hea olla… January 15, 2011
Posted by annushka in elu on ilus, oma kodu, seiklused shotimaal.3 comments
praekardulad roheliste oliividega ja liibanoni jazz. akna taga on jube tuul ja vihm, taevas on hall, aga mul küünal põleb, toas on soe ja meil on köögis hõbedane tapeet roosade lilledega. vaasis on veidi närbunud liiliad, aga ikkagi liiliad!
hea on olla.
üks ilus muusikahetk… January 14, 2011
Posted by annushka in lallallaa, vaata ja imesta.add a comment
Ghazi Abdel Baki, “Dakhalti Marra Fi Gineyna”
londoonias jälle käidud ja… January 12, 2011
Posted by annushka in annushka imedemaal, elus ja terve, issand jumal, kohtumised, mõõdame palavikku, meestest, seiklused shotimaal.add a comment
trükin siin oma haige sõrmega… mul on viimasel ajal pikad blogipausid, ilmselt sellepärast, et pole eriti mingeid kohustusi olnud, millest kõrvale hiilida. no nüüd on üks kohustus otse nina ees, tegelikult päris mitu tükki. nii et on mõtet jälle blogida.
ma olen otsustanud hakata korralikuks inimeseks sellel aastal. jajaa. et teen asjad ära enamvähem siis, kui peab, mitte kuu-paar hiljem. minu jaoks on see ülimalt raske. aru ma ei mõista, miks ma töö juures olen kohusetunne ise, aga kodus ja isiklikus elus nagu mingi vana hipi. kuid nüüd on selline lugu, et kuigi ma iial ei tee uusaastalubadusi, kuna ma nendest kunagi nagunii kinni ei pea, siis vat sel aastal teen lubaduse hoida oma rahaasjadel silm peal. harjutan ennast vinge tuleviku jaoks, et hiljem osata miljonitega ümber käia, eksole. ilusa ja värvilise eelarve loomine excelis on samm nummer üks.
laadisin endale lõpuks ometi spotify arvutisse. nii lahe asi! nüüd saab mõnusat muusikat kuulata. mul on muidugi see tasuta variant, et ega seal kõike pole, mida tahaks, aga no midagi hingele ja tujule leiab ikka.
vaatasin just praegu oma loo pealkirja, et millest ma siin üldse lobiseda kavatsesin. londonis käisin, eks. reedel sõitsime autoga läbi terve britimaa, ja öösel vastu teisipäeva logistasin siis bussiga tagasi. kaheksa tundi sõitu väsitab pepu täitsa ära. aga hakkama sain. london oli sel korral kuidagi kallivõitu. võibolla seepärast, et ma nüüd oma raha kullipilguga jälgin. nojah. ööbisin sõbrannade juures sidcupis, täitsa kena koht. ilm polnud suurem asi, ma ikka harjunud, et londonis alati päike sirab kui mina kohal olen. sel korral oli kuidagi hall ja külm. aga programm oli vahva, mitmeid koguduse üritusi ja sõpradega hängimist. ühe raamatu lehitsesin ka läbi, why men hate going to church. täitsa huvitav paistab.
salsat tantsima minna muidugi ei saanud, sest keegi ei saa ju mu katkisest käest kinni võtta. järgmine kord kavatsen luumurdudeta reisida, siis saab teha, mida iganes hing igatseb. pean ka mainima, et kuigi ma arvasin, et röövimine mind eriti ei traumeerinud, siis kui keegi suvaline mees mind selja tagant kõnetas, tegin küll päris mitu jooksusammu enne kui tahapoole vaatasin, et kesse seal räägib. mees palus andeks, et mind ehmatas. kui kena temast. londonis oli ka teine huvitav situatsioon: ootasin sõpra metroojaama ees, vahtisin ilusat kuud ja olin täitsa omaette. järsku tuli ligi halli peaga soliidne vanahärra ja ütles, et mul on väga ilusad juuksed, ning et kui tema oleks noorem, siis viiks ta mu enda juurde koju. abbi! sel juhul olen ma rõõmus, et ta noorem polnud. aga tuju tegi selline suvaline kompliment heaks küll. londonis ma ikka vahetevahel saan komplimente võhivõõraste käest tänaval. ma näen kas imeliselt kaunis välja või on mul selline armas ullikese nägu peas, noh et maalt ja hobesega, et inimesed kohe peavad mulle midagi julgustavat ütlema. enamjaolt ikka mehed. ja soomes öeldakse mulle, et mehed kardavad mind. pähh! londoni mehed küll ei karda…
ühe röövimise lugu… January 6, 2011
Posted by annushka in abbi, elus ja terve, kohtumised, seiklused shotimaal.12 comments
sellest on nüüd juba kolm nädalat möödas. et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas mul polnud raha, et glasgow west endis elada. kolisin siis odavasse paisleysse. inimesed ikka rääkisid, et ole ettevaatlik, et paisleys nuga ei saa. hahahhahaaaa, mina või? kesse loll mind puutuks. minuga juhtub ainult häid asju, eks. kõndisin mina ühel hilisõhtul rongijaamast kodu poole, ning et kiiremini koju jõuda, põikasin raudteesilla alt läbi. ma olen selle silla alt tihti läbi käinud, õhtul ja hommikul. eriti hommikul pool seitse, kui rongile kiirustan. seal lausa lambivalgus, ja pimedas pole koledat ümbrust ka nii väga näha. ma tegin päevavalges pilti, on küll kole:
siitkaudu saab kiiremini koju.
