jump to navigation

ajaraiskamine… October 21, 2007

Posted by annushka in mõõdame palavikku.
1 comment so far

triangel riputas üles igasugu küsimusi enda kohta ja vastas ka. kuna mul oleks praegu palju mõistlikumaid tegemisi toimetada, siis täidangi hoopis küsimustikku. et pärast adrenaliin vohaks, sest tähtsad asjad peab ju ikkagi ära tegema, eksole. ja aega on hirmvähe, sest see sai tähtsusetule juba ära kulutatud…

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
meie suguvõsas on palju minunimelisi. eks ta tundus omane ja kodune. ema tahtis mulle lilja nimeks panna. aga ämm keelas ära, et mis värk. see pole kellegi nimi.

2. Millal viimati nutsid?
eelmisel nädalal kindlasti. mul tulevad pisarad kergelt. rõõmu, viha, kurbuse… elämä on.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
triangel vastas: “Kui mul on aega kirjutada, siis meeldib. Muidu ei meeldi, lohakas on.” i agree, mul sama värk.

4. Mis on su lemmiklõunasöök?
mmm, grillitud gemüüse, suitsusea kärss, hapukurk, antipasti, vahemere köögi mezeroad…

5. Kas sul on lapsi?
njetu
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
oleksin küll, ma olen täitsa tots.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
mitte tihti, ainult väga heade sõpradega.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei.
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
heh, ma ei saa slaalomitki sõidetud, mis benjist me vel räägime.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?

mulle maitsevad hoopis kaerakliid, mitte helbed.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
üldjuhul küll.

12. Kas pead end tugevaks?
füüsiliselt enamvähem, millega vaja, saan hakkama. vaimselt… ma annan liiga kiiresti alla, pole vastupidavust.
13. Milline on su lemmikjäätis?
viennetta jäätisetort on päris hea, daim, plombiir shokolaaditükkidega, rummirosina, mulle maitseb tegelikult igasugune jäätis!
14. Mida märkad inimese juures esimesena?
hoiakut ja naeratust. inimese rüht räägib temast palju.
15. Roosa või punane?
tumepunane või lillakasroosa.
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
see, et ma nii kergesti meelt heidan ja alla annan, et pessimist olen…
17. Mida igatsed kõige rohkem?
leebemaks ja kannatlikumaks muutuda. see oleks üks suur aare…
18. Millise asja ostsid endale viimati?
ühe vahva musta punaste südametega ürbi ja hambapastatuubi.
19. Mida hetkel igatsed?
et ülikool saaks kuidagimoodi ära lõpetatud… haluuks joku tehä tän mun pualest?
20. Mida viimati sõid?
hapukapsast
21. Mida hetkel kuulad?
bossanova-muusikat
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
must, sellega saab kõike teha.
23. Lemmiklõhn?
värske kohvi, niidetud muru, piparkookide küpsemise, esimeste vihmapiiskade lõhn tolmusel teel, lõkkesuitsu, sealauda, jasmiini lõhn…
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
isaga. sõbrannaga helistasime üksteisega risti, siis suhtlesimegi hoopis msn’is. ah jaa, tobias helistas ju ka ja kutsus laupäeval õhtusöögile…

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
tantsimine. võistlustantsud on tohutult elurõõmsad, panevad mind igatahes diivanil hüppama ja kaasa tantsima.
26. Su juuksevärv?
tumeblond

27. Su silmade värv?
hallid ja sinised, oleneb valgusest. mu aafriklasest sõber on andnud mulle nimeks sky eyes, kui taevas on hele, on ka silmad sinised. kui päike ei pasita, on silmad hallid.
28. Kas kannad kontaktläätsi?
siis kui viitsin. plaanis on laserlõikusele minna, paljud tuttavad kiidavad.
29. Lemmiktoit?
seda küsiti ju juba…
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
õudusfilmid on haiged. õnnelikud lõpud teevad meele heaks. eluga neid võrrelda ei saa, sest elus on lõpp ju alles siis, kui inimene ära sureb.
31. Mis filmi viimati vaatasid?
ema juures vaatasin üks hommik the object of my affection. meesnäitleja näeb ben afflecki moodi välja… täitsa vaadatav film oli.
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
mustavalgetriibulist ja pikka
33. Suvi või talv?
päikeseline sügis on minu lemmik. talv on ka väga hea, suvel on jälle elu lihtne ja kerge. vastan, et mõlemad ja kõik.
34. Kallistused või suudlused?
kallistustega olen rohkem harjunud, neid annan ja võtan ikka iga päev. suudlused… noh, musitada on ju mõnus, kahjuks, hetkel pole inimest, kellega seda võiks teha…
 

