ridiridirallaa… November 30, 2009
Posted by annushka in careerscotland, elus ja terve, head ja paremat, issand jumal, lapse põlv, pidulikult.add a comment
teate, mis juhtub, kui kaks nädalat jutti köhida? ribilihased venivad välja. jaajaa. ma olen oma rindkeha täiesti ära nikastanud, nii valus on, et voodis külje keeramist peab tükk aega kaaluma. et kas ikka tasub. aga ega midagi, aeg parandab haavad ja ribid. käisin täna juba tööl ja puha. nigel on olla nädal aega kodus haige, kui selle eest ei maksta…
nädalavahetusel toimus heategevuslik tantsulka, ehk ceilidh tervele perele. päris palju pisikesi pudinaid oli peol, õnneks ikka mõned täiskasvanud ka. imelik, kuidas igasugused ribi- ja muud valud ununevad, kui tantsuks läheb. see-eest olin ma pühapäeval poolsurnud. suutsin siiski nelja-aastastele pühapäevakooli pidada ja isegi ühe põngerja järele laua alla ronida. kuigi mu kõnnak meenutas rohkem 83-aastase provva stiili. aeglaselt ja küürus. nädalavahetuse menüü koosnes põhiliselt haggisest. nämm. see on peaaegu nagu verivorst ilma vereta ja ohtra pipraga. hapukoort oleks tahtnud sellega. aga no shotlased ei saa heast asjast aru, nad ei pane hapukoort mitte kuhugi!
aa, täna on st. andrew’s day. head andresepäeva kõigile! täna ma enam haggist ei söönud. aitab küll rahvustoidust.
vägev vene muusika… November 28, 2009
Posted by annushka in lallallaa, vaata ja imesta.add a comment
Ivan Kupala- Kostroma/ Иван Купала- Кострома
aaahhhh…
i can’t decide whether you should live or die… November 26, 2009
Posted by annushka in kuulsuse narrr, lallallaa, vaata ja imesta.2 comments
Doctor Who – The Master – I Can’t Decide (full version)
ma olen haige ja kodune, eks. no eks ma siis kulutan aega internetis. ja vaatan doctor who’d. ma enne ei teadnudki, et scissor sisters nii hea bänd on. ma miskipärast arvasin, et see on mingi gooti muusika, stiilis marilyn manson… hoopis lahedad kutid on.
higher and higher… November 26, 2009
Posted by annushka in lallallaa, vaata ja imesta.add a comment
Moby – Lift Me Up
hea lugu. kui ma suvel moby kontserdil olin, siis ma ei saanudki lõpuni aru, keda ma üldse vaatama tulin, ning et see mees on mõned väga head lood kokku pannud.
uus aadress… November 26, 2009
Posted by annushka in asjadest, elu on ilus, elus ja terve, naabritest, näägutusi, oma kodu, pidulikult, seiklused shotimaal.6 comments
teate, siin maal tuleb kõik oma viimase viie aasta aadressid meeles pidada, sest nii kui on vaja oma isikut tõestada, siis aadress paistab olema see kõikse tähtsam tõend. passid ja muud tühised paberid ikka ei saa postiga saadetud konto väljavõtte vastu! ning kui kolite liiga tihti ja konto väljavõte tuli eelmisele aadressile, siis oodake kolm kuud järgmise väljavõtteni ning ärge püüdke vahepeal oma isikut kuskil tõestada. lisaks post võib überkergelt kaduda ja valedesse kätesse sattuda (eelmises korteris jäeti kirjad koridori prügikasti peale, kust iga suvaline möödakäija oleks võinud minu panga saadetud paberikesed endale näpata!). emme saatis mulle ükskord kirja, mida ma kunagi kätte ei saanudki. nii et kui te juhtumisi identiteedivargustega tegelete, tulge shotimaale. siin see on lihtne! näpake lihtsalt kellegi prügikasti pealt tema konto väljavõte ja teil on vabad käed…
igatahes nüüd lõpuks ometi olen ma oma paberimajanduse enam-vähem korda saanud. mul on kindel aadress ja mu pank ka teab seda ning kõigele lisaks olen ma ennast ka arsti juures registreerinud (seda ei saa teha, kui sul pole aadressi. ning viimased 5 nädalat olen ma ju lihtsalt sõprade juures pesitsenud. kodutu, ühesõnaga. nüüd on siis see ka ära proovitud!).
