jump to navigation

valge päike… November 27, 2010

Posted by annushka in careerscotland, elu on ilus, kohtumised, oma kodu, seiklused shotimaal, tants ja trall.
add a comment

lumi on maas. siin juhtub seda ju ikka üpris harva. aga näe, nüüd juhtus. mina istun oma uues kodus pehmel sohval. pehmemal ja paremal, kui eelmine oli. kuulan telekast raadiot, söön mandariine ja tsillin. ja kirjutan, eks. aknast paistab lumine maa ja metsatukk, inimesed kõnnivad nagu kubujussid, päike paistab. armas!

eile oli piiiiiiiiiiiikkkkkk päev. aga lahe. pärast tööd läksin sõbra sünnipäevale, ta sai seitsmeseks. vahva oli, sai head sööki ja tantsida ja raamatuid lugeda ja kallistada. hästi palju kallistada. pärast sünnipäeva siirdusin puppi, kus töökaaslasega kohtusin. ta fännab ühte bandi, the raggaels, käib kõigil nende esinemistel. noh, selline lahe hobi, ja neil paistab olevat mõnus sõpruskond, bänd ja sõbrad. laulja tegi tutvustamisel mulle kohe põsemusi ja puha. igati muhedad mehed, üks neist mängib viiulit!!!! viiul on mu lemmikinstrument. mitte klassikaline viiul, vaid rahvamuusika oma, fiddle. no ja kui orkester juba häält tegi, siis pidime me töökaaslasega ju tantsima, vahetpidamata terve õhtu. ma tantsisin ennast näost tulipunaseks ja üle kere higiseks. nagu mingis transis oleks olnud, võimas tunne. ühe eriti imelise loo ajal oli mul tunne, et hakkan kohe oksele, et ma ei jõua enam karelda. aga ei hakanud ja jõudsin küll. veremaitse oli täitsa suus, nagu oleks kümme kilti maha jooksnud. ainult palju-palju lõbusam. eilne pidu oli ikka tuhatmiljon korda parem kui mingi ööklubi, kus liiga palju inimesi ja masinlik muusika.

kui pidu kell kaksteist lõppes (noh, tegelikult ainult bänd lõpetas, pubielu käis ikka edasi), siis me suundusime oma autot otsima, et koju sõita. ja oh sa jeerum, milline tuisk väljas oli! lund sadas täie vungiga otse silma, väga raske oli midagi näha. aga auto me igatahes üles leidsime, liikuma saime ka ja mina sain õnnelikult koju. loodan, et mu sõbrad samuti, neil oli veel pikk maa sõita lumisel teel. ega siin ju kellelgi talverehve pole. aga ma vaatasin, et rahvas sõitis väga ettevaatlikult.

täna olen ma täiest südamest logelenud, vaatasin telekast supernannyt ja mingit koerte supernannyt. ikka pisar tuli mitu korda silma. no on ju liigutav, kui inimesed õpivad oma laste ja koertega hakkama saama… ma täna üksi kodus, mis sobib mulle suurepäraselt. korterikaaslane on oma poiss-sõbra vanemate juures homseni. jeeee! kaks nädalat on mul olnud väga huvitav ja kiire elu, ning ma kohe õhinaga ootasin tänast päeva, sest ma ei plaani minna mitte kuhugi peale poe. mul on vaja avastada kohalik supermarket, 24h asda. pakun, et sinna on umbes pooletunnine jalutuskäik. sinna sõidab ka mingi roostes bussilogu, peatus on lausa meie maja ees. sellega saab ehk tagasi, kui kotid on pungil head ja paremat. autot mul ju pole. kusjuures, takso on siin üsna odav, paljud sõidavad poest taksoga koju. vaatame, mis saab, mulle meeldib seigelda. ning kui piisavalt tihti kolida, siis on elu üldse üks pidev seiklus. toidupoodi minekki on väga huvitav…

Advertisements

uus elu… November 18, 2010

Posted by annushka in careerscotland, meestest, oma kodu, seiklused shotimaal.
add a comment

…koht. ehk siis kolisin. täna sai nädal täis uues korteris, ja siiamaani meeldib väga. hommikul saan 20 minutit kauem magada ja puha. nojah, glasgowsse sõpradega kohtuma ja kirikusse on muidugi pikem maa, kahe  rongiga tuleb loksuda, aga sest pole midagi. korterikaaslane on lõpuks ometi päris shotlane. ma siini ainult mingite ameeriklastega olengi elanud. mida värki?!