35. Lemmikmagustoit?

jäätis, juustukook
36. Mis raamatut hetkel loed?
joyce’i dubliners on pooleli. hakkasin hoopis jälle otsast captivating lugema, ma olen sellest kirjutanud siin ja siin.
37. Mida su hiirematt kujutab?
polegi hiirematti. kui mõnikord muugin oma läpakale hiire külge, siis kõlbab paberileht ka.
38. Mida viimati telekast vaatasid?
samal hommikul ema juures enne filmi vahtisin kordamööda emmerdale’i ja mingit iiri sarja, ballykissangel või miski selline. mittemidagiütlevad, total waste of time.
39. Lemmikheli?
see on küll raske… ilus muusika, ema hääl, lapse naer, kõuekärgatused, vihma pladin katusel, telefonihelin just õigel ja oodatud hetkel…
40. Rolling Stones või The Beatles?
biitlid. tuleb kodune tunne.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
egiptus ja tuneesia. no kumb nüüd kaugem on?
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
ma olen igakülgselt andekas ja oskan kõike peale selle, mida ma ei oska ja mida õppida ei suuda.
43. Kus sa sündisid?
rakvere sünnitushaiglas.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
mu selgroog on liiga sirge selle liigutuse jaoks. üldse ei suuda puhtalt teha.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
kuu aega tagasi vist…
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
kohtuksin hea meelega triinu ja tema lastega. triibikuga veedaks ka mõnusa õhtu, kui saaks.
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
arvan, et sigane võiks küll oma juttudest raamatu kokku panna. noh, toimetama peaks mingil määral, eriti kui on kommenteeritud mingeid sündmusi või päevauudiseid. ta ju oma lugudes midagi eriti ei seleta, rohkem selline olustikuhuumor. ostaksin küll.
48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
ma usun, et meil on ainult üks elu siin maa peal. pärast surma pole sool enam olulist tähtsust, seal on hoopis teised asjad tähtsad…
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
kui nüüd taassündi uskuda, siis tuleksin ma ju tagasi olendina, kes aitaks mu hingel need asjad ära õppida, mida ma selles elus ei õppinud. ja et näiteks oma pahad teod heaks teha. ning vott ei oska öelda, kas see oleks kanalakana, krokodill või kihulane…
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?

ei hakka mina siia inimesi järjekorda panema. kui juhtun kellegi ankeedi peale, eks ma siis loe. ja kui ei juhtu, siis loen midagi muud.

Advertisements

tatt purskas kohvi sisse… October 18, 2007

Posted by annushka in elus ja terve, hähhähää.
add a comment

lugesin pilleriinu postituse kommentaare. olen ise juba tükk aega tõbine, nüüd jälle äkilisemas faasis, tatti piisab. jõin mina siis kohvi ja vaatasin heade inimeste soovitusi selle kohta, kuidas terve püsida või terveks saada. ning siis ütles keegi mõttetu naine, et

“ja alkohol on tõesti ALATI kõige lahend.
Kõige kindlam, lase vann piiritust täis, ja mine sinna likku.
Aeg-ajal võta mõni sõõm ja oledki terve nagu marineeritud konn.”

mul purskas naerupahvakuga hea klimp tatti kohvitassi…

lisaks lohutas mind kõiketeadja rehepapi otsus küüslaugu kohta. ma ikka põen mõnikord süümekaid, et ei söö piisavalt küüslauku. no aga ta pole ju eriti maitsev, ja teda peab koorima ja viilutama jne. rehepapp ütles hoopis, et

“Küüslauk pole mingi rohi. Jumal annab ja Jumal võttab. Küüslauk on tühine puru.”

