jump to navigation

les feuilles mortes… October 1, 2013

Posted by annushka in elus ja terve, priske koolmeister.
1 comment so far

sügis on käes. eile astusin kodu lähedal koerakaka sisse. siis oli hea, et oli palju langenud lehti, millesse oma saapataldu nühkida.

kontrolltöid on kogunenud juba päris hea patsahkam, seepärast ma jälle blogin, eksole. bloimine on selline naljakas asi, et mida vähem kirjutad, seda vähem on ka midagi öelda. ja eks feisspuuk rahuldab ka vajadust maailmale oma elust teada anda, nii et blogimine polegi enam nii vajalik.

aga jah, sügis on. magada tahaks.

Advertisements

uus vana tuttav… May 16, 2013

Posted by annushka in abi elu, elus ja terve, kohtumised.
add a comment

leidsin facebooki kaudu sõbra blogi, see on nüüd mu blogrollis “Armastab palju” nime all. huvitav, et mõnikord võib inimesega palju lähedasemaks saada tema mõtteid lugedes kui näiteks nädalavahetust mingi pundiga koos veetes. teise teksti lugedes ma ju kuulan korralikult, ei räägi vahele, ei esita kõrvalisi küsimusi. inimesel on võimalus ennast väljendada nii, nagu ta tahab, sõltumata kuulajast ehk minust. ja mõnikord see ongi ülioluline osa sõprustest, lihtsalt kuulata. ja kuulda.

sõbra blogi lugedes tekkis mul tahtmine teha mitteanonüümne blogi inglise keeles, natuke nagu facebook vist. aga ma ei tea, kas tasub. sest fb’s võid ju ise otsustada, kes sind näeb ja loeb. avalikus blogis küll mitte. ja salasõnadega ning kutsutud külalistega ma niikuinii ei viitsi hakata jändama. teisalt oleks hästi lahe pidada päevikut inglise keeles, mida mu sõbrad lugeda ja kommenteerida saaksid. fb’sse ma tavaliselt väga pikki heietusi ei kirjuta. hmmm… eks ma mõtle seda asja.

aga igatahes inspireeritud ma sain. kuigi mul on jube nohu, ajud valguvad nina kaudu välja. väljas on ilus suveilm, ja mina nuuskan toas. parem silm nutab ka pidevalt, vasak on õnneks eluga rahul. aga noh, kui ma oleks terve, siis ma ju oleks tööl, niiet tegelikult vahet pole. iseenesest mulle meeldib haige olla, saab rahulikult kodus lebotada ja mitte kuhugi pole vaja minna. kõik asjatamised jäävad ära, täielik puhkus. ainus nõme asi on see, et mehega musitada ei saa, sest ma ei taha ju talle oma pisikulaadungiga lajatada. kuigi, kes teab, võibolla pole tal ikkagi pääsu, mis sest, et ei musita. eks need pisikud oskavad oma asja…

õilmitse isamaa iluks… May 15, 2013

Posted by annushka in elus ja terve, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

triibik kirjutas lühidalt aga vahvalt enda ehtimisest. mul on tihti suve saabudes selline tunne, et ma olen niisama ka ilus. eriti kui nägu veidi päikest saab ja tedretähnid välja ilmuvad. siis on tunne, et pole mul mingit meiki vaja. istun aga ratta selga, poolmärjad, kammimata juuksed tuules lehvimas, ning saabun pool tundi hiljem tööle punapõskse ja kergelt higilõhnalisena. et tervis ongi see parim ilu… talvel mul on rohkem motivatsiooni end mukkida. ja no ma olen nüüd hakanud vahetusriideid tööle kaasa võtma, nii et kogu aeg ma siiski higilõhnaline ka ei ole.

rattasõit on lahe. võib minna kus tahes, ei pea mingit bussi kuskil teenurgas ootama. ainult et nüüd on mul jube nohu, ja kolmapäeviti käin ma muidu ka bussiga, sest meil on palvehommik linnas pool seitse, ja sinna ma rattaga ei viitsi sõita. saaks liiga mitukümmend kilomeetrit kokku, kui veel linnast tööle ka väntaks.