ma pole veel jõudnud asju eriti lahti pakkida, tuustin hommikuti kohvrist riideid välja, et endale midagi selga leida. elu on nii kiire. kui koju jõuan, siis kukun otse voodisse. ehk nädalavahetusel saab tuba korraldatud ja asjad leiavad omale kodu.

tööl on lahe. mulle ikka väga meeldib. kui nad maksaks normaalset palka, siis ma vist ei lahkukski sealt kunagi. no huvitav on ju. aga kuna see on orjatöö – maksavad niipalju, et hing püsib kuidagimoodi sees – siis hoian ma pidevalt silmi lahti, et äkki leidub kuskilt midagi muud. just praegu saatsin ära ühe meili CVga. eks me näe, mis saab. proovima peab ju.

ahjaa, sellist nalja on viimasel ajal saanud, et ma olen hakanud ühele noormehele silma viskama. meil on temaga hirmusjubelõbus. kahjuks või õnneks on ta minust hääääääääääääääästi palju noorem. see komplitseerib situatsiooni vägagi, meil ju puha erinevad (lähi)tulevikuplaanid. lisaks pole mul õrna aimugi, kas ma olen talle lihtsalt hahhahhhaaa sõber või näeb ta minus ka naisterahvast. oeh. ega ma eriti palju selle üle pead ei viitsi murda. aga täitsa lahe on, kui keegi silmarõõmu pakub. tore inimene ju. muu suhtes tuleb lihtsalt tsillida…

jumal on ohtlik ilma jeesuseta… November 8, 2010

Posted by annushka in issand jumal, vaata ja imesta.
add a comment

 

avastasin täna john piper‘i. väga muhe mees ja räägib kesksetel teemadel ilma üleliigsete maneeride ja muu kriiskamise ja hüplemiseta. üks tervislik kuulamine.

see jutt meeldib mulle ka väga, inimese himudest üldiselt, mitte ainult mehe leidmise suhtes:

nähtav ja nähtamatu… November 8, 2010

Posted by annushka in elu on ilus, issand jumal, mõõdame palavikku.
10 comments

juba pikemat aega olen ma mõelnud, mida tähendab inimese usk ja jumala headus. eriti mida see tähendab konkreetselt minu elus. mida ma üldse usun? kas ma lihtsalt veedan aega mingis toredas kristlaste klubis, sest ei viitsi muud elufilossoofiat ka arendama hakata? miks ma teen valikuid, mida teen, millega ma neid põhjendan? kas lihtsalt sellega, et teised kristlased kaaaa teevad/ei tee nii. kas ma üldse saan aru, mida jumal minust tahab ja mida ta mulle pakub? kas ma olen kindel, et ma ikka kuulan, mida jumalal on öelda, või ma olen juba tema eest ära otsustanud, mida ta öelda võiks, nii et kuulata pole enam vaja? vaene jumal, mul on päris tihti temast kahju. ta on vist kõige vääritimõistetum olevus üldse. inimesed, nagu mina, otsustavad tema eest ära, milline ta on, mida ta suudab ja mida ei suuda, ning siis ta peab ennast kreeka eeks väänama, et inimesed veidikenegi kuulaks, mis tal tegelikult öelda on…

kirjas heebrealastele on üks lõik, mis on mind tükk aega piinanud. piibel väidab, et jumal on hea (“ei ole hea keegi muu kui üks – jumal” – luuka 18). aga mida üldse tähendab hea? minu (ja arvan, et enamiku inimeste) praktiline arusaam headusest ei pruugi olla sama, mis jumala arusaam. minu meelest on hea see, kes hoiab ära valu, kurbuse ja muud raskused, annab rõõmu ja õnne ja täidab soove.

kui lugeda kirja heebrealastele ning seda, mida usk tähendab ja endaga kaasa toob, siis tõstatab see minus suuri küsimusi ning sunnib ümber hindama oma vanu tõekspidamisi. miks hea jumal laseb neil, kes teda armastavad ja usaldavad, kannatada igasugu raskusi ja jubedusi? kui mina kedagi armastan, siis ma küll ei arva, et meie sõprus muutub aina paremaks, mida rohkem ma lasen tal valu kannatada. selle kohta on isegi diagnoos olemas, eksole.