nii et nüüd jätan ma küüslaugu rahumeeli söömata, marineerin ennast piiritusevannis ja ootan jumala käest tervist. ainult kahju, et meil vanni pole…

rahutu elu… October 18, 2007

Posted by annushka in elu on ilus, näägutusi.
add a comment

ma olen nädala jooksul reisinud põhja ja lõunasse, käinud kodus vaid pesu pesemas ja asju pakkimas. imelik, kuigi ma hetkel ei käi tööl ega ka õpi, sest aega pole, siis pole mul ikkagi aega. kudas suudab üks inimene ennast nii palju hõivata, kuigi ta ei tee midagi erilist? noh, õnneks mõned mu tegemised ja minemised on siiski mingil määral tööasjadega seotud. aga ikkagi. aeg kaob. rõõmud jäävad jah küll, aga kohustused kummitavad aina rohkem. varsti on november!!! minu elus suvi alles lõppes ja ma pean paar nädalat puhkust, et õppima hakata. puhkus on veninud kuu pikkuseks…

tulin eile tallinnast. olin ainult kaks päeva, kuid milline efektiivsus. sest kuigi ma võibolla ei tegele õppimise ja rahateenimisega, oskan ma oma aega ja raha vägagi tõhusalt kulutada. teisipäeval saabusin kell üks päeval linna, läksin tantsutrenni, siis treeneriga koos sööma, siis panka, käisin oma lemmikkohvikus apollo raamatumajas matet joomas, kohtusin sõbrannaga ja läksime tema juurde juustu- ja veiniõhtut pidama. ma liitusin esmaspäeval kaalujälgijatega. noh, teisipäeval suutsin kahe päeva normi endale sisse ajada. teate ju küll, vein ja juust… kõht ei pruugi täis saada, kuid kaloreid tuleb piisavalt tervele külale. kolmapäeval alustasin hommikut juuksuri juures, siis kibekähku sõbra fotostuudiosse kaamera ette eputama. siis veel sõpradega lõuna ja jälle panka ja apteeki ja veel laevale. kell viis olin helsingis, toidupoe kaudu kottu ja kell kuus tulid esimesed külalised. kõik läks nigu ludinal.

esmaspäeval ei läinud ludinal. siis ma istusin valesse bussi, sest lugesin lehte, pidin kallima pileti eest maksma ja pool tundi mingi suure tee ääres ootama. jalgsi oleks kiiremini jõudnud, aga kust ma teadsin, et buss ei tule? läksin õhtul trenni, mis jäi ära. seda oli meile öeldud ka, aga ega mina mäletanud. nii et pool päeva pendeldasin hajameelselt edasi-tagasi täiesti ilmaasjata. natuke vihaseks sain küll, ja inimesed hakkasid ärritama. siis sain aru, et ma olen ju ise süüdi, miks ma ei pane tähele. nii et pole vaja teiste peale vihastada ja ärrituda, võiks ju hoopis ilusaid mõtteid mõelda ja inimestele head soovida. tegelikult oli esmaspäev ka hea päev, iseloomutreening. mis sest, et ma sadat punkti ei saanud. vigadest sain aru küll…

teenage girl mässab jälle… October 15, 2007

Posted by annushka in kuulsuse narrr, meestest.
2 comments

ahh, jäin passima juutjuubi ja komistasin oma vana lemmiku, poistebänd five‘i otsa. hea musa on neil. ja üks kutt on isegi nii ilus, et ma teda vahetevahel meenutan. näiteks kui kohutav teismelisehoog peale tuleb ja tahaks kedagi kaugelt ihaleda. selleks on jason brown ehk J vägagi paslik meesterahvas. ja tal on tore madal hääl, see paneb liblikad kõhus lendama…

ilusaid mehi on maailmas üpris vähe. seepärast tuleb neist igastühest täie rinnaga nautida. no kas see naeratus pole üks mõnusamaid, mis üldse olemas on?

jason-j-brown-5ive.jpg

leprechaun sends his greetings… October 8, 2007

Posted by annushka in annushka imedemaal.
6 comments

leprechaun on selline naljakas väike punase karvkasvuga roheline onkel, kes valvab kuskil iirimaa rabades rahapadasid. pidi õnne tooma, vähemalt nii nad väidavad, et saaks turistidele paremini igasugust kasutut nänni suure raha eest pähe määrida. näiteks nagu võtmehoidjaid ja külmkapimagneteid. mida mina muidugi ka ostsin, sõbrannadele kingiks, et ei jääks muljet, nagu ma oleksin shopanud iirimaal ainult enda jaoks. ega ma nii isekas ju ka pole. endale ostsin guinnessi õlu pildiga t-särgi ja seljakoti. ning ühe vahva lillelise õlakoti, kuhu mahub pool maailma ära.

