jump to navigation

näputööline… November 11, 2012

Posted by annushka in asjadest, hõissa pulmad, oma kodu, pojkvän, priske koolmeister.
3 comments

täpselt nagu ma olen pool elu jooksmist põlanud, on mul olnud probleeme käsitööga, eriti õmblemisega. kududa pole ma ka kunagi osanud. mis siis järgi jääb – heegeldamine! esmakordselt avastasin ma heegeldamise enda jaoks täiskasvanuna viis aastat tagasi, kui endale lillekesi ja bolero meisterdasin. bolero läks kahjuks koos kohvriga kaduma british airways’i reisil, nii et palju rõõmu mul tast polnud. aga nüüd õpetas sõbranna mu heegeldama ruudukesi, mis omavahel võib kokku heegeldada ja näiteks nunnu lapiteki talveõhtute soojendajaks saada. suvel ma siis kasutasin oma aega pikematel auto-, bussi- ja rongireisidel heegeldamiseks. teleka ees saab ka hästi heegeldatud, kuigi saatest läheb siis pool mööda, sest ma ikka nii ei oska, et oma töö peale ei vaata. ma mõtlesin, et mu tekk on üsna peagi valmis, kuid pojkvän kommenteeris, et me peame ju mõlemad sinna alla mahtuma. nii et mõned ruudud tuleb vist ikka juurde teha…

eile oli meil koolis töölaupäev, kuna soome iseseisvuspäeva järgne reede on vaba. otsustasime siis midagi lahedat teha ja pidasime kultuuri- ja käsitööpäeva. jagasime kogu kooli õpilased  gruppidesse, kus tegeldi õpetajate juhendusel jõulukaartide meisterdamisega, graffiti, bändimuusika, teatri, küpsetamise, heegeldamise ja tantsimisega. meie grupp tegi selliseid vahvaid käevõrusid makramee stiilis. selle pruunide pärlitega andsin ma täna pojkvänile. vaatame, kas ta hakkab kandma, teda häirivad muidu igasugused üleliigsed asjad keha küljes, ta ei kanna isegi kella sellepärast. tegelikult ega ma iseenesest ei andnudki seda võru talle, see kukkus mul kogemata maha ja pojkvän leidis üles ja pani ise endale kätte. nii et võibolla algab nüüd uus ajajärk, kus mees riputab end sõrmuseid ja võrusid ja muid asju lausa täis…

pulmad on kahe nädala pärast. iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiik!!!!!!!!!!!

eile harjutasime pulmavalssi minu toas. vahva oli! mul oli seljas see rõngasseelik, mis pulmakleidi alla tuleb, et me harjuks sellega tantsima. väga hästi läks, ma ütleksin. pojkvän harjutas siis mõlemale poole keerutamist, et pea ringi käima ei hakkaks.

enne tantsimist istusime koos diivanil ja vahtisime üksteisele otsa. nii tore hetk oli. natuke kummaline ka. ma vaatasin oma tulevasele mehele silma ja mõtlesin, et kahe nädala pärast võin ma sind suudelda nii palju kui vaid tahan. praegu me oleme sellises huvitavas ootusfaasis, kus me armastame üksteist ja kavatseme terve elu koos olla, kuid me pole veel päriselt, täielikult koos. meie füüsiline armastus on alles täiesti alguses. esimene suudlus alles siis, kui oleme juba abielumees ja -naine. ühekssaamise protsess on tore ja huvitav, kiire pole kuskile ja on turvaline olla. ootan väga meie uut algust, rohkem kui jõule!!!

