jump to navigation

uus vana tuttav… May 16, 2013

Posted by annushka in abi elu, elus ja terve, kohtumised.
add a comment

leidsin facebooki kaudu sõbra blogi, see on nüüd mu blogrollis “Armastab palju” nime all. huvitav, et mõnikord võib inimesega palju lähedasemaks saada tema mõtteid lugedes kui näiteks nädalavahetust mingi pundiga koos veetes. teise teksti lugedes ma ju kuulan korralikult, ei räägi vahele, ei esita kõrvalisi küsimusi. inimesel on võimalus ennast väljendada nii, nagu ta tahab, sõltumata kuulajast ehk minust. ja mõnikord see ongi ülioluline osa sõprustest, lihtsalt kuulata. ja kuulda.

sõbra blogi lugedes tekkis mul tahtmine teha mitteanonüümne blogi inglise keeles, natuke nagu facebook vist. aga ma ei tea, kas tasub. sest fb’s võid ju ise otsustada, kes sind näeb ja loeb. avalikus blogis küll mitte. ja salasõnadega ning kutsutud külalistega ma niikuinii ei viitsi hakata jändama. teisalt oleks hästi lahe pidada päevikut inglise keeles, mida mu sõbrad lugeda ja kommenteerida saaksid. fb’sse ma tavaliselt väga pikki heietusi ei kirjuta. hmmm… eks ma mõtle seda asja.

aga igatahes inspireeritud ma sain. kuigi mul on jube nohu, ajud valguvad nina kaudu välja. väljas on ilus suveilm, ja mina nuuskan toas. parem silm nutab ka pidevalt, vasak on õnneks eluga rahul. aga noh, kui ma oleks terve, siis ma ju oleks tööl, niiet tegelikult vahet pole. iseenesest mulle meeldib haige olla, saab rahulikult kodus lebotada ja mitte kuhugi pole vaja minna. kõik asjatamised jäävad ära, täielik puhkus. ainus nõme asi on see, et mehega musitada ei saa, sest ma ei taha ju talle oma pisikulaadungiga lajatada. kuigi, kes teab, võibolla pole tal ikkagi pääsu, mis sest, et ei musita. eks need pisikud oskavad oma asja…

Advertisements

õilmitse isamaa iluks… May 15, 2013

Posted by annushka in elus ja terve, priske koolmeister, urheilu tappaa.
add a comment

triibik kirjutas lühidalt aga vahvalt enda ehtimisest. mul on tihti suve saabudes selline tunne, et ma olen niisama ka ilus. eriti kui nägu veidi päikest saab ja tedretähnid välja ilmuvad. siis on tunne, et pole mul mingit meiki vaja. istun aga ratta selga, poolmärjad, kammimata juuksed tuules lehvimas, ning saabun pool tundi hiljem tööle punapõskse ja kergelt higilõhnalisena. et tervis ongi see parim ilu… talvel mul on rohkem motivatsiooni end mukkida. ja no ma olen nüüd hakanud vahetusriideid tööle kaasa võtma, nii et kogu aeg ma siiski higilõhnaline ka ei ole.

rattasõit on lahe. võib minna kus tahes, ei pea mingit bussi kuskil teenurgas ootama. ainult et nüüd on mul jube nohu, ja kolmapäeviti käin ma muidu ka bussiga, sest meil on palvehommik linnas pool seitse, ja sinna ma rattaga ei viitsi sõita. saaks liiga mitukümmend kilomeetrit kokku, kui veel linnast tööle ka väntaks.

aga jah, suvi on täitsa lävel. jee! ja 2,5 nädalat suvetöötuseni! (mul pole mitte suvepuhkus, vaid olen suvel töötu. linn säästab raha ning asendusõpetajatele ei maksta suvel palka, vaid nad lastakse suveks lahti. et siis jälle sügisel nad täie koormusega tööle panna.) hea süsteem, eks.