käisin dublini vanas vanglas, kilmainham gaolis. päris kõle koht. iirimaa ajalugu on ka kõle. lausa jube. inimesed on üksteist ikka mitmel huvitaval moel piinanud ja tapnud, sohu uputanud, lasknud vaestel näljas, sita ja rottide seas elada… Kuigi kaua aega oli suur osa rahvast katolik ja lapsi sündis hordide viisi, siis surid nad kenasti maha ja iirimaa rahvastik polegi tea mis suur. pildil on üks eliitvangikong, kus hoidi näiteks poliitilisi vange. üks naine smugeldas värvitopsid vanglasse ja maalis seinale püha neitsi. valvurid ei tihanud seda vist enam maha pesta…

Kilmainham Gaol. Female political prisoner painted Madonna

see vanglaosa on ehitatud millalgi 19. sajandil vist, ja arhitektuuri filossoofia on selline, et kui vangid tõstavad oma pilgu taeva poole ja näevad läbi katuseakende valgust, siis saavad neist paremad inimesed ja nad ei mõrva ega varasta enam. igatahes vahvam kui sama vangla vanad kõledad keldrikoopad…

Kilmainham Gaol. When prisoners look up to light they become better persons.

oscar wilde on üks mu lemmikkirjanikke. merrioni platsil on tema sünnikodu ja selle vastas pargis pirakas marmorist kuju temast endast. wilde on tuntud ka oma vahvate aforismide poolest. üks kenamaid on näiteks: “anyone who lives within their means suffers from a lack of imagination.” ma olen temaga täiesti nõus.

Oscar Wilde, Merrion Square Park

iirlastel on hea kujutlusvõime. vanast tühjaks jäänud püha andrease kirikust tehti turismiinfo. väga soliidne. üleval võlvide all on kohvik, all saalis nännipood ja infopunktid.

Tourist Info Office, St. Andrew's Church2

dublinis jõin ma rohkem teed, kui kohvi. ikkagi briti saared ju, peab kohalikke kombeid järgima. sõin kohalikke teeleibu ka, või ja moosiga. ning lugesin james joyce’i raamatut dubliners. sõnadest sain aru, aga juttude mõttest mitte. mis värk on, ma ei tea. oma arust ma väga loll pole, aga…

Afternoon tea, scon and Dubliners

mobiil-l’amour… October 5, 2007

Posted by annushka in asjadest.
1 comment so far

20060904-nokia-7390.jpg

ma ostsin endale uue telefoni! eelmine teenis mind viis aasat aga siis ma väsisin tast ära. no kui kõigil on uued ägedad moblad ja mul mingi vana. hankisin siis ainsa ilusa, mis poes oli. mu sõbranna on selle disaininud. miskipärast poodides on hirmvähe kauneid mobiiltelefone, kõik näevad välja nagu mingid robotid, ainult hallid ja metalsed värvid. höh. mina ostsin roosa-valge, millel on ilusad vigurid peal. inimeses peab kõik ilus olema. ka mobla…

üks bariton laulis mulle… October 4, 2007

Posted by annushka in elu on ilus, tants ja trall.
add a comment

Õõh, kuulge, kuidas ma õhkan! Käisin täna klassikalise laulu kontserdil. Laval oli kaks meest mustas ülikonnas ja üks must klaver. Ja siis toimus igasuguseid asju, need mehed panid mind naerma ja nutma ja lausa hüppama. Kuna oli ikkagi klassika, siis tohtis plaksutada ainult teatud kohtades. Mina oleks plaksutanut palju rohkem, aga ei julenud… Igatahes lõpuaplausi ajal huilgasin küll. No hea oli, no. Poleks uskunud, et klassikaline soololaul võib midagi nii liigutavat olla. Ma olen alati arvanud, et see on mingi igav soigumine, ooperit ma ei jaksa küll üle kümne minuti kuulata.

Nägin ükspäev kinos, et reklaamiti filmi Georg Otsast. Temagi laulis ju ooperit, aga suutis laulda end ka rahva südametesse. Nojah, tollal polnud ju Mjuuzik tiiviid, ooperilauljaid kuulati rohkem. 