aga jah, suvi on täitsa lävel. jee! ja 2,5 nädalat suvetöötuseni! (mul pole mitte suvepuhkus, vaid olen suvel töötu. linn säästab raha ning asendusõpetajatele ei maksta suvel palka, vaid nad lastakse suveks lahti. et siis jälle sügisel nad täie koormusega tööle panna.) hea süsteem, eks.

terve vaim terves kehas… October 30, 2012

Posted by annushka in elu on ilus, elus ja terve, urheilu tappaa.
add a comment

mul on plaanis kevadel poolmaraton joosta. õigemini algne plaan oli seda alles suvel teha, kuid kuna 4. mail on selline vahva asi nagu helsinki city run, siis miks ka mitte mais. olen nüüd hakanud jooksmist veidi tõsisemalt võtma, ega lase ennast isegi väikesest pakasest eriti hirmutada. no vihmasadu on küll väkk, siis ma jooksma ei lähe, punkt. meil töö juures on hirmus vahva jooksurada ümber jõe, teeb mingi 5 km. nii hea pärast tööd tossud jalga tõmmata, jooksuring teha, dushi all ära käia ja siis jõuab veel muude asjadega ka tegelda õhtu jooksul. ning mis kellakeeramisega välja tuli, peale tööd on veel valge. koju jõudes on juba kottpime. ja mul on sellest shotimaa röövimisest ikka traumad jäänud, üksi mind enam ei kisu pimedas metsarajale jooksma… kellegagi koos läheks küll. töökaaslane on mul ka tore ning lööb kord nädalas kampa. aga ta avastas hiljuti, et on rase, nii et tema jooksmised vist enam väga kaua ei kesta. aga üksi on ka tore. külmaga jooksmine on ikka hoopis midagi muud kui suvel. seljakott on mul nüüd poole suurem, kuna vaja mütsid-kindad-joped kaasa pakkida tööle.

iga kord kui ma jooksen, tunnen suurt tänulikkust selle üle, et mul käed-jalad terved, võin vabalt joosta siis kui tahan. see on ikka luksus!

pühapäevaõhtune vahepala… September 23, 2012

Posted by annushka in elus ja terve, hõissa pulmad, priske koolmeister.
add a comment

just praegu peaks ma ühte tööasja kirjutama, sestap blogin parem. kuigi tegelikult peaks juba magama minema, öö on ju. nädalavahetused on liiga lühikesed, ütlen ma teile! eriti kui veel haige ka olla, siis ei jõua ju tuhkagi teha, ei ajaliselt ega ka füüsiliselt. pärast kahte haiguslehepäeva hingeldasin mis hirmus, kui trepist üles jõudsin. nädala sees paar päeva haige olla on vahva, sest reedel tööle minnes on tunne, et on esmaspäev. ma ei saanud hommikul üldse aru, miks nad reedest metro-lehte jagavad esmaspäeval…

pulmadest niipalju, et hästi läheb, aga las minna. arrrrrmastus on suur ja küll need muud asjad ennast ka paika panevad kuidagimoodi. mees on mul lahe, kleit on täitsa okk ja külaliste toitmiseks peame nagunii pangalaenu võtma. mis siis ikka. naljakas on see, et väga üllatavad inimesed kommenteerivad, et kas neid ei kutsutagi pulma. ma kohe ei oska reageeridagi… et kui me pole siiani kutsunud, et siis ilmselt ikka ei kutsu jah. ei mahu ju iga tuttav ühte ruumi. aga noh, eks nad ikka hea pärast, eks. ja mina ei pea kõike nii tõsiselt ka võtma. üks pulmakutse pole veel maailmalõpp.

koolis mul latsekesed tahaks ka minuga pulmadest rääkida, mitte inglise keele ebareeglipäraseid tegusõnu tuupida. ma saan neist täiesti aru. aga me siiski tuubime tegusõnu. ma olen täitsa karm tädi seal klassis. mõni aeg tagasi piinasin üht vaest tüdrukut konditsionaaliga nii kaua, kuni ta nutma hakkas ja klassist välja läks. eks sest üks jama tuli, vanemate ja direktoriga ja. ega mind ilmaasjata dumbledore’iks kutsuta, ju nad ikka veidi kardavad ka. või siis jälestavad. ma ei tea, kumb on tõsi.  võibolla mõlemad. oeh.