elus veel… May 11, 2013

Posted by annushka in urheilu tappaa.
add a comment

eelmisel laupäeval sai siis poolmaraton lõpuks joostud. ma nii kartsin seda päeva, et kas saan hakkama ja kas ma mitte kuskilt katki ei lähe. õnneks eriti ei läinud, ainult vasak jalg on natuke valus. aga noh, see käib asja juurde. närveerisin sellepärast, et ma ju ei harjutanud eriti. aga joostud me saime, mees vedas mind eest ja lükkas tagant, psühholoogilises mõttes. ütles, et ära mõtle kaugemale kui järgmise sammu peale, et ikka üks samm veel. esimesed 15 km olid kerged, viga polnud eriti midagi, peale selle, et põlved, pea ja kõht (ei tohi juua mingit gatorade’i esimest korda elus keset jooksuvõistlust, pärast oli 5 km kivi kõhus…) valutasid. aga vot viimased 6 km valutas terve kere, vot siis oli raske ennast uskuma panna, et tasub jooksmist jätkata. siis oli meest kõrval väga vaja. nagu ma arvasingi, siis mees oleks need 20 km kasvõi tagurpidi jooksnud, tal polnud eriti midagi viga. läks järgmisel hommikul rõõmsalt tööle. mina aga sõin valuvaigisteid ja püüdsin võimalikult vähe liigutada.

kõige tähtsam on siiski see, et ära tegin!

kuus päeva katsumuseni… April 28, 2013

Posted by annushka in abi elu, kohtumised, näägutusi, urheilu tappaa.
add a comment

WP_001058

käisime nädalavahetusel maal. ühes väikses külas oli mingi külalistemaja, mille aial olid sellised vahvad sildid nagu: “the deadline for complaints was yesterday” ja “i started with nothing and i have most of it left”. vahva ju, kui sul on oma firma, eks.

maal oli tore, aga külm, tuuline ja uputus oli ka igal pool. väliskempsus tuul tõmbas nii, et vetsupaber lehvis. aga vähemalt oli värske õhk. esimesel päeval oli mul tunne, et meil mehega nagu pulmareis… kuidagi nii mõnus oli ainult kahekesi olla, rääkida ja kallistada ja… olla. tegime sauna pimedas, sõime grillvorsti õhtusöögiks, parandasime natuke uputuse all kannatanud teed, ja istusime metsas päikeselaigus ning mõnulesime.

mehe isa ja vend koos aastase vennapojaga tulid ka maale teisel päeval, ning meil oli vahva olemine. vennapoeg oli küll üks muhe tegelane. tal vaesekesel oli rind veel põletushaavades, oli endale nimelt keevat vett kaela tõmmanud. aga paistab, et arme ei jää.

sel reisil käisime saja sugulase juures külas – no ma liialdan natuke. aga päris paljusid käisime vaatamas, eriti neid, kes ise reisida ei saa. ja ma hakkasin jälle autot juhtima. ma siin ikka vahel olen veidi roolinud, aga hirmus vähe, mul on olnud mingi helsingi-kartus, et ma ei oska helsingis sõita. no maal oskasin küll, sadu kilomeetreid. ja nüüd linnas oleme sõitnud nii, et mees kõrval juhendab, kuidas tasub sõita. täna sõitsin siis päris üksi läbi linna, täitsa hästi läks, ühtegi õnnetust ei juhtunud! minust võib veel asja saada.

järgmisel laupäeval on siis see kurikuulus poolmaraton. ma pole üldse harjutanud, lausa naerma ajab. no rattaga olen tööle hakanud soitma, ostsime mulle ilusa uhiuue ratta, rohelise. rattaga  sõidan tööle poole tunniga, aga bussiga läheb 40-50 minutit, nii et milline ajavõit. ainult et ekstra särk peab kaasas olema, selg läheb ikka korralikult higiseks. praegugi võiksin sörkima minna, aga kirjutan hoopis bloogi ja passin niisama. mees on õhtuvahetuses ja kavatseb töölt koju joosta. ta on mul nii tubli. ma võiks ju kaaaaaaaa tubli püüda olla… ehhh.