Advertisements

pesapunumine… October 28, 2012

Posted by annushka in asjadest, hõissa pulmad, oma kodu, pojkvän.
add a comment

mõtted hakkavad juba vaikselt uue kodu ümber keerlema. plaanin pojkväni köögilaua valgeks värvida näiteks. olen ka terve suve tegelnud lapiteki heegeldamisega, nüüd hakkab asi vaikselt ilmet võtma. kuigi ühe teki jaoks on ikka vaja hirmus palju heegeldada… autoreisidel on mõnus käsitööd teha, aga muidu tavaelus pole mul eriti aega nikerdada. nii et ma pole kindel, kas se tekk pulmadeks valmib, mu veimevakk on niisiis poolik…

käisime fotograafi juures plaane pidamas. loodame ja palvetame, et pulmapäeval ei saja, siis saame teha õues kõikidest külalistest grupipildi. leidsin endale allahindlusest kena valge mantli pulmakleidi peale, nii tore, et ei pea mingeid kasukaid rentima. ja surnuks ka ei külmu.

boss küsis tööl, et kuidas ma jõuan pulmi planeerida ja veel tööl mingite ekstra projektidega tegelda. et kas mul stressi pole. no pole, ausõna. mul on lihtsalt nii hea mees, kes ohjad enda käes hoiab, me tegeleme korraga ainult ühe asjaga, mõtleme kogu aeg, mis on nüüd järgmine tähtis samm, ja tundub, et tõesti pole vaja stressata. ma olen nii õnnelik, et see pulm pole minu õlul!!!

seda meest tasus kümme aastat oodata. ausalt.

41 päeva… October 14, 2012

Posted by annushka in hõissa pulmad, head ja paremat, pojkvän.
add a comment

41 päeva pulmadeni!!! veidi üle kuu aja. johhaidii. kes oleks kasvõi aasta tagasi uskunud! eile sai meil 9 kuud koosolemis täis, küll me imestasime, et tõesti, eelmise aasta oktoobris poleks me asjade praegust seisu tõesti osanud ette kujutada.

mis meil siis nüüd tehtud või tegemata on. bestmän ja pruutneitsid on olemas, söök ka, joogi suhtes peame veel veidi sebima. õhtujuhid on, kirik ja kleidid-ülikonnad on ka, fotograaf on, mulle on isegi soenguaeg kinni pandud. külaliste nimekiri on peaaegu valmis, mõned nimed veel vaja üle kontrollida. loodame, et sõbrad teevad mussi, pilti ja nalja ka pulmas, et selle pärast me ei pea ennast väga pingutama. ja ongi vist kõik. aa, pulmaöö hotell on ka reserveeritud, läheme porvoosse armsasse hotelli kaheks ööks. sest kohe peale pulmi meil pole veel ühist kodu, kolimine on alles järgmisel nädalavahetusel. eks me saame kuidagi hakkama! pulmareis on meil broneeritud türki detsembris, vaatame, kuidas seal see poliitiline olukord areneb ka… loodan, et ikka saame reisil rahulikult ära käidud, nii et meie lennuk põlema ei lähe!

ma olen viimasel ajal küpsetama hakanud. ega ma eriti hästi ei oska, aga noh nii, ajaviiteks ja enda uhkuseks, et näe, mina suudan ka midagi. täitsa vahva. täna tegin muffineid, ei saanudki hirmus nigelad. eilne õunapirukas kõrbes küll põhjast veidi ära…

sest et käes on juba august… August 21, 2012

Posted by annushka in hõissa pulmad, oma kodu, pojkvän, priske koolmeister.
add a comment

elu pärast puhkust on sama kiire kui puhkuse ajal. aga vähemalt oma kodus saab magada peaaegu et iga öö, nii et selles mõttes mugavam. kuigi… oma praeguses kodus saan ma olla esimese detsembrini, siis kolin oma värske abielumehe juurde. poolteist aastat ühes korteris ongi minu puhul juba täitsa saavutus. uues kohas mulle ei meeldi muidugi see, et sinna peab bussiga sõitma, metrooga ei saa.  ja kallim on too korter ka, aga no mis teha, meil pole hetkel muud valikut. kuid selle eest ruumi meil piisab, tulge aga külla!