aga ma hakkan nüüd siis seda koosolekuprotokolli kirjutama. ega muidu polekski midagi, teeks suvalt kähku ära, aga see on ju rootsi keeles. ma põen oma rootsi keele pärast liiga palju, no et äkki on kirjavead jne… mul läheb vist oma paar tundi selle teksti pastakast välja imemisega. wish me luck!

kõik on pime ja halb… December 2, 2011

Posted by annushka in elus ja terve, issand jumal, meestest, näägutusi, priske koolmeister, seiklused shotimaal, urheilu tappaa.
2 comments

ma ei mäleta, et oleks varemini hirmsasti sügispimeduse all kannatanud. aga no vot nüüd kannatan küll. täielik kaamosmasendus on peal… täna magasin terve päeva, ajasin end voodist üles vaid selleks, et kokkulepitud kohtumisele minna. ja nüüd pole ma küll veel tagasi voodis, kuin lösutan põrandal suure padja peal ja tiksun. mõtlesin siis, et toksin veidi blogisse ka, kui juba internetis molutamiseks läks. nii et pime on!!! ja kui pole pime, siis on hall.

ma mõnikord mõtlen, et miks inimesed üldse olemas on. et mis kasu minu elust üldse on? või sinu elust. minu sõber rehepapp ütleks sellise vingumise peale muidugi, et nojah, kohe näha et inimene on liiga kerge elu peal, on aega mõttetuid muremõtteid mõlgutada, selle asemel et hinge seeshoidmisega palehigis tegelda. nii ta ongi. liiga kerge elu peal, mis muud.

et oma viletsast elust paremat pilti saada, siis kirjutasin siin paar nädalat tagasi üles kõik asjad, mis mu elus halvasti on. alguses tuli ainult kaks asja meelde, aga kui veidi keskendusin, siis tuli ikka rohkem ka, kokku kuus. kahjuks on nendest kuuest juba kolm end lahendanud… isegi õnnetu ei lasta inimesel enam olla, põhjused võetakse lihtsalt käest ära! lisaks näen ma selgelt, kuidas jumal neis kolmes asjas töötab ja mingeid oma eesmärke taga ajab. aga noh, igatahes praegu kavatsen ma olla masendunud, tehku see jumal mis tahab.

minu õnnetusenimekiri ja mis sest järgi on jäänud:

