jump to navigation

depressiivne päev… June 22, 2008

Posted by annushka in näägutusi.
5 comments

internet ei tööta minu toas. silli toas töötab. murrrrrr.

suvi on täitsa vale ja kole. vastikult külm tuul puhub kogu aeg. ma VIHKAN tuult. ja no muidugi elan ma ju saarel, milleni viib pikk übertuuline sild. ning olen merel tööl. aaarggghhh. maarjas ma pole üldse jõudnud käia sel suvel. nii kahju. varsti on ilusaim aeg möödas. ja mina passin siin linnas, kus tuul paneb ajud sügelema… jaanipäev läks töiselt, õnneks polnud aega nostalgia ja eestiigatsuse käes vireleda. täna on vaba päev ja mis ma teen – vingun ja virelen. nutuvõru on kogu aeg suu ümber ja silmad on märja koha peal. vesistasin näiteks citymarketis, kui käisin vetsupaberit ostmas. lugesin iimeile ja nutsin. kurb on miskipärast. hommikul olin vihane ja ärritunud ja tige ja kuri. siis tuli nutt peale. 

tegelikult ma kardan. hirm vist panebki tigetsema. aga “perfect love drives out fear“. jajah, nii nad räägivad. äkki homme on parem päev perfekt laavi jaoks, täna on meel must. hormoonid ilmselt…

Advertisements

baby chicken… June 18, 2008

Posted by annushka in üli kool, head ja paremat, meestest.
2 comments

maestro viis mind ülikooli lõpetamise puhul fäänsisse restosse sööma. la farouge on nimi. ma olen juba kaua tahtnud sinna minna, aga pole põhjust olnud. niisama nagu ei tihka, pole ju mingi mäkdoonalds. no nüüd oli põhjust. söök oli minu meelest keskpärane, küüslaugumöks aioli oli hea aga liha polnud piisavalt maitsestatud, lahja värk minu meelest. hinnad polnud mitte lahjad, ütlen ma teile. maestro plekkis kinni, nagu gentleman ikka. teenindajad olid see-eest väga vahvad, jutustasid maad ja ilmad kokku, ühe egiptlasega leidsime kohe ka ühiseid tuttavaid. no helsingi on ju nii väike linn. liibanoni poisi käest küsisin, mida farouge tähendab. baby chicken pidi olema liibanoni murrakus. vat nii. kempsu sein on neil hirmus kena, pildil fragment seinast. see tualettruum on üldse kogu restorani pärl minu arvates. hea, et ära käisin…

väike-maarja poodi üles… June 18, 2008

Posted by annushka in asjadest, madruse elu.
add a comment

nojah, ma olen ju kaptenile rääkinud, et väike-maarja meeste lemmik enesetapmisviis on poomine. ma pole uurinud, kas see on lausa üle eesti nii. aga kui ma ostsin meile töö juurde uue võtmehoidja, kena väike-maarja rahvariides näitsiku, siis pani kapten talle kohe esimesel päeval nööri kaela. ja nii ongi, võti on hoidja küljes ja hoidjal nöör kaelas. karmid naljad meil…

teated ja pulgad ja vastused… June 18, 2008

Posted by annushka in Uncategorized.
3 comments

heidi andis teatepulga. väga kena, mängime kaasa.

1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
kümne aasta eest lõpetasin keskkooli ja sain ülikooli sisse, aga sellest sain teada vist alles juulis, täpselt ei mäleta. olin tööl postis, jagasin öösiti ajalehti. väga hea töö oli, sai füüsilist koormust, autosõidukogemust ning suveööd on ju nii ilusad…

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
– üks suur paberivirn läbi töötada, kviitungid korda seada jne. üldse ei huvva…
– kolm paari pükse lühemaks õmmelda ning suveseelikule lõhikud külje peale teha. ma ei oska üldse õmmelda ju…
– sugulase pulma jaoks mõned laulud välja valida, millega kirikus rahvast enterteinida.
– neli tantsutundi koostada, valida muusika ja teema.
– arsti juurde aeg kinni panna, et saaks meremehe arstitõendi. siis saan hakata ametlikult madruseks.

3. Lemmiksnäkid?
kuivatatud banaaniviilud, porgandilõigud, kuivatatud kala/kalmaarid, igasugu antipastod, tikuvõileivad, apelsin.