nüüd pulmajuttu ka… pulmapäeva paikapanek oli vastikult raske, sest oli liiga palju tegureid mis pidid omavahel sobima: külaliste hulk, meie finantsid, peokoha ja kiriku leidmine. kõigist neist oli kirik see kõige lihtsam, täna helistasin ja leppisin kokku helsingi vanima kiriku suhtes, novembris on selles suhtes lihtne abielluda, et kirikutes on vabu aegu küllaga. aga… see va pulmapeo koht, vat see sai mu küll lootusetuse pardale. sest meie tahtsime ju kutsuda kogu maailma oma pulma. aga no kuhu sa paned kogu maailma istuma ja sööma, kui tavalisse pulmapeo saali mahub ainult sada inimest? ega neid eurosid meil ka nii ilmatu suurt hulka pole, et mingi super-puper 2000 euro restoran broneerida, nii et kogu maailm jääb kahjuks kutsumata. istusime siis pojkväniga eile ja kriipsutasime inimesi nimekirjast maha, oi kui valus oli.

käisime vaatamas ühte vana maja põhja-helsingis, kus võiks pärast laulatust süüa ja jalga keerutada. sinna mõnusasse majja mahub maksimaalselt 130 inimest, nii et see aitas meil muidugi külaliste nimekirja koostada. aga meil on plaanis teha kavalalt, ja saata kutsed kõigepealt neile, kellele peab (vanatädid jne) ja kui nood siis külma ilma tõttu keelduvad, siis neile, keda me väga-väga tahaksime näha. vaatame, kas see süsteem töötab.

aga pulmakleit on mul ostetud, kingad ka. kirik ja peokoht olemas, külalised enam-vähem valitud, kihluspidustused on juba laupäeval. ma ütleks, et asi hakkab ilmet võtma. pojkvänile on veel vaja riideid, auto suhtes on meil mõningad plaanid olemas, kuid oleneb ilmast, kas me saame 1928nda aasta restaureerimata fordiga sõita või mitte. kui lörtsi sajab, siis ilmselt mitte. sest ma ei tahaks surnuks külmuda seal ilusas vanas autos. söök, jook, programm ja meeskond on veel lahtised, aga eks nendegagi saa kuidagi. väga armas on see, et paljud on juba oma abi pakkunud, see väga soojendab südant. üs meeskonna liige, hellu, on mul juba töölegi rakendatud, temaga me käisime kleiti jahtimas. tulemus oli positiivne. kui lugejatel siin on mingeid olulisi nõuandeid pulmade suhtes, võtan need tänulikult vastu!

tööl hakkab olema tasapisi kiire, õpsidel on sel aastal igasugu meelelahutusprogrammi plaanimist oodata. mul on ainult pulmad peas, raske on end sundida mingite muude projektidega tegelema. aga nada fedja, nada. ja no õppematerial on ju kõik uus minu jaoks, ma pean ise kõigepealt iga päev hunniku koduseid töid ära tegema, et midagi õpetada. õnneks mul on viis üheksandat klassi, et saab sama asja viis korda õpetada, eks ma viiendal korral saa isegi aru, mida ma räägin.

ollallaaa… August 7, 2012

Posted by annushka in annushka imedemaal, elu on ilus, pidulikult, pojkvän.
4 comments

suvi on möödunud linnutiivul. ameerikas käidud, oli väga palav aga väga lahe. välismaa sõbranjedega mässatud ja tallinnat avastatud, enamjaolt sadas vihma, aga oli lahe. soomes ringi reisitud, mitte nii väga palav, aga väga lahe. rootsis teismeliste laagris rahmeldatud, polnud absoluutselt palav, aga ikka väga lahe.

ja siis palus mu kallis pojkvän mu endale naiseks. mul nüüd kuldsõrmus sõrmes ja puha. ta tuli õhtul kaljunõlvakule, kuldne kuu oli selgas, andis mulle kimbu mustikaid ja sõrmuse ja palus mu endaga koos läbi elu seigelda. ma olin täitsa nõus!