  1. isiklik masu – pole piisavalt tööd, et normaalselt ära elada. ära ka ei sure, lihtsalt loen kopikaid ja emme ostab koju süüa. ja kuna ma nagu orav rattas tööd ei tee, siis on mul aega olla masendunud ja magada terve päev, kui vaja. mõnel ööl see-eest ei maga, sest asjad on vaja ära teha, ja kuna mul on nigel iseloom (vt punkt 3.), siis tuleb vahel tegemata asjade pärast punnitada nii, et ninast veri väljas. kusjuures mõni päev pärast selle punkti üleskirjutamist helistas boss, ja pakkus tööd juurde. mitte palju, aga ikkagi.
  2. murtud süda- ma olen armunud mehesse, kelle jaoks mina olen lihtsalt üks hea sõber. ei enamat ega vähemat. suhtlemist mul temaga lõpetada pole võimalik. ja no kui mehel pole tundeid mu vastu, siis mis teha. ega tema süüdi ole ju… mida njetu, seda njetu. tyhjästä on paha nyhjästä.
  3. jekyll ja hyde – mul on nigel iseloom, näen seda päev päevalt selgemini. ainus lohutus on, et eks kõigil ole. pole täiuslikku inimest siin maamuna peal. aga mina kannatan ju omaenese nigela iseloomu all kõige rohkem, sinu juurest on mul võimalus minema kõndida.
  4. sportlik eluviis – trennikoht läks pankrotti. ta oli mul nii mõnusalt kohe maja taga, sai käia siis, kui võimalust oli. uut otsima üldse ei viitsinud hakata. aga noh, üks teine firma ostis selle pankrotihunniku naksti ära, ja nädala pärast tehti saal jälle lahti. nii et ma pean ikkagi sportima jälle, kõik ettekäänded on käest ära võetud.
  5. pimedusega löödud – mulle on juba aasta aega tundunud, et mu silmanägemine muudkui kehvemaks muutub. olin juba täitsa hirmul, et ehk pärast laseroperatsiooni (2008) on mu silmamunadega midagi hirmsat juhtunud ja ma varsti valge kepi kätte pean võtma. noh, arst kontrollis ära ja ütles, et paremini üldse ei näegi keegi. et kõik on tibens ja et autoga pimedas jah on raske näha, harju ära. soovitas oranzhide klaasidega prille, see pidavat kontrasti suhtes aitama. on keegi proovinud, kas aitab?
  6. vaene ja hambutu – ma pole kolm aastat hambaarstil käinud, sest shotimaal esiteks sõbrad soovitasid kohalikele arstidele aega ja raha mitte raisata, ning teiseks ei saanud ma oma laiskusest võitu (vt punkt 3.), et oleks omale hambaarsti otsinud. nüüd aga juhtus nii, et ühest plommist tuli tükk ära ja otsustasin siis asjaga tegelema hakata. kartsin muidugi, et mul pole piisavalt raha, et kõik kümme auku, mis kolme aastaga kindlasti siginenud on, ära parandada. sest mul ponud aimugi, palju hambaravi maksab, ma olin ju enne shotimaad üliõpilane, siis maksis üks plomm 12 eurot ehk ühe hea söömaaja võrra. kui ma siis arstitoolis istet võtsin, selgus, et peale selle katkise plommi on mul ainult üks auk. tehti veel ka hambakivi eemaldamine – mille pärast mul kaks päeva veremaik suus oli – ning kästi elektrihambaharja kasutada. oligi kogu moos. nii et peale silmade on mul ka hambad üsna korras. no ütle nüüd.

ühesõnaga, pole üldse kerge olla veendunud, et kõik on halvasti. aga vähemalt õues on pime, lund pole, ning ma olen väsinud. ja raadiost ei tule ka mitte midagi head…

niuks… October 19, 2011

Posted by annushka in elus ja terve, issand jumal, meestest, urheilu tappaa.
add a comment

ma olen iga kord üllatunud, kui ma pole rõõmus. et mis värk, kuidas siis nii? mis viga? täna ma pole rõõmus. mõtlesin siis tükk aega ja tundsin juba süümekaid, et energiat pole, tähendab olen üks igavene laiskvorst ja millegagi hakkama ei saa. siis tuli meelde, et pioneerirevolutsioon algas ju. mul on täna õigus isegi nutta, kui tahan. ja-jaa! kui mulle see selgeks sai, siis läks tujugi paremaks. läksin joogatundi, mingi hathajooga oli. habemega mehike rääkis hästi rahuliku häälega, et võtke oma suurest varbast kinni ja painutage jalga vastu laupa. no halloo. eks ma siis punnitasin ja hingasin, nagu oleks sünnitamas. varbast sain ilusti kinni, aga laup jäi ära.

eelmisest joogatunnist ja muust võimlemisest on mul kõik lihased abaluude piirkonnas valusad ja kael veidi kange. peab rohkem võimlema. see teeb ka tuju paremaks, isegi kui on pioneerirevolutsioon. kuid nuttu ma ootan veel. küll ta tuleb, pole kunagi tulemata jäänud. mõnikord tuleb mõni päev hiljem või varem… aaa! ma ju laupäeval lahistasin… noh, ehk see oligi siis seks korraks tehtud. aga ega teda kurvivaimu tea, ta võib mitu korda ka tulla. pole see elu midagi nii lihtne, et nutsid ära ja siis tükk aega hooleta.