 

priske koolmeister… April 10, 2013

Posted by annushka in priske koolmeister, vaata ja imesta.
3 comments

soomes on hetkel kuum teema õpetajate auktoriteet ja mida üks õpetaja võib ja ei või endale lubada, kui ta oma raskestikasvatatavate õpilastega toime püüab tulla. eriõpetaja antti korhonen lasti peaaegu et päevapealt töölt lahti, kui ta ühe poisi pärast pikka sõnasõda uksest välja lükkas. video sellest on siin. minu meelest poleks  nii kõvasti küll olnud vaja lükata, aga ma hakkasin mõtlema, et see õpetaja oli juba piiri peal, teda oli kindlasti kaua ja pidevalt provotseeritud. lugesin ka hea artikli anna perho sulest. mitte üheski normaalses töökollektiivis pole okei, et inimesed käituksid nii, nagu paljud noored koolis: mängivad telefoniga selle asemel et asjalikult suhelda või oma kohustusi täita, vannuvad, karjuvad, kaklevad üksteisega, ei huvitu sellest, et nad teisi segavad jne… nad lastaks lihtsalt lahti ja kogu moos. perho muretsebki, et kool ei õpeta lapsi ühiskonnakõlblikeks. sest päris elus sind pannakse lõpuks vangi, kui sa käituda ei oska.

huvitav, kuidas eesti koolides olukord on?

peeeerrrjantai, perrjantai…. April 5, 2013

Posted by annushka in abi elu, asjadest, üli kool, priske koolmeister.
1 comment so far

oeh, ometigi on reede. algul oli mul plaanis peale tunde kooli jääda ja töid parandada ning järgmist nädalat planeerida, kuid ma siiski ei viitsinud. tahtsin hirmsasti tulla oma päikselisse koju. milline õnn – istuda sohval pärast tööd, päike paistab aknast sisse, kuulata raadiot, süüa hapukurki ja kirjutada blogi. mis sa hing veel tahad! muidugi kõikse parem oleks see, kui ma ei peaks täna mitte kuhugi minema. seda juhtub aga kahjuks minu elus harva, et kusagile poleks vaja minna. täna on meil noorteõhtu linna teises otsas, nii et pooleteist tunni pärast peab teele asuma. enne seda võiks tolmuimejaga korteri üle käia, meil tuleb sõbranna ööseks.

homme on meil üllatuste hommik, mees on planeerinud oma sõbraga mulle ja mu sõbrannale hommikuse kohtingu (ta on õhtupoolikul tööl, sellepärast). lauale on juba roosid pandud, nii et esimene üllatus on käes. mul on ikka niiiiiiii vinge mees. ja mämmi ostis ta ka, kui ma hommikul palusin. sest mulle hirmsasti maitseb mämmi, see on selline leivasupi moodi asi mida lihavõttepühade aegu süüakse. aga ma eelmisel nädalavahetusel täiesti unustasin seda osta. ja nüüd siis mees ostis. ahhh.

ma olen hakanud üha rohkem mäkiarvutit kasutama. mu oma pc on vanavõitu ja mehe mäkk on alati juba laual olemas, nii et ma ei viitsi oma vana logu enam avadagi… kuigi minu loogika mäkki siiski veel 100 % ei jaga, aga ehk ma õpin. kui ma järgmiseks aastaks ülikoolikoha saan, siis läheb mul ehk endal arvutit rohkem vaja, ja võibolla ma siis ostan endale ka mäkbuki. seda on hea kerge kaasas ka kanda, ei kaalu palju. mul oleks nimelt vaja saada mõned inglise keele ainepunktid kokku, et veidi rohkem palka saada. ja no kes rohkem palka ei tahaks! ja kuna ma nooremaks ei lähe, siis viimane aeg asjad korda saada. mis toob mind järgmise teemani – nooremaks ei saa, nii et kui lapsi tahta, siis võiks neid ju tegema hakata. osa minust on vägagi rahul praeguse eluga, ilma magamatuse, kisa ja okseta ja kõige muuta, mis lastega kokku käib. aga no mul pole ka ühtegi konkreetset põhjust lapsi mitte tahta. peale isekuse, muidugi.