‘allo-‘allo… June 21, 2012

Posted by annushka in annushka imedemaal, asjadest, head ja paremat, pidulikult, pojkvän.
add a comment

ma ostsin uue telefoni. sest vanal polnud akulaadijat enam, ma oleks pidanud nagunii midagi ostma. ja mu vana samsung ajas mind pidevalt närvi. ega uus on juba ka jõudnud närvi ajada. kui midagi kirjutada, siis tähed on nii lähestikku, et ma teen pidevalt kirjavigu. ja neid parandada polegi nii lihtne, loll telefon tahab, et ma kopin terve sõna kui ma tahan tegelikult ainult ühte tähte keset sõna parandada…

aru ma ei saa, kas nad siis ei testi neid telefone päris inimeste peal või? või olen mina hoopis üle mõistuse nõudlik…? ma olen üldse tähele pannud, et mul on hirmus raske asju osta, sest mu põhinõuded ükskõik millisele esemele (riided, elektroonika, mööbel jne) ei ühildu disainerite omadega. kurp. aga noh, kui ma tahan telefoniga helistada, siis ma pean nutitelefoni tegijatega kuidagimoodigi hakkama saama, mitte neid kiruma iga kord, kui sõnumit tahan saata. sest neil on savi, aga minu enda elu muutub koledaks, kui ma kogu aeg midagi taga kirun, eksole.

uut telefoni oli lisaks ka selleks vaja, et ta kindlalt ameerikamaal ka töötaks. ma sõidan nädala pärast kaugele, kaugele texasesse. plaan on osta kohalik pre-paid simkaart, sest kümne päeva jooksul läheb seda kindlasti vaja, eriti kui kohalikega suhteid luua. mu kallis pojkvän sõidab juba laupäeval, ta läheb sõpradega metsa seiklema. mina jään koju palvetama, et karu teda ära ei sööks. yellowstone’is on kuulu järgi täitsa mingeid päris loomi, nii et pole üldse võimatu, et just minu pojkvän mõne algasukaga silmitsi seista saab…

aga jaanipäev… oh jaanipäev! mul on alati jaanipäeval irrrmus romantika ja nutt ja hala ja süda lõhkeb sees. ei tea miks, juba lapsest saati. ilus iseenesest. ja nüüd justkui kiuste sõidab mu pojkvän ameerikasse, ja mina eestisse ilma temata romantiseerima. aga noh, mis ei tapa, see traumeerib, nii et küll ma kuidagiviisi hakkama saan. lahusolemine on ka romantiline, siis saab teist igatseda. me muidu kohtume iga päev, nii et igatsemisvõimalusi on üsna kasinalt. seda suurem on kohtumisõõm teisel juulil, kui me lõpuks  üksteist embame! kahju, et igatsus mind üldjuhul nälgima ei pane, oleks ju kena mõni kilo alla võtta. ma pigem söön kaks korda rohkem, kui elu raske on.

ja noh, eesti jaan ju!!! shashlõkki pean ma igatahes saama, maksku mis maksab. vorsti saab soomes ka, see mind ei huvva. elagu shashlõkk!!!

 

ilus algus… June 13, 2012

Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, pojkvän.
add a comment

suvi on käes, päriselt!!!! esimene puhkusenädal on olnud tegevusrohke ja vahva. vahel olen lausa otsustanud, et nüüd võtan ja magan nii kaua, kui tahan. sest kui seda ei otsusta, siis on kogu aeg midagi teha ja kuhugi minna. ma olen tähele pannud, et mul on hädasti vaja regulaarseid lebotamishommikuid, siis ma tunnen, et elu on lill ja jõuan elada ka “vara üles, hilja voodi” elu.