üks asi, mis mind hirmus pahuraks teeb, on see, et ma nagu mõni ullike olen ikka veel ühepoolselt armunud ühte noorsandi. no miksmiksmiksmiks? ma mediteerin ja palvetan, et muudele asjadele keskenduda ja oma aju temast lahti raputada, aga ei õnnestu eriti. võibolla ma alateadvuses ikka tahan olla “armunud” ja seepärast ei saa oma eluga edasi mindud. kes teab.

igatahes, ma olen hulluks minemas. olen palunud jumalalt juba ei tea kui kaua lahendust. aga noh, jumalal on ju alati mingid omad, ülimalt huvitavad lahendused asjadele. eks me siis näe. sest ega see olukord ju ometi igavesti või kesta. ehk kogu asja mõte on see, et mina õpin kannatlikkust ja raskustest läbi saamist. kui asja nii võtta, siis on ju enamus elu probleemidest just nimelt selleks…

tagasi helsingis… September 1, 2011

Posted by annushka in annushka imedemaal, asjadest, elus ja terve, oma kodu, priske koolmeister.
add a comment

ja-jaa, nii need päevad läevad ja eluke veereb surma poole. londonist sain ma ikka õnnelikult helsingisse, ja kastid asjadega jõudsid ka õnnelikult oma sihtkohta. august oli igati toimekas ja huvitav, võtsin vastu külalisi, olin turist nii mitmeski kohas, reisisin mis kole. nüüd tahaks natuke aega lihtsalt kodus olla. no ja kodu on mul ju nüüd ka uus ja läikiv. kolisime emmega uhiuude majja, valged seinad ja kapid lausa hiilgavad. minu tuba on kahjuks hetkel veel üks uudismaa, sest mööbel ja paljud asjad saabuvad alles reedel issi juurest. siiamaani olen saanud hakkama sellega, mis emme juures hoiul ja shotimaa kohvrites-kastides oli. kõige rohkem igatsen ma oma muusikat… kuigi uus makk tuleb mul oma tuppa osta, arvutist pole mussi eriti hea kuulata. või siis tuleb lihtsalt korralikud kõlarid hankida.

tööd on mul natike olemas, ära ei sure aga ega ikka ei ela ka… huvitav lausa vaadata, et kuidas hakkama saadakse. kuidagi ju alati ikka saadakse, eks.

oih, ilusat esimest septembrit kõigile!!! ma tähistan uue õppeaasta algust ühe korraliku nohuga. jee. aga päike paistab, mis siin ikka muretseda. eile loopisime sõbraga pargis frisbit. ma olen veel alles üsna koba, aga hirmsasti tahaks osavamaks saada. pargis tsillides saab ka ehk mõne inimesega jutule ja on võimalus elust ja maailmast ja jumalast rääkida. ega kunagi ei tea…

virk laps ja laisk laps… March 14, 2011

Posted by annushka in elus ja terve, näägutusi, pidulikult, seiklused shotimaal, tants ja trall.
1 comment so far

ma olen täna poolasjalik olnud. või tegelikult, mis ma räägin, isegi täitsa asjalik. sain mitu asja tegemiste nimekirjast maha kriipsutada. kahjuks on see nimekiri ikka veel üsna pikk. ja no mis ma teha saan, kui maksuamet telefonile ei vasta, helista, palju tahad. ja ei saanudki nimekirjast maha kriipsutada. mhhh.

nüüd joon veini ja ootan, et kulmuvärv mõjuks. blondiin on hea olla küll, aga kahjuks mina olen nende killast, kellel kulme omast käest võtta pole. iga paari nädala tagant peaks värvima, aga ma olen laisk. kui korra kuus saab, siis on hästi. iluprotseduurid on jube aega- ja energiat nõudvad. eriti see pealehakkamine on raske. kõik need karvaeemaldamised, kreemitamised, värvimised ja muud hooldused, millega ma ideaalis iga päev või vähemalt iga nädal tegelema peaks…  oeh. ja ma tean küll, et asja saab võtta positiivselt kui enda eest hoolitsemist, aga minu jaoks on  see kõik millegipärast rohkem nagu nõudepesemise maiku. noh, et peab, kuigi üldse ei viitsiks. sest no jälle lähevad ju mustaks. pese palju tahad, musti nõusid jagub surmani. ja igasugu karvad kasvavad meil, naistel, vales kohas ka surmani, ning need, mida eemaldada pole vaja, lähevad kiirelt vale värvi.

