jump to navigation

mõnus elu… June 28, 2013

Posted by annushka in üli kool, elu on ilus, issand jumal, kohtumised, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

1048401_10151976650561679_864208149_o

küll on puhkus ikka hea asi! olen suutnud oma tegemata asjade nimekirja veidi vabamalt suhtuda. eile sain paari sõbrannaga botaanikaaias kokku, kõndisime ringi, imetlesime jumala loomingut, mõtisklesime loomingust kõnelevate piiblivärsside üle, palvetasime, naersime, sõime kirsstomateid… kuna mul oli enne meie kohtumist mõni tunnike vaba aega, siis läksin kohale juba varem ja lugesin kohvikus raamatut. tükk imelist peedipirukat ja kohv ilusast kruusist olid kak raz see, mis puudus täiuslikust õnnest.

ma hakkan sügisel jälle üliõpilaseks. sest mul on 14 ainepunkti puudu inglise keele õpetaja kvalifikatsioonist ja paremast palgast. ma ju tegelikult hoopis vene keele õps. aga kuna helsingis keegi eriti vene keelt ei õpi, siis pole ju tööd. aga inkat õpivad kõik. nii et tööd on ka, isegi kui pole 100% kvalifitseeritud. ma kevadel käisin siis sisseastumiseksamit tegemas, et saaks ikka kõik oma protsendid kätte. eksam oli hirmraske, olin kindel, et pool vastustest läks puusse. aga noh, vahet pole, sest sisse ma sain. hakkasin juba ka esimest raamatut lugema, the stories of english. lahe lugemine on, mis sest, et 530 lehekülge. need 14 ainepunkti on tegelikult ainult 4 kursust, millest kolm on võimalik iseseisvalt ära teha, ainult ühel peab kohal käima. paistab, et saab töö kõrvalt tehtud küll.

käisin eile ka üle pika aja jooksmas, eks ta üks aeglane ja vaevaline sörk olnud. ma pole ju poolmaratonist saati sammugi jooksnud, keha pole lihtsalt tahtnud. rattaga olen sõitnud kümneid ja kümneid kilomeetreid, aga vot jooks… see on üks väljakutse. mõni nädal tagasi tõdesin, et olen kaalus suure jupi juurde võtnud, nojah, abielu pidavat ju mõnesid paksuks tegema… mees mul küll paksem pole, nii et ma ei tea, mis mul viga. võibolla beebipillid ka mõjutavad. noh, igatahes, nüüd tekkis viimaks tahtmine end liigutada. kui saaks kuidagi rütmi sisse, et paar-kolm korda nädalas, oleks väga hea. jooksmisega on ju nii, et mida rohkem jooksed, seda rohkem ka jäksad ja seda toredam on. mul oli plaanis ka mõnele tantsutunnile minna suve jooksul, tahaks uusi õpetajaid proovida. sest inspiratsiooni on vaja tantsuks…

suvi, suvi, suvi…!!! June 27, 2013

Posted by annushka in abi elu, elu on ilus, issand jumal, oma kodu, pidulikult.
add a comment

1049232_10151973844736679_1836760312_o

 

suvepuhkus on küll üks mõnus asi! ainuke probleem on see, et ma olen enda jaoks suure hunniku plaane valmis mõelnud, kuid ei viitsi neid hetkel teostada ning põen selle pärast. kui põdemine välja jätta, siis on kõik väga ilus ja tore. juunikuu on peagi möödas, küll ikka aeg lendab. eks see ole vanadusest, mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg läheb ju.

veetsime mehega jaanipäeva nädalavahetuse eestis. isegi mu kodukülast jõudsime korraks läbi käia, seal metsmaasikaid korjata ning kohalikus pubis 3.50 euro eest tugevalt lõunatada. mees ohkas, et oi, küll maal on odav. nojah, aga ega siin pole ju eriti tööd ka, nii et kui hinnad oleksid kallimad, siis keegi ju ei ostaks midagi. käisime mu vana kodumaja vaatamas, ning uus omanik sattus just siis kohal olema ja kutsus meid sisse vaatama, kuidas nad seal remonti on teinud. väga vahva oli näha, kuidas kõik on ümber tehtud. ja seal, kus olid vanaema kartulivaod, laiub praegu suur muruplats. nii on ju kergem, muidugi. marjapõõsad ja õunapuud on siiski alles.

mind huvitas väga, et kas mul on veel sama jaanipäevatunne, mis alati ennegi, selline ootusärevust täis aga natuke kurb ja melanhoolne ka. umbes selline, et hea orkester mängib, aga kas keegi ikka võtab mind tantsima? mul on eluaeg uusaastaööl ja jaanipäeval selline tunne olnud, siis olen ka ilust ja igatsusest mõne pisaragi poetanud. kahjuks või õnneks pean ma nentima, et seda tunnet mul enam pole. polnud ei uusaastaööl ega ka eelmisel nädalavahetusel. mind on nüüd tantsima võetud, ning pole mingit põhjust igatseda midagi. mees palus muidugi vabandust, et mu jaanipäevatunde ära rikkus! seda see siis tähendabki, kui inimene asetub, leiab oma koha ja oma inimese. võib vabalt oma ümbrusele keskenduda, pole vaja otsida midagi kuskilt mujalt. nii armas on oma mehega “õitseda”, kallistada ja musitada ja olla mulli sees. sest just praegu ongi selle aeg. 24. juunil sai meil seitsmes abielukuu täis, ja me oleme niiiii hirrrrrmus armunud. igal hommikul, kui ma silmad lahti teen ja mehe unist nägu näen, olen ütlemata tänulik.

tänulikkus on suur teema. ma olen tänulik jumalale kõige eest mu elus, sest tean, et kõik tuleb tema käest. aga nagu iiob ütles, tulevad vahel ka mitte nii toredad asjad jumala käest. olengi mõtisklenud selle üle, et jumal on absoluutselt hea olenemata maailma asjade seisust või sellest, kas mul läheb hästi või halvasti. seda mõtet on hea mõelda…