viimase viie kuu jooksul oleme me pojkväniga teinud palju asju koos esimest korda. ma lausa imestan, mida kõike me pole kunagi koos teinud, kuigi oleme 8 aastat tuttavad olnud. no näiteks ratastega polnud me enne eelmist nädalat koos sõitnud. ega me nüüd ka pikalt ei saanud, sest oli kiire ja pidime osa teest autoga läbima. pildil on meie rattad koos, kas pole mitte nummi.

kohe kui kool eelmisel nädalal lõppes, läksin oma õpetajast sõbranna juurde ja me veetsime ühe korraliku käsitööpäeva. mina näiteks tegin oma piiblile uued kaaned, sest mu vana, hea kallis piibel hakkas juba koost lagunema. lisaks hakkasin lõngajuppidest lapitekki heegeldama. heegeldamine meeldib mulle palju rohkem kui kudumine, on kuidagi lihtsam ja mõnusam. ma arvan, et mul on vähemalt kolmandik tekist valmis, kuigi lõpuks nende lappide kokkuheegeldamine võtab vist päris kaua aega. eks me näe. päris mitu lappi heegeldasin eile ja üleeile autos, käisime nimelt sõpradega maal. autos heegeldamine on vinge, peaaegu nagu lõbustuspargis oleks, pea hakkab veidi ringi käima. üldse on heegeldamine üks hüpnootiline tegevus, ma ei suuda lõpetada, kui juba alustan. ikka tahaks veel natuke ja veel natuke…

karlsson tantsib valssi… May 30, 2012

Posted by annushka in literatura, pojkvän, priske koolmeister, tants ja trall.
add a comment

kirjutasin feissbukki, et käisin pojkväniga valsikursusel. kohe hakkas mingi pulmajutt kommentaarides pihta. kustutasin siis kommentaarid ära. kursus oli täiesti süütu tantsutund, lahe ju õppida koos tantsima. helsingi linn orgunnib tasuta tantsutunde iga nädal mitmes erinevas kohas, nii vahva! aga mis kõikse vahvam – pojkvän on hea tantsija!!!! seda ma poleks temast millegipärast enne uskunud… aga noh, kui inimene rütmi tunnetab ja juhtida ei karda, siis polegi ju muud vaja.

töö juures on viimane nädal, jee! seejärel algab tore töötupõlv… kopikaid peab veidi kokku hoidma, aga muidu pole häda. a olen oma suve juba puupüsti täisplaneerinud. sõbranna tahtis kümneks päevaks külla tulla, aga mul pole peale jaanipäeva sellist ajavahemikku, kus ma kümme päeva jutti ise kodus oleksin! nii et ta peab enne jaanipäeva kohale lendama. it’s now or never!

natuke on mul paanika ka, sest jube palju asju oleks vaja orgunnida ja teha ja planeerida. seepärast olen ma viimasel ajal lugenud “karlsson på taket” raamatut…

neli kuud ja surnud jänes… May 13, 2012

Posted by annushka in elu on ilus, head ja paremat, kohtumised, pidulikult, pojkvän, priske koolmeister.
add a comment

tähistasime täna pojkväniga neljakuist koosolemist, 13. kuupäev ju. kui palusin ühel lahkel inimesel meist pilti teha, siis ütlesin kogemata, et neljaaastast kooselu… noh, ega palju vahet pole, eks. kuna pojkvän on mulle igasugu vahvaid üllatusi valmistanud, siis otsustasin vahelduseks hoopis talle üllatuse teha. ütlesin, et tule mulle pühapäeva hommikul kell kaheksa autoga järgi, pane soojalt riidesse ja hommikusööki pole vaja süüa. õnneks täna päike paistis ja poes olin ka eile õhtul kell kümme ikka jõudnud ära käia (jah, ma teen kõike viimasel minutil…), nii et täna hommikul polnud muud kui tee termosesse valada, võileivad valmis nikerdada ning teele asuda. mul oli igaks juhuks kaart ka välja prinditud, sest ma olin ise seal kohas enne ainult ühe korra käinud.