Mu lauluõpetaja käskis kirjutada kontserdi kohta arvustuse. Ma ei tea, kas see minu kirjutis nüüd õigesse zhanri kuulub, aga I did my best…

Konserttiarvostelu 

4.10.2007, klo 19.00, On The Other Shore – Atlantin takaa 

Yrjö Kilpinen –seuran ja Kanneltalon järjestämä Peter Halversonin (laulu) ja Philip Everinghamin (piano) konsertti oli elämäni ensimmäinen kokemus klassisen yksinlaulun esityksestä. En tiennyt, mitä odottaa, kun lavalle astui kaksi miestä mustissa puvuissa asettuen mustan flyygelin ääreen. Amerikkalainen Halverson aloitti esittämällä viisi Yrjö Kilpisen sävellystä suomeksi. Alkuhätkähdyksen jälkeen laulajaa oli miellyttävä kuunnella, suomen ääntämystä oli hiottu melko lailla. Jäi vaikutelma, että Halverson todella osaa suomea, sen verran hyvin kappaleiden sanoma välittyi katsomoon. Etenkin Soitapas (Op. 100, No. 40, Kanteletar) jäi mieleen pirteänä tulkintana, josta ei huumori puuttunut. Ensimmäisellä puoliajalla kuultiin myös Edvard Griegin sävellyksiä Hjertets Melodier (Op. 5) norjaksi ja lopuksi Oskar Merikannon lauluja. 

Tulkinta olikin Halversonin valtti, hän osasi ottaa yleisönsä. Alkuun jäykän hiljainen kuuntelijajoukko naurahteli illan kuluessa moneen otteeseen, eniten ehkä toisen puoliajan viimeisen kappaleen aikana, jonka teksti ja esitystapa olivat suoranaista komediaa. Halverson oli ilmielävä maajussi esittäessään The Farmer’s Curst Wife –kansanlaulua. Ohjelmiston tunneskaala oli laaja, hauskojen sävelmien väliin mahtui rakkautta, kaipuuta, kuolemaa ja surua, luonnon ihailua ja tuntemattoman pelkoa. Norjalaisen Den Bergtekne/Lumottu –kappaleen tulkinta oli mieleenjäävää, siinä yhdistyi mystisyys ja valoisuus kiintoisalla tavalla. Gene Sheerin kappale Omaha Beach puolestaan liikutti kyyneliin, jotka sitten virtasivatkin esityksen humoristiseen loppuun asti. Amerikkalaisista kansanlauluista Wanderin’ ja On The Other Shore koskettivat syvästi. Myös encore-kappale, kansansävelmä Home On he Range oli kaunis ja kytkeytyi hyvin esityksen tunnelmaan. Sen sijaan Samuel Barberin säveltämät kolme James Joycen runoa saivat huomioni herpaantumaan. Toisaalta Joycen tekstit ylipäänsä eivät ole minulle avautuneet, mikä saattoi vaikuttaa myös tämän esityksen seuraamiseen. 

Halversonin laulutekniikka oli moitteetonta, joskin joidenkin konsonanttien ääntämys kummastutti. Esimerkiksi sekä suomen- että englanninkielisissä lauluissa hän äänsi kaikki ällät liudentuneina, vaikkei niiden kuulu kummassakaan kielessä liudentua. Puhuessaan Halverson käytti englannille tavanomaista ei-liudentunutta l-äännettä. Tulkinnoissaan laulaja hyödynsi mitä suurimmassa määrin kehon kieltä. Hän liikkui lavalla antaen eläytymisensä näkyä vapaasti; välillä kyyristyi ja haparoi käsillään, välilä kurottautui varpailleen ja jännitti vartalonsa äärimmilleen. Kappaleen tunnelman voi aavistaa jo hänen katseestaan ja asennostaan ensimmäisten sävelten vasta soidessa. Draamallisuus johtunee Halversonin menestyksestä oopperarooleissa, siitä on mitä ilmeisemmin tullut hänen tapansa esiintyä. Konsertissa ei kuultu vain teknisesti hienoja suorituksia, vaan yleisö johdatettiin taidokkaasti matkalle pohjoismaisten maisemien ja tunnelmien läpi Atlantin taakse, toiselle rannalle.