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
hoo, mõnus küsimus. kõigepealt palkaksin ühe korraliku ja hoolsa raamatupidaja endale, kes oskab mu rahadega hästi ümber käia ning neid õigetesse kohtadesse investeerida, et raha ikka juurde tuleks. siis ehitaks ühe laheda segasummasuvila ning hakkaks seal paari hea sõbraga koos elutsema. reisiks mööda maailma ringi muidugi ka, aga reisimine on üpris väsitav, kodus on alati hea olla. teatud summa paneksin kindlasti hakkama mingisse heategevusfondi, kõigepealt uuriksin muidugi, mis oleks kõige tõhusam ja otsesem viis aidata. ei pea tingimata aafrikas olema, euroopas on ka palju häda ja viletsust. aga seda on küll raske välja mõelda, mis tööd ma teha tahaks, kui palk hädavajalik poleks… et teeks niisama enda ja teiste hüvanguks midagi, et mitte sohva peal molutada ning lolliks minna. inimestega suhtlemine ning mingi õige asja ajamine võiks võluda. tahaks ikka maailma parandada, kuigi on ju teada, et hukka see läheb nagunii…

5. Kohad, kus oled elanud?
väike-maarja, salo, turku, peterburi, tallinn, helsingi. varsti tuleb üks linn juurde, aga sellest kunagi hiljem…

teatepulga annan edasi järgmistele tegelastele, palun väga:

hellu
kaja
mari
epp
triibik
triin

hambuni relvastatud… June 17, 2008

Posted by annushka in asjadest.
3 comments

asjadest, siin on su asjad. kas saadan postiga või ootame, et keegi üle mere reisib? ootamine on iseenesest põnevam, krutib ärevust üles…

merry monday… June 9, 2008

Posted by annushka in elu on ilus, head ja paremat, meestest.
2 comments

täna oli hea päev. käisime mehega, kelle koodnimi on nüüdsest maestro, linnanmäel. oh, kus meid keerutati ja loksutati! jubedamalt hea oli. kuigi tugeva tuule tõttu olid mõned kõrgemad atraktsioonid suletud, leidus piisavalt neid, mis kõhu õõnsaks tegid. viikingilaev on alati olnud üks minu lemmikuid. ja on ka edaspidi. õhtupoole hakkas veidi külm, tegime veel paar tiiru mõnusaimates värgeldistes ning lahkusime, et kuskil midagi hamba alla saada. tee peal nokkisime sireliõitest õnne, mina leidsin ühe, maestro leidis lausa kolm tükki. no küll meil oli siis palju õnne.

kõht oli ikka tühi, sestap suundusime poodi ning maestro shoppas kokku toiduaineid, mida mina tavaliselt üldse tähele ei pane. niikaua kui mina püüdsin korda luua meie laupäevast veel veidi segases köögis, komponeeris tema kokku vahva pastaroa, mis sisaldas rukolat, seemneid, kuivatatud pohli, parmesani, tomatit ja palsamiäädikat. kuna ma sain laupäeval ühelt sõbrannalt kingiks rosmariinipõõsa poti sees, siis oli plaan kasutada ka seda taime. aga me unustasime suure näljaga liigsed ürdid ning lihtsalt lasime hõrgul pastasalatil hea maitsta. (ma ikka kadestan neid pereemasid, kes mõnuga kokkavad ja pilte oma loomingust blogisse üles panevad. ma üldiselt ei tee pildistamisväärset toitu, aga maestro kraam on küll blogisse riputamist väärt… ) pärast mõnusat õhtusööki käisime veel mererannas palvetamas ja niisama jalutamas. pilved tõmbusid koomale, meri oli vaikne, puude ja põõsaste õied lõhnasid õhtuselt, mingid tuttpütid pidasid pidu. ilus õhtu…

jama lahti… June 4, 2008

Posted by annushka in Uncategorized.
5 comments

ma ju saan varsti vilussooffia meistri paberi kätte. täpsemalt järgmisel teisipäeval. ja seda on kombeks kuidagi avalikult pidutseda. noh, meil oli oivajevnaga juba plaan paigas, et mis, kus, kuidas ja palju maksab. no siis hüppasid mingid oivajevna sõbrad alt ära, näitsik helistab mulle eile õhtul ja nutab torusse, et tema ei tee enam üldse midagi. hädaplaan bee, peame peo meite juures. teadustasin hommikul sillit, kas talle see ikka sobiks. vastust pole veel saanud. aga koristama peab ju ja mingit toitu lauale orgunnima. algne plaan oli asi restoranis korraldada, oleks olnud lihtne ja mugav. aga ei, sinu elu ei pea mitte lihtne ja mugav olema, ütleb pidude vussiajamisingel. meil peab ju aknaid pesema, sest pidupäike ei näe muidu sisse paista. ma olen jubedamalt palju tööl, kuigi oleks vaja hoopis vaffat perenaist mängida… noh, igatahes võileivatordi ja magusa tordi tellin ma kuskilt kohvikust. ja emme teeb laari makaronisalatit. juua, limpsi ja morssi ja viina peab käima poest tassimas. autot mul ka ei ole… aga noh, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. eks me näe. kutsed tuleb uuesti laiali saata. et koht on muutunud.