viisin pojkväni prügimäele. no sellisele ilusale, kus muru kasvab ja pingidki on rahvale istumiseks pandud, ja kus värvilised tuulelipud tuule kohta informatsiooni edastavad. konala prügimägi on helsingi kõige kõrgem mägi, ja sealt on terve linn ilusasti näha. isegi tuul polnud täna eriliselt tugev, nii et me jäime täiesti ellu. istusime muru peal maas, hoidsime käest kinni, palvetasime pikalt ja laialt kõigi ja kõige eest, mis meelde tuli,  tegime pilte, sõime mõnuga, võtsime päikest, lobisesime toredate sportlastega, kes mäest üles-alla jooksid ja olime muidu lahedad. kell sai liiga kiiresti niipalju, et juba jumalateenistusele pidime kimama. pojkvän oli tõeline dzhentelmän ja tassis mu moonakotti ning ütles, et ma teen imehäid võileibu. ei noh, mulle sellised asjad meeldivad. ta on päris mitu korda saanud mu rasket seljakotti tassida (mul on alati kogu mu varandus kaasas ju) ning nummisid asju ütleb ta mulle ka kogu aeg.

kui me mäest üles ronisime, oli me ümber vähemalt 10 eri tooni rohelist! küll loodus on imeline! nägime ka teistsugust looduse imet – pirakas harakas kakles väikese jänkuga ja tegi talle kuus-null. me ei jäänud haraka hommikusööki pealt vaatama. pärast armulaua ajal, kui jeesuse surmast räägiti, sosistas pojkvän mulle, et tal tuli see jänku meelde. eks elu on karm, mis muud.

eile käisime sõpradega vanadekodus laulmas. me käisime jõulude ajal ka, ja siis nad ütlesid, et tulge ikka tihemini, mitte ainult jõulu ajal. no me siis nüüd läksime kevadelaule laulma. mõned meist esinesid, aga päris palju laule laulsime vanakestega koos, luteri kiriku lauluraamatust. ma sain mõned uued lauludki seal selgeks, ma näiteks sõjaaegseid kirikulaule ei tunne eriti, aga vanadele olid need väga tähtsad. nad rääkisid ka, kus ja kellega nad olid miskit laulu kunagi laulnud, ja mida need nende jaoks tähendavad. väga muhedate 90aastastega sain juttu vesta. näituseks üks 94aastane proua, kes on eluaeg võimlemisega tegelnud, ning kes praegugi käib iga päev üksinda väljas jalutamas. poeg elavat tal hispaanias. või näiteks stiilsed kaksikmemmed, kes järgmisel nädalal tähistavad oma 90ndat sünnipäeva! neil olid juuksed lokitud, kõrvarõngad sädelesid ning nad naeratasid absoluutselt kogu aeg! ja ütlesid, et praegu nad ei kakle kunagi, kuigi oma päris algusaastatel oli see õde, kes tunni võrra teisest vanem, alati nooremal luti suust ära kiskunud. seal oli ka muhe vanahärra, kes mind jõuluajast mäletas, sest siis rääkisime me pikalt-laialt tema tööst. pojkvän oli vanakestega kui kala vees, ütles, et ta kaifib seda, kuidas vanade inimestega suhtlemine paneb ta enda elu õigesse perspektiivi.

aga tõesti, milline inimene ma tahaksin 50 aasta pärast olla? millist elu ma tahaksin elada? ega elu sündmusi ei saa eriti ise valida, aga oma suhtumist nii headesse kui halbadesse sündmustesse võib kindlasti kaaluda.