aga… jumal pole inimene. jumala armastus pole sama, mis inimese armastus (“Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted.” – jesaja 55:8-9). jumal on mingis hoopis teises dimensioonis kui meie ja on üsna raske aru saada, kuidas need dimensioonid omavahel sobivad. ma olen väga õnnelik, et ma suudan seda mingilgi tasandil mõista, muidu oleks ma jumala peale liiga kibestunud. ja vot usk on asi, mil pole meie dimensioonis erilist tähtsust, aga paistab, et  jumala omas see tähendab rohkem, kui üks inimeselaps aimata suudab… näiteks võib tuua vana hea iiobi loo. see ju puha usuproov. inimlikus mõttes oli see üks julm mäng ja vaimunärimine. jumala vaatevinklist oli see ilmselt aga ülioluline juhtum ja üldse mitte mäng.

ma proovin nüüd panna kokku oma usupusle ja aru saada, mida ma üldse ootan jumalalt ja endalt. tundub, et inimesed on tihti nördinud jumala peale, et ta polegi nagu jõuluvana. et kui ta ei anna mulle, mis ma tahan ja laseb veel vastikutel asjadel ka sündida, siis mina enam ei mängi, ja otsustan, et teda pole olemaski. kui ta ei toimi minu ootuste ja arusaamade järgi, siis süüdistagu iseennast, et ma solvunud olen.

  • jumal väidab et ta on hea (“Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal.” – luuka 18:19).
  • ta tahab, et me teda usaldaksime, talle on millegipärast ülitähtis, et inimesed usuksid (“Jeesus ütles: Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd, kas ta peaks viivitama neid aidates? Ma ütlen teile, küll ta muretseb neile peatselt õiguse! Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?‘). paistab, et usk on jumalale tähtsam, kui see, et meil hästi läheb, et me saame selle, mida tahame ja palume…
  • usk on see, et oled kindel selles, mida veel ei näe (“faith is the confidence that what we hope for will actually happen; it gives us assurance about things we cannot see.” – heebrealastele 11:1).
  • jumal pole ainuke energia maailmas, on olemas saatan. ma ei mõista seda väga täpselt ning jumal ei seleta ka piiblis, et kes ja kus ja miks täpselt. arusaamatuks jääb ka, miks ta ei seleta. saatanast on teada väga vähe, aga  igatahes olemas ta on, ja ta püüab millegipärast inimeselapsi eksitada, süüdistada ja igatpidi segadusse ajada, et nad ainult jumalat ei usaldaks. jumala usaldamine annab elu, mitteusaldamine toob kaasa surma, jumalast lahusolemise, põrgu. kahjuks ma ei tea, mida saatan sellega võidab, et inimesi jumalast lahutada… (“Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata. Tema vastu seiske kindlalt usus” – 1 peetruse 5:8). nii et saatan pole mingi poltergeist, kes teeb mis tahab. inimestel on võimalus talle vastu seista või talle kuuletuda. valik on sinu ehk vaba tahe siis…
  • õnneks on teada, et saatana aeg on lühike ja ta on juba kaotanud sõja, võib võita ainult võitlusi. osa jumalast ehk jeesus imes endasse ja tühistas surma ja kõige sellega kaasneva (Christ Jesus, who has destroyed death and has brought life and immortality to light through the gospel.” – 1timoteuse 1:10, “Aga rahu Jumal purustab peatselt saatana teie jalge alla.”  – roomlastele 16:20, “Jesus shared in their humanity so that by his death he might break the power of him who holds the power of death—that is, the devil— and free those who all their lives were held in slavery by their fear of death.” – heebrealastele 2:14-15). kahjuks olid need kohad inglise keeles palju selgemad kui eestikeelses piiblis.
  • jumal tahab, et inimeste usk kasvaks. parim viis selleks on praktilised eluraskused, millest end läbi närida ja protsessi käigus usaldada jumalat ja selle läbi kasvatada karakterit ja igavese elu lootust (“Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga — me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse,  läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse…” – roomlastele 5:1-4).
  • vot ma ei tea nüüd, kui palju saanatal on vaba voli inimesi kiusata. kui palju täpselt jumal ennast piirab selles maailmas, sest ta on ilmselgelt otsustanud mitte sekkuda teatud asjadesse (“Ja kurat viis Jeesuse kõrgele, et näidata talle ühe hetkega kõiki maailma kuningriike. Ja kurat ütles talle: “Ma tahan anda sulle meelevalla kõigi nende üle ja nende hiilguse, sest see on minu kätte antud ja mina  võin selle anda, kellele ma iganes tahan.” – luuka 4:5-6).
  • siiski, jumal tahab, et inimesed palvetavad usus, sest see paistab mõjutavat maailma ja reaalsust (“Viimaks veel, vennad, palvetage meie eest, et Issanda sõna leviks ja kirgastuks nõnda nagu teiegi juures ning et meid kistaks välja üleannetute ja kurjade inimeste käest. Sest usku ei ole kõikidel. Aga ustav on Issand, kes teid kinnitab ja kurja eest hoiab.” – 2tessalooniklastele 3:1-3). palve ongi üks teema, mida ma kavatsen rohkem uurida. sest ma ikka ei mõista väga palju sellest…
  • paistab, et inimesed, kelle usku jumal üles tõstab ja alla kriipsutab, hall of faith, nagu öeldakse, said oma maapealses elus igasugu vatti. ja selle asemel, et kibestuda, nad suutsid mingil moel jääda oma südames ja suhtumises avatuks jumalale. mitte ei otsustanud, et olgu, kui nii, siis nii. ma saan ise hakkama. kuna keegi mind ei kaitse, eks ma siis kaitse ennast ise… näib, et tähtis pole see, mis konkreetselt nende inimestega toimus, vaid see, kuidas nad toimuvasse suhtusid.