ja ega see pole ju üldsegi kindel, kas me lapsi saame, isegi kui väga tahame…

peaaegu kevad… March 21, 2013

Posted by annushka in abi elu, priske koolmeister, urheilu tappaa.
3 comments

lund on veel maas paksult, aga päike paistab ja isegi soojendab veidi, kuigi ma külmetasin terve eilse päeva. sest kolmapäevahommikuti on meil kombeks sõpradega kell pool seitse mere ääres kohtuda ja koos palvetada. õues. isegi tuisu ja tormiga. ja vihmaga. ükskõik mis ilmaga. ja no eile oli kuidagi nii külm ilm, et ma ei saanud õhtuni õieti sooja. kodus mehe kaisus ka veel värisesin, õnneks mitte kaua. mees on mul kuum, igas mõttes…

mõnikord, kui mul on hea tuju, teen esimese tunni õpilastega hommikuvõimlemist. seitsmendikele läheb see eriti peale, nad ei unusta küsimast, kas võimlemist saaks. eks see tee ju tunnist veidi huvitavama, kui saab karelda, mitte ei pea koduseid ülesandeid kontrollima. ja kui kooli tulles külm on olnud, siis saab kohe sooja ka.

täna pidas meie kool oma 50ndat aastapäeva, oli aktus ja kõned ja puha. mina laulsin ühe laulu ja kaheksanda klassi õpilane ville saatis klaveril. see mees on hirmus andekas, ta on alles mõni aasta klaverit õppinud, aga mängib väga hästi. meil juba teine kord koostööd teha, lahe oli.

lugu, mille esitasime, on gabriellas sång, väga kena laul. ja film on ka hea, så som i himmelen (nii nagu taevas). soovitan vaadata!

jooksmas pole ma varsti kaks nädalat käinud. alustasin kenasti, aga siis hakkas põlv valutama ja mul oli üldse selline üldine mõõn, väsinud ja midagi ei tahtnud teha ega kedagi näha… kevadmasendus. nüüd hakkab vaikselt üle minema, täna on plaanis üks jooksuring ka teha. ma pole ikka veel kindel, kas suudan poolmaratoniga hakkama saada. aga no ehk see pole vast kõige suurem õnnetus, kui ei saa. kuid proovida võiks siiski.

tööalaselt on olnud huvitavad ajad, selles mõttes, et kus ma sügisel töötan. ma tahaks kõigele lisaks veel õppida ka. loodan, et saan ülikooli sisse. ja et tööasjad peatselt selguksid. kõige lihtsam variant oleks ju jätkata siin, hea, lihtne ja tuttav värk. siis oleks ka aega ja jäksu õppimisele pühenduda, kui ei peaks tööl jälle uue materjaliga tutvuma. ma, teadagi, palvetan nende asjade eest. eks näis, kuidas läheb…

tervis ja kultuur… February 26, 2013

Posted by annushka in abi elu, literatura, oma kodu, priske koolmeister, urheilu tappaa, vaata ja imesta.
add a comment

meil mehega plaanis 4. mail poolmaraton joosta. noh, plaan paaniks, aga joosta tuleb ju ka. riputasin siis meile seinale üles kummalegi oma jooksupäeviku, et siis kohe näha, kas saab asjast sotti või mitte. igatahes praeguse seisuga jookseme küll neljandal mail. kui muidugi mu põlv üles ei ütle, ta ei kannata väänamist üldse, hakkab kohe nutma. aga joostes pole ju vaja väänata. ja ega ma tegelikult mehe pärast ei muretsegi, tema jookseb kasvõi tagurpidi selle maa maha minu meelest. ma rohkem pabistan ikka enda pärast. sest mul ju ikkagi 20 kg ülekaalu ja jalad ka na lühikesed… kuid ehk 10 nädalaga saab lihased ja südame nii üles töötatud, et 21 km ära ei tapa.

