näputööline… November 11, 2012

täpselt nagu ma olen pool elu jooksmist põlanud, on mul olnud probleeme käsitööga, eriti õmblemisega. kududa pole ma ka kunagi osanud. mis siis järgi jääb – heegeldamine! esmakordselt avastasin ma heegeldamise enda jaoks täiskasvanuna viis aastat tagasi, kui endale lillekesi ja bolero meisterdasin. bolero läks kahjuks koos kohvriga kaduma british airways’i reisil, nii et palju rõõmu mul tast polnud. aga nüüd õpetas sõbranna mu heegeldama ruudukesi, mis omavahel võib kokku heegeldada ja näiteks nunnu lapiteki talveõhtute soojendajaks saada. suvel ma siis kasutasin oma aega pikematel auto-, bussi- ja rongireisidel heegeldamiseks. teleka ees saab ka hästi heegeldatud, kuigi saatest läheb siis pool mööda, sest ma ikka nii ei oska, et oma töö peale ei vaata. ma mõtlesin, et mu tekk on üsna peagi valmis, kuid pojkvän kommenteeris, et me peame ju mõlemad sinna alla mahtuma. nii et mõned ruudud tuleb vist ikka juurde teha…

eile oli meil koolis töölaupäev, kuna soome iseseisvuspäeva järgne reede on vaba. otsustasime siis midagi lahedat teha ja pidasime kultuuri- ja käsitööpäeva. jagasime kogu kooli õpilased  gruppidesse, kus tegeldi õpetajate juhendusel jõulukaartide meisterdamisega, graffiti, bändimuusika, teatri, küpsetamise, heegeldamise ja tantsimisega. meie grupp tegi selliseid vahvaid käevõrusid makramee stiilis. selle pruunide pärlitega andsin ma täna pojkvänile. vaatame, kas ta hakkab kandma, teda häirivad muidu igasugused üleliigsed asjad keha küljes, ta ei kanna isegi kella sellepärast. tegelikult ega ma iseenesest ei andnudki seda võru talle, see kukkus mul kogemata maha ja pojkvän leidis üles ja pani ise endale kätte. nii et võibolla algab nüüd uus ajajärk, kus mees riputab end sõrmuseid ja võrusid ja muid asju lausa täis…

pulmad on kahe nädala pärast. iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiik!!!!!!!!!!!

eile harjutasime pulmavalssi minu toas. vahva oli! mul oli seljas see rõngasseelik, mis pulmakleidi alla tuleb, et me harjuks sellega tantsima. väga hästi läks, ma ütleksin. pojkvän harjutas siis mõlemale poole keerutamist, et pea ringi käima ei hakkaks.

enne tantsimist istusime koos diivanil ja vahtisime üksteisele otsa. nii tore hetk oli. natuke kummaline ka. ma vaatasin oma tulevasele mehele silma ja mõtlesin, et kahe nädala pärast võin ma sind suudelda nii palju kui vaid tahan. praegu me oleme sellises huvitavas ootusfaasis, kus me armastame üksteist ja kavatseme terve elu koos olla, kuid me pole veel päriselt, täielikult koos. meie füüsiline armastus on alles täiesti alguses. esimene suudlus alles siis, kui oleme juba abielumees ja -naine. ühekssaamise protsess on tore ja huvitav, kiire pole kuskile ja on turvaline olla. ootan väga meie uut algust, rohkem kui jõule!!!