no inimesed ju elavad seal, miks siis turvaline pole?
niisiis, kõndisin mina kodu poole, kott üle õla, muusika kõrvas, tuju hea. järsku keegi krahmas mul natist kinni ja hakkas mu kotti endale tahtma. “gies yer bag” öeldi kähiseva häälega. mina tegusa naisterahvana hakkasin muidugi vastu, rebisin kotti tagasi ja karjusin nagu ratta peal. mees lükkas mu pikali ja jooksis mu viieka eest kaltsukast ostetud kotiga minema. ma hüppasin püsti ja kisasin, mis jaksasin. päris palju inimesi tuli kohale, kaks kutti isegi jooksid röövlile järgi raudtee peale. koti said kätte, aga tühjalt. muidu polekski midagi olnud, kuid mu korterivõtmed olid sees ja korterikaaslane oli just invernessi sõitnud (4 tunni kaugusele, sealt annab ikka tagasi tulla). õnneks oli mul telefon ja rahakott taskus, sain mõned kõned hiljem teha, peamiselt selleks, et endale öömaja hankida sõprade juurest.
kuna ma rüseluses olin veidi kannatada saanud, muhk oli peas nagu sarv ja üks sõrm oli hirmus paistes, siis arvas välgukiirusel kohale tulnud politsei, et kiirabi võiks mulle kasuks tulla. tol ööl sain ma politseiautos nutta, kiirabiautoga sõita (logises hirmsasti), ja mind intervjueerisid kenad politseipoisid, arstid ja medõed. röntgenipilti tehti ka, ja süda läks pahaks, sest arst väänas ja painutas mu sõrme liiga agaralt. ma lebasin siis pikali maas, kui õde mingit läikivat lahast mu näpu külge kleepis. pärast hirmpikka ootamist esmaabis – passisin seal kaks tundi, enne kui asja sai – tulid politseipoisid ja sõidutasid mu sõbranna juurde magama.
psühholoogilist kahju ma vast eriti ei saanudki, peale hea õppetunni. ära kõnni igasugustel kahtlastel põiktänavatel kell 11 öösel, ära kuula muusikat vaid jälgi ümbrust, ära hoia midagi tähtsat käekotis, liigu seal, kus on autosid ja inimesi. aga füüsiline kahju seisneb selles, et mu käekott ja selle sisu (pooleliolev raamat näiteks, ja huulepulk) on ikka veel politsei käes kui tõestusmaterjal. sest mees, kes mulle kallale kargas, pidavat üks kohalik narkar olema. nad said ta samal ööl kinni ja panid pokri. vaene inimene, mul on tast tõsiselt kahju. sest tõenäoliselt jätkab ta oma ajuvaba elustiili niipea, kui pogrist välja saab. nojah, ja lisaks mu sõrm on ikka täitsa paistes ja sirgeks ei lähe mitte. luu küljest tuli tükk lahti ja ma nüüd ootan, et ta tagasi kleepuma hakkaks.
aasta 2010 oli minu jaoks igati huvitav aasta. british airways kaotas mu sumadani ära, mul varastati kirikus rahakott ja mp3 mängija ära, ning enne aasta lõppu jõudis röövel mulle korraliku tohlaka anda. kes teab, miks mingid asjad juhtuvad. lihtsalt juhtuvad. eks viimselpäeval saab kõik selgeks…
i'm gonna live forever... 