kohalik kliinik on väike ja nummi, medõde on seal suurepärane. ta tegi mulle täna ühe väga vastiku protseduuri ja sai imeilusasti hakkama. ma olen kohe südamest tänulik. sest eelmine kord, kui ma sama jubedust kogesin, hakkasin ma hüperventileerima ja vandusin, et ma elus ei lase enam endaga selliseid asju teha. ja arstitädi käest sain antibiootikume. tal oli vastuvõturuumis üks uje meditsiinitudengist india noormees, kes siis ka mu kopse kuulas ja noogutas, et jah, ragiseb küll. töölt täna juba helistati ja küsiti, et kas on ka plaanis millalgi tagasi tulla. igatahes homme ma ei lähe. mul on nohu ja midagi bronhiidi taolist, lähen ma jah sinna köhima ja nuuskama. saavad ka ilma minuta hakkama.
mulle üldjuhul meeldib haige olla, saab kõik kohustused nurka visata ja lihtsalt lebotada. aga kahjuks ma pean ka tänase thanksgiving õhtusöögikutse nurka viskama. noh, homme tulevad tänupühad mulle koju kätte. elan ju ometi ameeriklannaga, kelle kursusekaaslased seda vahvat pidu meie koju tähistama tulevad. inglike käis just täna kalkunit ostmas.
ilmast ka. siin on mitu päeva sadanud nagu oavarrest, ja tuul on ka päris korralik olnud. olete ehk kuulnud, et walesis on uputus. shotimaal vist veel väga ei uputa, aga külm ja kõle on sellegipoolest. täna paistab aga imekombel päike. ma tormasin siis kohe fotokaga välja, et majast pilti teha. pimedas ja vihmasajus pilti ei tee, eks. nii et vaadake ja nautige. mulle siin ikka jubedamalt meeldib!
meie maja. elame teisel korrusel, kuid siinses mõistes esimesel.
teisel pool tänavat. kõik majad west endis on punakat värvi, mõned on ka kollased. aga ehitusstiil on sama. nii kena!
kui see linnaosa ehitati, siis kahjuks ei tulnud arhitektidele pähe ehitada ka ruumi garaazhide jaoks. parkimine on täiesti lootusetu. kui ma kolisin, siis pidi adam mu kotid ja kompsud lihtsalt trepikotta viskama ning kui tema taga paar autot järjekorraks kogunes, ümber kvartali sõitma ja siis jälle paar kompsu autost välja tõstma. sest tänav on meil ühesuunaline ja mõlemad ääred on täis pargitud, nii et mööda sõita pole võimalik. ma ei tea, mis siis saaks, kui tulekahju süttiks. kujutate ette, kui lahe on tuletõrjeautol siin manööverdada?
kui majaesine tänav on street siis majatagune porine tee on lane. seal on meie tagahoov, prügikastid ja muruplatsid. ma ausalt ei tea, kes neid küll pügab. trepikoda pesevad meil mingid mehed. koridoris on nimekiri, iga kahe nädala tagant peaks keegi ilmselt koristama. nimekirjas on james ja sean ja keegi veel. huvitav, kas naised siin trepikojas ei koristagi? või polegi meil rohkem naisi?
nii romantiline!!!
meie trepikoja tagauks. pimedas prügi välja viies peab ettevaatlik olema, et trepist alla ei veere. pikk trepp on! meil saab siin isegi mõningaid asju taaskasutada, roheline konteiner on tavaprügi ja sinine konteiner on plastikpudelite, paberi ja metallpurkide tarvis. kõik taaskasutatav läheb samasse kasti…
inglikesel on jalgratas, millega ta ülikooli väntab, kui taevast pussnuge ei saja. aga sajab tihti. siis on ratas trepikojas ketis, sest muud võimalust pole. küll meil on ilus punane trepikoda, eks!
esimesel korrusel on seinad kahhelplaadist ja ilusate detailidega.
koridoriaknad on ikka vägevad!
korteriuks on meil selline tagasihoidlik… tegelikult on meil kaks ust. nii et koju tulles pean ma vähemalt kolme võtit kasutama. kui uksed korralikult lukku panna, siis on vaja viit võtit. oeh.
sisemine korteriuks on selline, lillega, glasgow stiilis. peaaegu nagu rennie mackintosh…
elutuba on täitsa hubane. meie pole siia midagi ostnud, kõik on omaniku poolt. isegi taldrikud ja lusikad-kahvlid. kuigi tolmuimeja on selline jube, püstine, ega ime mitte tuhkagi. ostsin täna uue, tuuakse laupäeval kohale. sest kui terves korteris on ikka vana vaip, mis on põranda külge kruvitud, siis vähemalt peaks tolmuimeja olema korralik.