Ja mida ma veel ütlen? Mul puudub aeg jutustada Gideonist, Baarakist, Simsonist, Jeftast, Taavetist, Saamuelist ning prohvetitest, kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere. Naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena. Ühed lasksid end  piinata surnuks, võtmata vastu pakutud vabadust, selleks et saada paremat ülestõusmist.

Teised said kogeda pilkamist ja rooska ning ahelaid ja vanglat. Neid on kividega surnuks visatud, pooleks saetud, mõõgaga hukatud, nad on lamba- ja kitsenahas käinud maad mööda ringi, puuduses, viletsuses ja kurja kannatades. Nemad, keda maailm ei olnud väärt, hulkusid ringi kõrbetes ja mägedel ning varjasid end koobastes ja urgudes.

– heebrealastele 11

nii et need kutid ja mutid, kellest siin kirjutatakse, on minu iidolid. nüüd mul on ainult vaja praktiliselt tunnetada, mida tähendab usk ja usaldus. siis pole vahet, kui mind pooleks saagima hakatakse. sest ma olen kaitstud. või kui ma ei saa elult seda, mida ma tahan, kui soovid ja igatsused ei täitu. siis ma ei pea kibestuma. mul on vabadus olla kibestumata. ja kasvada hoopis usus ja lootuses. sest ega usul pole erilist tähendust siis, kui kõik on kerge ja kättesaadav. usku on vaja selleks, et elada jumala dimensioonis juba praegu, enne nö igavest elu, kui me veel ei näe. sest sealpool meie reaalsust saab kõik selgeks nagunii ja usul pole enam mingit ülesannet. siis jääb ainult armastus.

The only thing that counts is faith expressing itself through love. – galaatlastele 5:6

about drugs and other stuff… November 6, 2010

Posted by annushka in elus ja terve, mõõdame palavikku, oma kodu, pidulikult, seiklused shotimaal.
add a comment

arstitädi kirjutas mulle eile kiiresti purgitäie antibiootikume enne kui mind oma toast sõbralikult välja viskas. ma veetsin rohkem aega ooteruumis kui arstitädi juures. arstidel on vist mingi omavaheline võistlus, kes saab kõige kiiremini patsiendist lahti. ma olin veel raske juhtum ja ajasin tal kindlasti keskmise aja segi, sest mul oli igasugu küsimusi. ja ta pidi vaeseke kiiresti mingeid vastuseid välja mõtlema, samal ajal retsepti kirjutades. ja siis tahtsin ma sinist lehte ka veel. ta pidi lausa kahele paberile alla kirjutama. tal on ikka raske elu. aa, ja ta isegi uuris mind. lasi mul korraks suu lahti teha, et kas on ikka kurk punane. oli küll.

lisaks antibiootikumile ostsin ka purgitäie kuningakepi õli kapsleid. sest mul on viimase aasta jooksul hormoonid üle pea kasvanud. iga kuu veedan ma ühe päeva lihtsalt nuttes. eelmisel neljapäeval ei läinud isegi tööle, sest kodus oli parem nutta. räägivad, et kuningakepi õli pidavat aitama. no ma proovin siis. äkki hakkangi vähem nutma. vaatasin netist järele, kuningakepi õli pidavat aitama ka skisofreenia vastu. parem karta kui kahetseda…

lähen täna kohevarsti ühte korterit vaatama. ma väga loodan ja palvetan, et läheks hästi, sest ma pean neljapäeval oma praegusest korterist välja kolima. ning oleks täitsa kena, kui teaks, kuhu kolida, eks. ma plaanisin, et haiguse ajal teen oma kapid korda ja viskan prahi välja ja valmistun kolimiseks. pole ma tühjagi valmistunud. olen viis päeva niisama voodis veetnud, raamatuid lugenud, telekat vahtinud, netis tuianud ja lihtsalt logelenud. no maganud olen ka veidi. viis päeva!!!

pühapäeval on vist isadepäev. peaks issile helistama. ma panin talle sünnipäevakaardi juba teele. tal vahvalt sünnipäev isadepäeva ajal. issi… ma igatsen teda, kusjuures.

