jump to navigation

vihmast, pipi pikksukast ja surmast… September 13, 2010

Posted by annushka in elu on ilus, lallallaa, lapse põlv, mõõdame palavikku, nii kurb, oma kodu, seiklused shotimaal.
1 comment so far

oi, mis koerailm täna oli! töö juures oli hea ja soe, sai teed juua ja aknast tormi vaadata. isegi rong ei jäänud tulemata, mis oli positiivne üllatus.

praegu komistasin väino ja toomas uibo laulu “võõras mees” otsa. nutma ajab, nii ilus laul on!

ma olen täna juba nutnud, inglike rääkis, kuidas ta ema ära suri. surm on tihtipeale nii aeglane ja valus. rohtudega seda veel isegi pikendatakse. kuigi muidu oleks ehk liiga kole, kui on liiga valus… miks küll suremine nii raske on? sündimine on ka raske. ja elu on raske, igalühel omamoodi.

imeline päev oli see tänane päev. inglikesele toodi õhtul ukse taha lilli. ja ma veetsin tunnikese aega erilise sõbraga. kuna ilm oli kole, siis minu palvejalutuskäigu plaanist ei saanud asja. sõime hoopis mäkdoonaldsis õhtust. vahva. ma nii harva külastan seda asutust, et see on lausa eksootika.

kõige tipuks avastasin, kelleks ma suurest peast saada tahan! oma vaimusilmas näen ma pipi pikksuka, mary poppinsi ja mrs. piggle-wiggle’i segu. ma olen niigi väike-maarja kuulsaim vanatüdruk. lasen aga edasi. elada kavatsen ma segasummasuvilas. kuid ilma hobuseta. sest ma kardan hobuseid. ning kahtlustan, et kardan ahve ka. koeri ma niiväga ei pelga, niisiis koertega. ja paljude külalastega. mulle meeldib oma sõprade lastega tegeleda sellepärast, et nad võib lõpuks oma koju ära saata ning ise diivanil rahus kakaod juua ja raamatut lugeda. oh la la!

Advertisements

wind of change… September 11, 2010

Posted by annushka in annushka imedemaal, careerscotland, elu on ilus, issand jumal, oma kodu, priske koolmeister, seiklused shotimaal.
1 comment so far

laupäev on! oi, kuidas mulle meeldivad laupäevad. magad hambad laiali nii kaua, kui viitsimist on, siis tuiad pool päeva mööda korterit kotipükstes ringi ja jood paar ämbritäit kohvi. kui isu on, oled asjalik, kui pole isu, loed raamatut või lobised feissbuukis või vaatad aknast välja. täna kombineerin ma mõlemaid, olen natuke asjalik ja blogisen ka. ja õhtul lähen plikadega salsat tantsima.

uus aasta on algamas… mul on uus aasta ikka sügisel, kuigi koolid juba ammu lõpetatud. aga taas on käes aeg elu üle järele mõelda ning otsustada, kuhupoole liikuma hakata. see on nagu seal shokolaadi filmis, et kui kui tuul keerab, siis on vaja minna. mul vist ka. kõige toredam oleks, kui saaks ühe võlukepi liigutusega kõik korda, et oleks koht, kus elada ja oleks töökoht, kus ikka tasub ära käia aega viitmas. aga ei võlukeppi pole. tuleb sammhaaval ja päev korraga otsuseid teha ning orgunnida seda elukest ja tulevikku.

ma olen mõelnud, et kaua ma niimodi mustlasena mööda maailma rändan. et kas ma tahan kusagil ka midagi püsivamat ehitada. siin mõni aeg tagasi ma veel liialt ei plaaninud, lootsin, et äkki tuleb prints valgel bemaril ja otsustab minu eest ära, kus maailma otsas elada ja millega tegeleda. no ei ole tulnud seda printsi. ma pean ikka hakkama ise oma elu plaanima. jumal ka nagu minu eest seda väikest asja ära ei tee. et simsalabim, ilmutus käes, mine sinna ja tee seda. oeh. mina pean üksinda rabama…

ma nüüd siis plaanin. täna teen oma soome CV korda ja saadan soome koolidesse laiali. et kuna ma olen hoole ja armastusega koolitatud priske koolmeister, siis võiks ju teooriat praktikasse panema hakata. ning mulle on lõpuks kohale jõudnud, et soome on ikka üks hea koht elamiseks. kui ma nüüd suvel kodus puhkusel käisin, siis tajusin väga selgelt, kui palju parem elu mul helsingis oleks. saaks palju rohkem liikuda, rattaga liigelda, igasugu vahvate hobidega tegelda, ei peaks talvel kodus külmetama jne… ja kui soomes jube deprekas peale tuleb, siis võib ju reisida ometigi! ning puhkusele ei pea minema vanemaid külastama, vaid tohib hoopis hea südametunnistusega sõita ükskõik kuhu tahad.

niisiis nüüd on kätte jõudnud õige aeg hakata töötama oma erialal ja kui õnneks läheb, võiks ka omale kodu osta. parem on alustada pangalaenu tagasmaksmist kolmekümneselt, kui neljakümneselt, eksole. oma kodu idee erutab mind hetkel kõige rohkem. oma kodu!!! mulle on see alati täiesti ebareaalne ja ebapraktiline mõte olnud, sest ma olen ju vaba hing, mis korterilaen! aga ma vestlesin pikalt ühe lähedase abielupaariga, kes mind lohutasid, et korteri võib a) alati maha müüa, kui teised plaanid peale tulevad ja prints bemariga mind austraaliasse sõidutab, b) üürile anda ja ise timbuktusse sõita mõneks ajaks, kui soome masendama hakkab. ma poleks ise elu sees selle peale tulnud.