nii et kevad ja jooks ja päike. vahva.

kodu hakkab meil ka tasapisi kodumaks muutuma. eelmisel nädalal käisid ühed onud ja viisid vana mööblit minema, et me saaks uut osta, heh heh. no neli tooli ostsime ikeast, sest meie vanad logisevad juba nii palju, et isegi vanakraamimehed põlgasid ära. toolid on liimitud, nii et kruvide pingutamine ka ei aita. aga eks ikea toolid kõlbavad kah. magamistoast saime minu vana voodi viimaks ometi välja, küll meil sai nüüd kena buduaar. hästi neutraalne, valge, beezh ja hall. rohelised padjad voodil ning üks sinine kapp seina ääres.

eelmisel nädalal oli talvepuhkus, küll oli mõnus. ma ei tahtnud üldsegi tööle tagasi tulla. ega õpilased ka ei tahnud. nii et me mõistame üksteist täiesti. nüüd ootab mind ees ainult kirjandite ja sõnatööde parandamine, ning hindamine, hindamine, hindamine.

käisime eile vaatamas svenska teaternis kristina från duvemåla. no küll ma nutsin. võibolla mitte just nii palju, kui les miserables’it vaadates turkus, kuid siiski kõik kaasas olnud taskurätikud nuuskasin täis. nii armas oli, et sain muusikali oma mehe kaisus vaadata, see lohutas. eks ma võrdlesin kristina elu oma eluga, ja mul oli temast nii hale. kuid see mulle meeldis, et tal oli hea suhe oma mehega. see oli väga ilus. tahaks hea meelega lugeda läbi ka raamatu, peab vaatama, kas raamatukogust on saada. eks seda praegu kindlasti loeta pärsi palju. vaatasin, et raamat on olemas ka eesti keeles, Vilhelm Moberg: Välja rändajad.

 

kolmas kuu… February 6, 2013

Posted by annushka in abi elu, oma kodu, pidulikult, priske koolmeister.
add a comment

tuli jälle bloogimise tuju, kuna peaks õpilaste töid parandama. poole tunni pärast on õpetajate koosolek, iseenesest jõuaks ju mitu tööd läbi vaadata selle ajaga… ma vihkan hindamist, see on kõige nõmedam osa mu tööst. ma tahaks lihtsalt julgustada ja anda näpunäiteid, et vot seda paranda, vaata see veel üle, seda tegid väga hästi jne, mitte panna lihtsalt mingit numbrit töö lõppu. eriti kui on vaja hinnata esseid ja ettekandeid. aga noh, eks ma harjuta ja kunagi ka harju sellega, et kõike on vaja mõõta numbriliselt, pidevalt peab punkte lugema. ja kommentaare võib ju ikka kirjutada.

me juba kolmandat kuud abielus, ja igavesti tore on. pidasime mõlema sünnipäeva eelmisel nädalal, meil ju ainult neli päeva vahet (…no neli aastat ka, aga see pole tähtis). eriti suurelt ei pidutsenud, kiire oli. kuigi mu kallis mees sai 30aastaseks, niiet juubel ikkagi. aga meil vist jääb suur pidu pidamata, kumbki ei viitsi orgunnida. ja meil on omavahel nii lahe, et kui vähegi vaba aega, siis tahaks ju ainult kahekesi olla, mitte sõpradele pidu ja tralli korraldada. eks see aeg tuleb ka kunagi, aga nüüd on meil kolmas honeymoon käsil. mees ütles kunagi nii armsasti, et aga mesinädalad on ju ainult üks kord aastas… jaa, nii ongi, igal aastal uuesti!

kodu hakkab ka juba ilmet võtma. kui ma aega ja inspiratsiooni saan, siis panen mõned pildid ka üles, hiljem hea meenutada, et kuidas enne oli. oleme mõlemad täheldanud, et kodus pole mitte kõige tähtsam see, et kõik saab kiiresti tehtud ja korda, vaid see, et me saame koos olla ja elu nautida. nii et meie (minu!) unelmate kodu pole veel päris silmapiiril, päris mitu asja peab veel ära tegema. kuid meil on tore koos olla, ka veidi poolikus kodus. kõige tähtsam oligi, et pärast kuu aega abielu saime lõpuks ka päris voodi, ei pidanud enam põrandal magama. kõik muu on kukimuki.

