jump to navigation

karlsson tantsib valssi… May 30, 2012

Posted by annushka in literatura, pojkvän, priske koolmeister, tants ja trall.
add a comment

kirjutasin feissbukki, et käisin pojkväniga valsikursusel. kohe hakkas mingi pulmajutt kommentaarides pihta. kustutasin siis kommentaarid ära. kursus oli täiesti süütu tantsutund, lahe ju õppida koos tantsima. helsingi linn orgunnib tasuta tantsutunde iga nädal mitmes erinevas kohas, nii vahva! aga mis kõikse vahvam – pojkvän on hea tantsija!!!! seda ma poleks temast millegipärast enne uskunud… aga noh, kui inimene rütmi tunnetab ja juhtida ei karda, siis polegi ju muud vaja.

töö juures on viimane nädal, jee! seejärel algab tore töötupõlv… kopikaid peab veidi kokku hoidma, aga muidu pole häda. a olen oma suve juba puupüsti täisplaneerinud. sõbranna tahtis kümneks päevaks külla tulla, aga mul pole peale jaanipäeva sellist ajavahemikku, kus ma kümme päeva jutti ise kodus oleksin! nii et ta peab enne jaanipäeva kohale lendama. it’s now or never!

natuke on mul paanika ka, sest jube palju asju oleks vaja orgunnida ja teha ja planeerida. seepärast olen ma viimasel ajal lugenud “karlsson på taket” raamatut…

Advertisements

neli kuud ja surnud jänes… May 13, 2012

Posted by annushka in elu on ilus, head ja paremat, kohtumised, pidulikult, pojkvän, priske koolmeister.
add a comment

tähistasime täna pojkväniga neljakuist koosolemist, 13. kuupäev ju. kui palusin ühel lahkel inimesel meist pilti teha, siis ütlesin kogemata, et neljaaastast kooselu… noh, ega palju vahet pole, eks. kuna pojkvän on mulle igasugu vahvaid üllatusi valmistanud, siis otsustasin vahelduseks hoopis talle üllatuse teha. ütlesin, et tule mulle pühapäeva hommikul kell kaheksa autoga järgi, pane soojalt riidesse ja hommikusööki pole vaja süüa. õnneks täna päike paistis ja poes olin ka eile õhtul kell kümme ikka jõudnud ära käia (jah, ma teen kõike viimasel minutil…), nii et täna hommikul polnud muud kui tee termosesse valada, võileivad valmis nikerdada ning teele asuda. mul oli igaks juhuks kaart ka välja prinditud, sest ma olin ise seal kohas enne ainult ühe korra käinud.

viisin pojkväni prügimäele. no sellisele ilusale, kus muru kasvab ja pingidki on rahvale istumiseks pandud, ja kus värvilised tuulelipud tuule kohta informatsiooni edastavad. konala prügimägi on helsingi kõige kõrgem mägi, ja sealt on terve linn ilusasti näha. isegi tuul polnud täna eriliselt tugev, nii et me jäime täiesti ellu. istusime muru peal maas, hoidsime käest kinni, palvetasime pikalt ja laialt kõigi ja kõige eest, mis meelde tuli,  tegime pilte, sõime mõnuga, võtsime päikest, lobisesime toredate sportlastega, kes mäest üles-alla jooksid ja olime muidu lahedad. kell sai liiga kiiresti niipalju, et juba jumalateenistusele pidime kimama. pojkvän oli tõeline dzhentelmän ja tassis mu moonakotti ning ütles, et ma teen imehäid võileibu. ei noh, mulle sellised asjad meeldivad. ta on päris mitu korda saanud mu rasket seljakotti tassida (mul on alati kogu mu varandus kaasas ju) ning nummisid asju ütleb ta mulle ka kogu aeg.

kui me mäest üles ronisime, oli me ümber vähemalt 10 eri tooni rohelist! küll loodus on imeline! nägime ka teistsugust looduse imet – pirakas harakas kakles väikese jänkuga ja tegi talle kuus-null. me ei jäänud haraka hommikusööki pealt vaatama. pärast armulaua ajal, kui jeesuse surmast räägiti, sosistas pojkvän mulle, et tal tuli see jänku meelde. eks elu on karm, mis muud.

eile käisime sõpradega vanadekodus laulmas. me käisime jõulude ajal ka, ja siis nad ütlesid, et tulge ikka tihemini, mitte ainult jõulu ajal. no me siis nüüd läksime kevadelaule laulma. mõned meist esinesid, aga päris palju laule laulsime vanakestega koos, luteri kiriku lauluraamatust. ma sain mõned uued lauludki seal selgeks, ma näiteks sõjaaegseid kirikulaule ei tunne eriti, aga vanadele olid need väga tähtsad. nad rääkisid ka, kus ja kellega nad olid miskit laulu kunagi laulnud, ja mida need nende jaoks tähendavad. väga muhedate 90aastastega sain juttu vesta. näituseks üks 94aastane proua, kes on eluaeg võimlemisega tegelnud, ning kes praegugi käib iga päev üksinda väljas jalutamas. poeg elavat tal hispaanias. või näiteks stiilsed kaksikmemmed, kes järgmisel nädalal tähistavad oma 90ndat sünnipäeva! neil olid juuksed lokitud, kõrvarõngad sädelesid ning nad naeratasid absoluutselt kogu aeg! ja ütlesid, et praegu nad ei kakle kunagi, kuigi oma päris algusaastatel oli see õde, kes tunni võrra teisest vanem, alati nooremal luti suust ära kiskunud. seal oli ka muhe vanahärra, kes mind jõuluajast mäletas, sest siis rääkisime me pikalt-laialt tema tööst. pojkvän oli vanakestega kui kala vees, ütles, et ta kaifib seda, kuidas vanade inimestega suhtlemine paneb ta enda elu õigesse perspektiivi.

aga tõesti, milline inimene ma tahaksin 50 aasta pärast olla? millist elu ma tahaksin elada? ega elu sündmusi ei saa eriti ise valida, aga oma suhtumist nii headesse kui halbadesse sündmustesse võib kindlasti kaaluda.

ühesõnaga, mul oli väga tore nädalavahetus! nüüd lähen muffineid tegema, sest meil on üks poolmäda banaan laual ja seda ma ära ei raatsi visata. lisaks tahan veel mainida, et olin täna hirmus tubli ja kärpisin endal veidi juukseid. nad olid na pikaks veninud ja rippusid kuidagi raskelt. võtsin mõnest kohast kohe karmi käega, nüüd sai palju õhulisem soeng. loodan, et peale muffineid jaksan jätkata oma tubliolemist ja parandan vähemalt paarkümmend kontrolltööd. oeh, neid kontrolltöid on nii palju, et ma upun! tunnen ennast veidi kui monte kristo krahv, kes lusikaga ennast vanglast välja kaevas. kui see nüüd ikka oli tema. mu harituses võib ka auke olla…