köök on meil nii tilluke, et laud sinna ei mahu. sööme siis elutoas. pruun uks vasakul on tegelikult kapiuks, seal on mõned riiulid seina löödud.
kamin on vahva, sinna saab palju küünlaid panna ja romantikat teha. peegel aga annab ruumi ja valgust juurde, geniaalne idee!
punane teekann on kusjuurest ameerikast. inglike oma kätega tassis kohale ja maksis liiga suure pagasi eest jubeda summa raha. sest ta lendas amsterdami kaudu, kus ta käis oma õde külastamas. otse ameerikast lennates oleks ta ainult 50 dollarit pidanud juurde maksma. vaene inglike…
inglike küpsetas just kõrvitsapirukat (väga vasakul), mis kõrbes veidi ära, aga peaks siiski olema söödav. see pirukas läheb tänasele tänupühaõhtusöögile, kuhu mina ei lähe. kurb. aga täitsa toimiv köök on. kõik asjad olid juba olemas, no veinipudeli ja fairy ostsime ise.
vannituba on pikk ja kitsas, mis tähendab seda, et paksemaks minna ei tohi, muidu ei mahu vannitoa uksest sisse. kuna ruum on nii suur, siis on seal ka üldjuhul alati külm. isegi kui radiaatorid on sisse lülitatud. minu toas on boiler, mille me lülitame sisse ainult siis, kui kodus oleme. ega veel ei tea, kas me raiskame gaasi või mitte, eks siis paistab, kui esimene arve tuleb. aga külmetada üldse ei tahaks!
meil on vann!!!!!!! oi, ma olen rõõmus. mul esimene veini- ja vanniõhtu juba peetud, küünaldega ja puha. kuumaveekraanist tuleb väga-väga väike veejuga, nii et vanni täitmine võtab omajagu aega. dushsh on meil ka selline säästurezhiimiga, veesurve on nagu kuskil aafrika savannil, iga tilka peab ootama.
see on lihtsalt üks ilus pilt vannitoa aknast.
see pilt nii ilus ei ole. vannitoa radiaatori taga on seis üsna lohutu.
minu tuba sissekolimise nädalal. ikea on ka siin popimast popp, nagu näha. aga pole midagi, mul ju ainult kodune tunne. ja vähemalt on uus ja puhas mööbel.
akna ees olid valged paksud kardinad, mis ma kohe maha kiskusin. nüüd näeb siin küll välja nagu mõnes sõjaaegses leningradi lastehaiglas, aga mulle ei meeldi kobakad kardinad. plaanis on osta mingi kerge kardin ainult akna ülaossa. aga eks aega ole selle kiire asjaga. järgmisel nädalal võiks ikeat külastada, näiteks.
ma olen aasta aega elanud ilma täispikkuses peeglita. küll on ikka hea näha ennast pealaest jalatallani! ma ütleks, et kui siin korteris oleks veel laudpõrand, mitte vastik täisvaip (on see ikka õige sõna???), siis ma ei tahaks siit kunagi ära kolidagi…
sündmusrikas laupäev… November 14, 2009
Posted by annushka in annushka imedemaal, elus ja terve, lapse põlv, seiklused shotimaal.4 comments
ossa poiss, kus täna oli päev. hommik algas viie lapse seltsis, õnneks meid täiskasvanuid oli kolm ja igaüks teadis, kelle eest vastutab. ilu- ja muud tervisehoiu protseduurid sujusid suuremate probleemideta. läksime siis kõik see mees gaeli keele tundi. lastele oli oma programm kahes eri saalis, suurematele ja väiksematele oma. täiskasvanud jagunesid ka taseme järgi klassidesse.
sõnavara ja muud infot tuli esimese korra kohta tohutult! kõige väljakutsuvam asi on hääldus, ikka väga raske on kirjapildi järgi arvata, kuidas õigesti hääldada. hästi palju on ka hääletuid häälikuid, igasugu th’d ja muud konsonandid jäetakse lihtsalt hääldamata! näiteks õppisime numbreid ja kuidas tahta tassikest teed.
