alex Britti: Solo una volta o tutta la vita

ooh, seda lugu lasti raadiost mitme-setme aasta eest, kui ma öösiti ajalehti laiali jagasin ja autos muusikat kuulasin. alex brittil on überilus hääl. onu on ise ka päris ilus 🙂 hääl jäi mind tollal kummitama ning ma ostsin ta cd-plaadi. kuulasin päris mitu aastat. nüüdki läheb veel peale…

laupäeva-blues… February 21, 2009

Posted by annushka in head ja paremat, issand jumal, naabritest.
add a comment

mul on süda paha. käisin tgi friday’s õhtust söömas koguduse pundiga, tellisin kanafajita, sõin ära, kõndisin 20 minutiga koju ja nüüd süda läigib mis hirmus. õudnejubekohutav. ma ei söö vist enam kunagi kanafajitat. ja üldsegi olen ma jälle liiga väsinud. et magama minna. et hambaid pesta. et riidest lahti võtta. passin siin arvuti taga ja kõik. ja vastik on olla.

veetsin terve ilusa ja vahva päeva töökaaslasega kristlikus noortetöö seminaris dundee’s. tagasitulles oli bussis räme peldikuhais. töökaaslane pihustas oma kaelasallile deodoranti ja hoidis seda poolteist tundi näo ees. mina kannatasin niisama. me tegime omavahel nii palju nalja, et mul oli, millele keskenduda peale vastiku haisu.

täna oli üks eriliselt pikk päev. i am shattered

February 21, 2009

Posted by annushka in Uncategorized.
add a comment

Kaupthing commercial starring John Cleese #3

why are you makng these advertisements? why don’t you just pick up the phone and give everyone a call?

February 20, 2009

Posted by annushka in Uncategorized.
add a comment

Fry & Laurie – Dancersizing

stephen fry on nummibummi. me loooves those moves…

February 20, 2009

Posted by annushka in Uncategorized.
add a comment

Fry & Laurie – Mr. Burmie

omg, nii hea pala 🙂

pealinnas jälle käidud… February 19, 2009

Posted by annushka in annushka imedemaal, head ja paremat, kohtumised, seiklused shotimaal.
add a comment

veetsin sõbrapäeva londonis. oligi ikka täitsa sõbrapäev, mitte miskine valentini ja tehisromantika päev. ei, mul pole tehisromantika vastu mitte kui midagi. aga no mida pole, seda pole, ei tehis ega päris. siis tulebki sõprusest võtta, mida võtta annab. ja võtta annab päris palju.

istusin reede õhtul kell seitse aberdeenis bussi peale ning laupäeva hommikul kell seitse olin londoni kesklinnas nigu naksti. õnneks buss tegi öösel paar pissi- ja suitsupeatust, nii et mul piss pähe ikka ei tõusnud. aga ma ütleks, et 12 tundi bussis pole just see kõige lõõgastavam reisimisviis. noh, eestlased teavad, millest ma räägin, sest kõik on ju 90ndate alguses bussiga läbi euroopa sõitnud. mina ei ole. minu jaoks oli see uus kogemus.

bussijaamast transportisin ennast surbitoni jaama (kena linnaosa kagu-londonis), kus sõbranje teresa mulle vastu tuli ja imevahvasse majja viis. seal majas resideerusid hetkel ema ja isa, vasikasuurune koer, tilluke vanaema, paar tütart (enamus pere kuuest lapsest on juba välja kolinud), vanema poja pisitütar ning kolm üürnikku, kelle käsutusse oli antud terve ülemine korrus koos vannitoaga. vot seal ülemisel korrusel teresa toas madratsil resideerusin siis mina paar ööd. väga nummi tuba oli. ma tahaks endale ka sellist.