 

runebergi päeva pidasime ka. mees luges runebergi luuletusi kõva häälega, ja mina ostsin runebergi kooke. nad on veidi kummalise maitsega, kuid kord aastas söömiseks igati sobilikud. mehele eriti ei meeldinud. aga noh, traditsioonide ülalhoidmiseks oleme nõus tooma ohvreid.

vorstid pannil särisevad ju… December 26, 2012

Posted by annushka in abi elu, annushka imedemaal, head ja paremat, oma kodu, pidulikult.
add a comment

tegelikult ei särise. aga rosoljet (eesti moodi, mitte soome moodi) tegin ma küll, ja sinki ostsime ikka nii, et oleks. ja porgandi- ja kaalikavormi ostsime ka. ma pole veel nii proff, et ise teeks. ning mis kõige vahvam, tegin elus esimest korda ahjus riisiputru, panin unbes 50 kraadisesse ahju terveks ööks. täitsa hea sai. kahjuks meil polnud rammusat piima, minu meelest sai veits lahja puder.  aga mehele meeldis ikka. kuigi mees on üleüldse üks tänuväärne sööja, talle meeldivad kõik toidud peale pihlakamarjade ja soolaheeringa.

P

ma olen kogu jõulupühade aja kodus lebotanud, no jõuluööl kõndisime paar kilomeetrit kirikusse ja tagasi, sai värsket õhku hingata. aga muidu olen ikka täiega puhkusel, eile hängisin terve päeva pidzhaamas. mees peab kahjuks vahepeal tööl käima. ta on haiglas tööl, seal tuleb ka pühade aeg inimeste eest hoolitseda. õnneks neile vähemalt anti kingitusi ja süüa, mees tuli uute villaste sokkidega koju.

nii et meie esimesed jõulud abielus. väga tore on olnud!!! oleme rääkinud palju ootustest ja traditsioonidest, ning püüdnud leida / luua omi. väga hea, et me ei saanud sõita sugulastele külla, et oleme lihtsalt kahekesi. minu jaoks on see aeg olnud väga armas ja eriline. aga nüüd hakkab jõulurahu juba vaikselt lõppema ja seiklused ootavad ees. näiteks täna läheme sõprade juurde lastehoidjaks, et nad saaksid uut hobbitite filmi vaatama minna, meid hobbitid ei huvita. reedel on plaanis shopata kuna aled hakkavad ju. meil on näiteks abieluvoodit vaja… siiani oleme madratsil maganud.

meil on kuu aja jooksul üldse üks mingi huvitav voodisaaga olnud. hotellis, kus me pulmaööd veetsime, oli kaks voodit, mis me siis küll kokku lükkasime, kuid mis kogu aeg laiali nihkusid, nii et pidevalt jäi kellegi jalg prakku kinni. kui siis türki sõtsime, oli esimesel ööl hotellitoas ka kaks voodit, kuid mis asja veel huvitavamaks tegi, oli see, et nende vahel oli seina külge kinnitatud öökapike. mees pidi siis mööbeldama, et meile mingi pesa ehitada, kuna hotell ei nõustunud tuba kohe vahetama. hiljem saime siiski täitsa korraliku kaheinimesevoodi lausa kaheinimesetekiga. see oli luksus.

H

pärast mööbeldamist ponud toas enam eriti kulgemisruumi, aga tühja meil sest. peaasi, et saime koos magada. aga muidu oli hotell superpuper, ikkagi viie tärniga.

H