gaeli k. – hääldus
0 neoni – njoni
1 aon – ön
2 dà /dhà – ghaa
3 trì – trii
4 ceithir – keihör
5 còig – koik
6 sia – shiia
7 seachd – shiahk
8 ochd – ohk
9 naoi – nöi
10 deich – dzheihh
tha mi ag iarraidh cupa tì – haa mi agiiri kuupa tii
näiteks väljend smashing tähenduses ‘väga hea’ on tõenäoliselt tulnud gaeli keelest:
‘s math sin – smaa shin (on hea see)
pärast lõunat läksime lastega botaanikaaeda, vaatasime kaktuseid ja banaanipuid ning söötsime pargis oravaid. selle jaoks oli meil kodust kaasa võetud purgitäis pähkleid, mida lapsed oravatele sisse söötsid. mina oravaid ei söödaks, nad on ju kohevate sabadega rotid. eriti linnapargis on neil nii palju süüa, et nad on ikka üsna kopsakad. vahepeal tormas mõni agar koer ligi, siis kõik oravad sibasid puu otsa. shotimaa oma orav on punane/pruun, aga hall orav on millegipärast kanadast (vist) sisse toodud ja punasele oravale kuus-null teinud.
kui me olime oma pähklitest lahti saanud ja hakkasime trepist üles kõndima, et veel veidi ringi vaadata, otsustas neljaaastane sam, et tema paneb oma käed jope sisse ja kalpsab ise trepist üles. minu manitsused kostusid kurtidele kõrvadele. kuni ühel hetkel oli laps näoli maas, kulm vastu kivist trepiserva lõhki mis lõhki, veri voolas ja laps röökis. õnneks mul oli kotis pabertaskurätte, katsin haava kinni, käskisin poisil haava vajutada ja tormasin inimeste hulka, et äkki kellegil oleks plaastrit. leidsime sõbraliku onu, kes meile plaastri andis ja soovitas igaks juhuks traumapunkti minna. võtsime siis takso, kus oli ka väga kena taksojuht, kes andis nõu ikka lastehaiglasse sõita, mitte tavalisse traumapunkti. mina ju va väljamaalane ei tea midagi, nii et jumal saatis toredad onud, kes hääd nõu andsid. traumapunktis olid ka kenad tädid, kes proovisid samile isegi mingit valuvaigistit sisse suruda, millest sam kategooriliselt keeldus. rohu maitse olevat nii väkk, et ta parem kannatab valu. arstitädi kontrollis poisi refleksid ja muud oskused üle, et kas ikka pead keerab ja silmi pigistab kinni ja kas kätes jõudu on. siis tuli suur arstionu, pani haava peale liimi ja saatis meid koju. ooteruumis oli igasugu nummisid haigeid lapsi, ning mul oli nii kehv tunne seal köhida. aga no mis ma teha saan, mul on ikka täielik läkaköha peal. ja kogu aeg on siuke tunne, et varsti oksendan endal kopsud välja. kohe varsti.
peale veriseid seiklusi sõitsime jälle taksoga koju, keetsime süüa ja sõime küünlavalguses. väga romantiline. siis mängisime tükk aega ühte lauamängu, kuni oli juba päris hilja ja ma kupatasin lapsukesed magama. raamatut pidi ka veel lugema. ma käheda hjaalega natuke lugesin ka, oli mingi roald dahl’i raamat. täitsa huvitav tundus.
ühesõnaga, lastega igav ei hakka!
kohutav köha… November 13, 2009
Posted by annushka in elus ja terve, oma kodu, seiklused shotimaal.2 comments
köhin juba nädal aega nagu kopsuhaige vanamees. jätaks suitsetamise päevapealt maha, kui suitsetaks. nüüd pole eriti midagi teha. tuleb ainult oodata. kannatlikult. ja köhida. mõnikord suure köhimise peale on selline tunne, et hakka või oksele… täna ja eile tööle ei läinud, köhisin kodus. võitsin köhasiirupit ka. et äkki aitab kasvõi natukesekene. aga nädalavahetus on nii programmitihe, et haige pole eriti võimalik olla. hääl on köhimisest küll väga seksikas.
kolimisega on ka natuke jama, me ei saa võtmeid enne esmaspäeva. aga lootsime juba pühapäeval sisse kolida. noh, eks me näe. millalgil ikka saame. muidugi oleks parem varem kui hiljem, aga… elul on omad seadused, eks.
homme kavatsen minna gaeli keele tundi. pererahvas ja lapsed lähevad ja mina siis ka. eriti kuna meil on veel kaks last hoius, homme põhiliselt minu vastutusel. keelekoolis on lastele oma programm, kuni täiskasvanud ajusid ragistavad. mul plaanis kunagi särasilmaga koos üks gaelikeelne duett ära õppida. särasilm on juba mitu aastat gaeli keelega tegelnud, tal lapsed käivad gaeli lasteaias ja puha. ma oskan ka ühte laulu, õigemini salmi:
ròlaidh, pòlaidh, ròlaidh, pòlaidh,
suas, suas, suas. (üles)
ròlaidh, pòlaidh, ròlaidh, pòlaidh,
sìos, sìos, sìos. (alla)
ròlaidh, pòlaidh, ròlaidh, pòlaidh,
a-mach, a-mach, a-mach. (välja)
ròlaidh, pòlaidh, ròlaidh, pòlaidh,
a-steach, a-steach, a-steach. (sisse)(hääldus: rouli-pouli / suas / shias /a-mahk / a-shtehk)
varsti oskan juba kindlasti rohkem sõnu!