ja kõigele lisaks saabub reede õhtul siia üks MEES kaugelt maalt. mulle külla! ma olen veidi närvis. õnneks mitte väga. see on üllatav, kui hea stressitaluvus mul on. asjadel on kombeks laheneda, ütleb mu boss. ma olen kahe käega poolt. nagu see mees mulle kirjutas, the worst case scenario is that we become even better friends…

nii ongi. aga hoidke ikka pöialt ka.

ma olen haiglaselt õnnelik… June 2, 2008

Posted by annushka in annushka imedemaal, elu on ilus, meestest.
2 comments

täna oli järjekordne tallinna-päev. kastanid õitsesid, puude lehed sahisesid, vanalinn oli oma koha peal, eestimaa lõhnas ja minu nostalgiline naiivlik-kibestunud süda hõiskas. apollo raamatumaja kohvikus oli ütlemata tore teenindajaneiu, kes tegi mul meele rõõmsaks. käisin esimest korda elus kunstiakadeemia sööklas lõunal. hommikul vanalinnas jalutades astusin sisse mitmesse galeriisse ja suveniiripoodi, silmailu oli küllaga. no mõned koledad pildid olid ka, aga eks igasugust kunsti on vaja. leidsin töö juurde uue võtmehoidja – väike-maarja rahvariides puust blondiin. ilus seelik on väike-maarjal, pruunid ja kollased triibud.

apollo raamatumaja ees müüdi vanu raamatuid. ostsin asta kassi “pahupidi puhkuse”, kuna mu enda oma on ammu lapsepõlves täis soditud. see on niivõrd hea raamat, et ta peab mul puhtalt ka olema. ainult 35 eeku maksis. ja poe seest ostsin kati murutari “lagerii”, hakkasin viimast näidendit juba kohvikus lugema, “mina, naine”. ma ju käisin veebruaris “ürgmeest” vaatamas. no ja see murutari naine on ilmselt vastus ürgmehele. eriti meeldib mulle, kuidas kati ovulatsiooniaega ja naise iha mehe vastu kirjeldab. no nii täppesse mu meelest… minul kui vallalisel naisel on selliste ürgsete tunnetega hakkama saamiseks vaja neid läbi huumori käsitleda ja mingissegi perspektiivi panna, muidu on mul oht mõnel kuu loomise ajal lihtsalt hulluks minna. õnneks pole mul erilist äratundmis”rõõmu” nende näidendi osade suhtes, kus naine oma meest kirub ja põlastab. päris üksik ja kõhe tunne võib olla, kui avastad, et elad koos inimesega, keda sa austada ei suuda, kuigi tegelikult ju tahaksid ning lausa vajaksid seda… igatahes pole mul üldse kahju, et ma mehel pole. see on rämedalt raske töö, niipalju kui ma näinud-kuulnud olen. müts maha abieluinimeste ees! eriti nende ees, kes üle seitsme aasta koos on suutnud elada…

laeva peale suundudes nägin helikopterit. näeb välja nagu üks suur kiil. laev kõikus vahepeal üpris mehiselt, mulle tohutult meeldis. nagu oleks lõbustuspargis olnud. minu kõrval üks vaene provva oli näost valge ja ropsis paberkotti. talle ei meeldinud lõbustuspargis…

häbelik noormees… June 1, 2008

Posted by annushka in lallallaa.
add a comment

Adriano Celentano

marta postitusest leidsin hulga adriano celentano lugusid. oli jah minu lapsepõlves selline onu… käesolev video on nummi, kutt pole üldse kursis oma rolliga kaamera ees. ei tea, kas kaamera taga oli mõni kena näitsik või tegi sõber lõustu, aga naerma ajab vaest lauljat. ja kehakeel on ka selline, et ‘noh, okei, ma siis laulan selle loo ära, aga ega ma eriti ei viitsiks. kuid ma teie rõõmuks…’

paolo conte käejälg on täitsa äratuntav.