laupäeva ja pühapäeva ühine nimetaja oli rahvahulgad. kohtusin ja peaaegu tutvusin väga paljude inimestega, see oli üsna väsitav. laupäeva õhtul läksime segaverelise pundiga salsat tantsima ja tapasid sööma. imehead mõlemad! pühapäeval pärast jumalateenistust ja daamidega kohvitamist käisime teresaga kingstonis vaatamas filmi benjamin buttonist ja sõime sushit. sushisöömaaeg lõppes sellega, et korravalvur tuli meie juurde teatamaks, et härra, kes istus kinos minu kõrval, olla kindel, et meie varastasime tema tengelpunga. näitasime korravalvurile oma tühjad taskud ja märsid ette ja olime üsna üllatunud. kui restoranist väljusime, kohtasime ka härrat ennast, kes tahtis politsei kutsuda ja meie nimed ja telefoninumbrid endale saada. pärast pikka ja kummalist sõnelemist  saatsime me härra pikalt ning kõndisime minema. härra kõndis meile järele, et tema ei jäta, enne kui meie nimed ja numbrid teada on. ohhoo, mind ajas juba täiega naerma. pikendasime siis sammu ja kõndisime ümber kvartali, et äkki leiaks takso. tutkit brat, ühtegi taksot pole, kui vaja oleks. bussipeatusesse jõudes vahtisime hullunult ringi, kas rahakotihärrat on näha. polnud. jõudsime ühes tükis ikka koju. minu meelest oli see nii lahe seiklus. aga teresale meeldivad hoopis sellised seiklused, kus saab mootorrattaga sõita ja on meri ja päike. hellitatud hispaanlanna siuke. noh, mulle kõlbavad hullud härrad kah.

esmaspäeval hängisin ka põhiliselt surbitonis ja kingstonis. sõin hommikust valenciaga ja lõunaks jalutasime carolinaga kingstonisse. tee peal pläkutasime maast ja ilmast (no me ju kohtusime esimest korda alles laupäeval, oli ikka, millest rääkida, terve elulugu jne.), palvetasime ja mängisime turisti kingstonis. pean siinkohal ära märkima, et londonis on superhüpermegahead salatid võrreldes shotimaaga. ning mis kõige huvitavam, hinnad pole teps mitte kallimad. ainult kvaliteet on parem. no ütle nüüd.

Kingston'i turuplats

Kingstoni turuplats

Mingi kuldne kuninganna

Mingi kuldne kuninganna

Kohvikus tuleb käia igal võimalusel

Kohvikus tuleb käia igal võimalusel

Thames ja õhtupäike Kingstonis

Thames ja õhtupäike Kingstonis

Kui me Carolinaga Kingstonist Surbitoni kõndisime, jõudis päike juba punastada

Kui me Carolinaga Kingstonist Surbitoni kõndisime, jõudis päike juba punastada

Waterloo raudteeraja all tunnelis

Waterloo raudteeraja all tunnelis

õhtul reisisin kesklinna, et väheke niisama ringi jalutada ning kümnese bussiga tagasi shotimaale sõita. waterloo raudteejaamas eksisin ma ära, läksin mingist imelikust uksest välja ja sattusin väga värvilisse ja inimtühja tunnelisse. üksainuke inimene oli seal, aga ta rääkis telefoniga. õnneks; ma oleks palju  rohkem kartnud, kui ta oleks näiteks minu tunnelis kulgemist jälginud. nüüd aga oli tal muudki teha, kui mind tähele panna. jalutuskäik oli igati meeldiv, õhtusöök ka. püüdsin mitte väga palju juua, et bussis kohe pissihäda ei hakkaks. sest bussi vetsud on nii jubedad, et neid tuleb ükskõik mis hinnaga vältida. vältisin kah.

Big Ben lõi kaheksa, kui ma lõpuks raudtee alt inimeste sekka jõudsin

Big Ben lõi kaheksa, kui ma lõpuks raudtee alt inimeste sekka jõudsin

Londoni silm on punane

Londoni silm on punane

esmaspäeva õhtul westminster’i silla lähistel polnud vist mitte ühtegi kohalikku, kõik puha turistid, tegid muudkui pilti – mina ka! – ja olid väga toredad. öine london on muhe. kui sa just ei juhtu mingis värvilises tunnelis ekslema…

nigu oravake… February 11, 2009

Posted by annushka in abbi, priske koolmeister, seiklused shotimaal.
add a comment

mul on veidi selline tunne, nagu oraval rattas. asjad toimuvad, ning mis kõige tähtsam, asjad peavad ka tulevikus toimuma, ning see on minu vastutusel. need tuleviku rattad käima panna. vahepeal on kerge hirm, et kuidas ma oskan ja saan ja eelkõige, mida ma tegelikult üldse tahan. kuhupoole hakata oma rattaga sibama. siia, sinna või hoopis tänna?

hiljem

sain järjekordse kettkirja, kus oli täitsa arukas lause sees:

The happiest people don’t have the best of everything.
They just make the best of everything that they have.