ma olin eelmisel nädalal mingis õudsas kõhugripis. mulle üldjuhul ei hakka ükski kõhuhaigus külge, aga vot nüüd hakkas. öökisin terve ööpäeva, kõht valutas ja palavik oli ka kõige tipuks. siis toibusin paar päeva, süüa midagi ei saanud, süda paha kogu aeg. mõtlesin, et oh kui lahe, peale sellist paastukuuri on kõht palju väiksem ja hakkangi vähem sööma. no kussa sellega. söön ikka nagu hobune. esimesel päeval, kui enam halb polnud, ajasin toitu näost sisse ikka ebasündsas koguses. kahju. sest kõhnumiskuur oleks kasuks tulnud. ma lähen nimelt laupäeval aberdeenis pittu. meile tuleb limusiin järgi ja puha. ma juba plaanin omale soengut ja ehteid. ikka stiilne pidu saab olema. aga mul on veel paar päeva aega jogurtikuuril olla küll. et laupäeval mu kleit nagu prinkis vorstinahk seljas poleks.

homme lähen vaatan ühe kõhutantsutunni üle. ega mul suuri lootusi pole, aga sõbrannale meeldis eelmisel nädalal, ja värk on tasuta ka, nii et vähemalt nalja saab. ning mulle tuleb väike liigutamine ainult kasuks. eriti kuna ma sel nädalavahetusel peamiselt söömise ja veinijoomisega tegelenud olen. no kõndisin ka natuke, aga ainult väga natuke…

esmaspäeva õhtul… February 28, 2011

Posted by annushka in elus ja terve, head ja paremat, meestest, seiklused shotimaal, urheilu tappaa.
1 comment so far

oi ma ei jõua ära oodata, millal kella keeratakse! et saaks õhtul töölt tulles veel päevavalgust nautida. kuigi juba nüüd on kuueni täitsa hele taevas. käisin täna peale tööd jooksmas. paisleys pole eriti parke ega jooksuradasid, peab autode ja tolmu keskel lippama, aga eks see ole ikka parem, kui teleka ees istuda. kuigi seda tegin ma täna ka päris mitu tundi. ma süüdistan oma korterikaaslast, tema lösutab teleka ees sohval ja mina ahvin agaralt järele. klaasike veini ja NCIS… siiski, joosta on mõnus, tegin täna 40-minutise ringi. järgmine kord vaatan, äkki teen pikema.

töö juures on ka kevadet märgata. lõunalauas üks itaallane õhkas, et küll mul on ilusad juuksed. ja et ma nägevat üldse väga hea välja täna. mul polnud grammigi meiki näos, isegi huulepulka mitte. juukseid ka ei jõudnud hommikul peale pesu kammida. täitsa kena on sellisel päeval kuulda, et sa näed hea välja. mis sest, et itaallane ja kevad. ikka on tore. ma pean nüüd kõik positiivsed kommentaarid kokku koguma ja meeles pidama, et soomes nendeta hakkama saada…

füsioterapeut arvas hommikul, et mu sõrm hakkab ilmet võtma, ja andis mulle uusi harjutusi. ma juba täna õhtuks tunnen, et näpp liigub rohkem. veel nädalake vinget trenni, ja ta peaks korda saama küll. jee, ei kukugi näpp otsast, hoopis asja saab.

nädalavahetusel tegin tantsutrenni heategevuse jaoks, õpetasin naistele kõhutantsu. umbes £60 sain kokku, raha läheb koolile indias: HOPE worldwide India. niiiiii lahe oli jälle tantsimist õpetada, mul on see ikka täitsa veres. hea on teha asju, mis tõeliselt meeldivad. jah, ja koduseid hiina pelmeene sõin ka laupäeval. täitsa nagu meie pelmeenid, ainult kastmed olid teised. hapukoort ei pakutud.

päikese käes on paisley kohati üsna kena…