ühesõnaga, mul oli väga tore nädalavahetus! nüüd lähen muffineid tegema, sest meil on üks poolmäda banaan laual ja seda ma ära ei raatsi visata. lisaks tahan veel mainida, et olin täna hirmus tubli ja kärpisin endal veidi juukseid. nad olid na pikaks veninud ja rippusid kuidagi raskelt. võtsin mõnest kohast kohe karmi käega, nüüd sai palju õhulisem soeng. loodan, et peale muffineid jaksan jätkata oma tubliolemist ja parandan vähemalt paarkümmend kontrolltööd. oeh, neid kontrolltöid on nii palju, et ma upun! tunnen ennast veidi kui monte kristo krahv, kes lusikaga ennast vanglast välja kaevas. kui see nüüd ikka oli tema. mu harituses võib ka auke olla…

kevadkevadkevad!!!!! April 23, 2012

Posted by annushka in annushka imedemaal, elu on ilus, nii kurb, pidulikult, pojkvän, priske koolmeister.
add a comment

päike paistab lõpuks ometi ka helsingis juba teist päeva järjest. täitsa kevadetunne on. olin nädalavahetusel kopenhaagenis, ja no küll seal alles kevad õitseb! meil on kodus õue peal ikka veel paar lumehange alles. kopenhaagen on niiiiiiii armas linn. ja kohe näha, et suurlinn, kui võrrelda helsingiga, sest kui ma pühapäeva hommikul kell 6 bussi ootasin, et lennujaama saada, siis elu täitsa kees. veidi vindised ratturid olid ilmselt teel koju pärast laupäevaöist pidutsemist, bussid käisid ilusasti 10-minutiste vahedega, keegi mugis mingit hamburgerit (mingi koht müüs juba/alles süüa) jne. helsingis ei toimu pühapäevahommikul kell kuus mõhkugi. ja  ühistransport pole ka veel päris ärganud. lisaks on kopenhaagenis üliilusad majad, sellised vanad ja romantilised. sõbrad, kelle juures ma ööbisin – itaalia-taani paar – on oma kodu sisustanud antiikromantika stiilis. ma õhkasin õnnest igas toas, nii kena oli seal.

sel kevadel on päris mitu suurt sündmust aset leidnud. näiteks veetsime me pojkväniga lihavõttepühad tema vanemate juures maal, ma sain hobustega hängida, lastega ümber maja mingit luuamängu mängida (pojkväni lemmikmäng, ta on sellest mitu korda rääkinud, nüüd lõpuks sain siis aru, mis asi see on), palju ja hästi süüa, kontserdil käia ja jumalateenistusel härdalt nutta. pojkvän ütles, et ta oli uhke, et just tema tüdruk ainsana terves kirikus nutta lahistas, kui jeesuse elust ja surmast räägiti. et ikkagi inimene!

sel päeval, kui veel jeesuse surnudolemist mälestati, sain ma telefonikõne, et mu vanaema on ka surnud. kui ma olin just eelmisel päeval pojkvänile öelnud, et ma ootan, millal ma saan talle oma koduküla näidata, siis toimus see asi kiiremini, kui ma oodata oskasin. juba nädala pärast olime me teel väike-maarjasse. matus oli ilus, üllatavalt palju sugulasi-sõpru tuli kokku ja päikegi paistis meie toimetamiste peale. meie reis oli muidugi hirmus lühike ja kurva tähe all, aga tore oli ikkagi ka. loodan, et suvel saame pikemaks ajaks minna ja rõõmsamaid asju teha. mu onulapsed otsustasid kohe suguvõsa kokkutuleku suveks korraldada, sest see on ikka jama küll, kui kohtutakse ainult matustel. no pulmi ju tänapäeval keegi enam ei pea, nii et vaid matused ongi alles… loodan, et meie suvine kokkutulek ikka õnnestub.

ma olen ka päris korralikuks priskeks koolmeistriks hakanud, sain nimelt mõni aeg tagasi täiskohaga inglise keele õpetaja töö. täna on meil koolis mingi imelik õpilasteta päev, nii et ma siis blogin, selle asemel et kontrolltöid parandada. ärge te kellelegi öelge, et ma selline laiskvorst olen, eks!