vahva lugu… November 9, 2009
Posted by annushka in issand jumal, lallallaa, vaata ja imesta.1 comment so far
One Voice
(kui videot pole all näha, siis kliki bändi nimel)
ruudulises kleidis näitsik on mu sõbranje, kellega me üks õhtu tegime pubis ex tempore laulukontserdi. siin on ta oma ammuste laulukaaslastega (one voice) manchesteris eelmisel nädalavahetusel. mul oli ka kindel plaan minna, kuid siis muutus see plaan üha ebakindlamaks ning lõpuks ma ei sõitnudki manchesteri koguduse 20ndale aastapäevale. eks ma kae seda linna mõni teine kord.
aga daamid laulavad kenasti!
pildikesi sügisest… November 9, 2009
Posted by annushka in asjadest, head ja paremat, naabritest, pidulikult, seiklused shotimaal.1 comment so far
mulle tuli nüüd vaim peale, panen mõned pildid üles. viimase kuu olen vahva perekonna juures pesitsenud, neil on alati midagi põnevat toimumas. särasilm on isehakanud koogimeister, teeb tellimuse peale igasuguseid huvitavaid plönne. nagu näiteks see kook siin. ma vaatasin suu lahti pealt, kuidas asi käib. oma poja 3ndaks sünnipäevaks tegi särasilma mees (sest särasilm vaeseke oli kurgumandlipõletikus) oma naise juhendusel koogi, mis nägi välja nagu jalgpalliväljak. koos neljaliikmelise meeskonnaga.
ühel laupäeval oli meil koguduse rahvaga pidulik õhtusöömaaeg. päeval käisime kohvitamas, pargis laulmas ja palvetamas, inimesi tänaval jumala juurde ärgitamas ja siis saime lõpuks süüa ka. kaunistused ehk sügisesed lehed on minu korjatud. tõin tänavalt tuppa, pesin puhtaks, lasin ühel kenal mehel iga lehe eraldi ära kuivatada (ma arvan, et see oli esimene kord tema elus, kus ta käterätiga puulehti kuivatas) ja siis ilustasime lehtedega toa ära. meile küll väga meeldis!
ja no halloweenist ma juba kirjutasin, aga kõrvitsast mitte. täitsa kena kõrvits sai, pereisa disainis ja teostas. nädala pärast oli see kõrvits aknal pooleldi sisse vajunud ja väga kurbliku väljanägemisega. ei ole hea olla õõnes…
laupäeval lõikasin ma endal juukseid. sest no iga sindrimas kord, kui ma juuksuri juurde lähen ja lõikuse eest raha maksan, teeb ta midagi sellist, mis mulle ei meeldi. otsustasin siis, et kui tuleb nigunii kole välja näha, siis vähemalt tasuta. neljane isaac oli väga abivalmis ja kõõlus mu selja taga vetsupotil, kui ma peegli kaudu oma karvu kärpisin. ta “aitas”. see pilt on aga täielikult lavastatud. vähemalt selline oli minu kavatsus. kuid isaaci meelest pole mõtet juukselõikust tagantjärele lavastada, tuleb ikka päriselt lõigata. õnneks ma sain õigel ajal jaole, ainult väikese salgu näksas mult…
oma soenguga jäin ma üsna rahule. järgmine kord oskan veelgi paremini. niisiis, juukseid lõikan ise. värvida ei kavatse. kulmud teen endale ise pähe. pedi- ja maniküür pole nii hirmus olulised, saavad ka ise tehtud. ise saan ka ennast veidi masseerida, kui vaja. te kujutate ette, kui palju raha ma hoian kokku!
üks teismeliseea lemmiklaule… November 8, 2009
Posted by annushka in issand jumal, lallallaa, lapse põlv, vaata ja imesta.add a comment
DC Talk – Colored People
see lugu meeldis mulle väga, kui ma noorem olin. mulle meeldisid tegelikult kõik dc talk’i lood. hea muusika ja head sõnad. üks nende laul – that kinda girl/i dont want it – päästis mu plikaea ahastusest ja andis jõudu olla mina ise. deep stuff!
i'm gonna live forever... 