 

 

voodihaige mõtteid… November 2, 2010

Posted by annushka in careerscotland, elu on ilus, elus ja terve, head ja paremat, oma kodu, seiklused shotimaal.
add a comment

haigevoodis on aega mõelda ja ka kirjutada. täna on plaanis jätkata korteriotsinguid – kahe nädala pärast peab juba välja kolima, uut kohta pole veel – ja viimistleda soome CV selliseks, mida saaks hakata laiali saatma. tundub, et jäin haigeks just õigel hetkel, pole vaja kallist aega töö juures raisata, saan hoopis tähtsamaga tegelda. näiteks nagu magamisega. ja oma elu organiseerimisega. ja blogimisega. homme võiks muu hulgas oma paberimajanduse korda seada, üleliigsed paberid ära visata ja olulised õigetesse mappidesse korrastada, et siis on kergem kolida. praegu on mul liiga palju suvalisi paberihunnikuid, kus tähtsad ja mittetähtsad rõõmsalt segamini.

nii mõnigi halab oma blogis, et pühapäevad ei meeldi. mulle küll väga meeldivad. nüüd tööl käies veel palju rohkem kui kooli/ ülikooli ajal. sest pole mingeid tobedaid koduseid ülesandeid vaja treida õhtul kell kümme, võib vabalt tsillida. pühapäevad ongi mul logelemise ja tegutsemise harmooniline kooslus. ärkan, millal viitsin (soovitavalt siiski enne kella 12, muidu hakkab kiire), joon kohvi, loen piiblit või mõnda raamatut piibli kohta, kosserdan kotipükstes mööda korterit, ajan inglikesega juttu. lõuna paiku tuleb hakata juba aktiivsemalt tegutsema, pesema-riietuma ja muid ettevalmistusi tegema kas pühapäevakooli jaoks või piiblitunniks. siis veidi enne kahte kõnnin uksest välja ja mäest alla kirikusse, kus saab teed juua ja rahvaga suhelda ja laulda ja nõusid pesta ja koristada ja lastega mängida ja uusi vaimseid asju õppida. pärast viit on võimalusi palju: näiteks minna koju ja telekat vaadata või sõpradega kohvikus istuda või kellelegi külla minna või kedagi endale külla kutsuda, et siis kümne paiku inimesed enda kodust välja visata ja magama minna. võib ka üksi või mitmekesi köögis vaaritada, kasulik on mõned lõunasöögid järgmiseks nädalaks valmistada ja sügavkülma hoiule panna. iga päev nagunii ei jõua või viitsi kokata. et pühapäevad on mõnusad!

pisike paanika on mul siiski ka. no et kuidas oma tulevikku plaanida. emme survab mind üsna järjekindlalt mida kiiremini soome kolima. aga mul on miskipärast selline tunne, et aega on selle kiire asjaga. mu elu on hetkel nagu suur ja segane pusle. igasugu tükke on küll, aga kuidas nad omavahel kokku sobitada, et üks mõttekas pilt sünniks. kas otsida korterit glasgows või paisleys (paisley oleks ilmselt odavam ja tööle ligemal, aga kaugemal sõpradest ja üldse veidi kahtlane koht elamiseks. tegelikult terve glasgow on kahtlane, nii et pole vast häda midagi); kas otsida aktiivselt tööd siin või soomes – mis tööd ma olen nõus tegema, ma tahaks ju väga ikkagi õpetada, siin ma ei saa elus õpetaja kohta… aga soome on nii depressiivne maa, mulle meeldib niiiiii palju rohkem olemas olla siin kui soomes. ahh, kes teab. soomes oleks mu elu kvaliteet palju parem, saaks rohkem füüsiliselt liikuda ja hobidega tegelda, ja palgad on soomes ka palju paremad kui glasgows. ja soomes on mul ju ka mittedepressiivseid sõpru. ja oleks eestile lähemal… aga miski hoiab mind tagasi ikkagi. oehh ja võehh! kui teaks, mis on praegusel hetkel see kõige parem lahendus. eks ma mõtle ja palveta ja kaalu ja unista. küll see lahendus siis minuni ka jõuab. ükskord…