jump to navigation

jajaa, jaanuar… January 5, 2014

Posted by annushka in priske koolmeister, titendus.
3 comments

detsember sai läbi nagu niuhti. ma ei jõudnud kuidagi jõuluvaheaega ära oodata, aga kätte ta lõpuks ikka jõudis. meie koolis jagatakse tunnistused õnneks juba novembris, nii et enne jõule pole mingit paanikat. see mulle meeldib. aga sellist üleüldist motivatsiooni kippus väheks jääma. vaheaeg oli väga mõnus, sain lebotada ja reisida ja isegi kodus korda luua. kuigi tundub, et see korraloomine ei lõpe kunagi, kogu aeg tuleb jälle midagi meelde, mida peaks tegema. näiteks ma pole ikka veel meie pulmapilte tellinud, ja pulmadest on juba üle aasta möödas. ikka mõtlen, et kohe, kui aega on, istun arvuti taha ja tellin albumi ja seda ja teist ja kolmandat. aga siiamaani pole seda aega veel leidunud.

vana-aasta lõppu tähistasime kõhubeebiga kohtumisega. käisime teda ekraanilt vaatamas, ta lehvitas meile kenasti ja oli igati tubli. käed-jalad on ka kõik olemas. veidi lühikest kasvu on teine veel, alles 8,6 cm, aga eks ta kasvab. mõnel päeval on selline tunne, et küll magaks, kümnest tunnist nagu ei piisakski. ja kõhus käib samal ajal vaikne tegevus, tunnen, et midagi ehitatakse. nii vahva, et minu sees kasvab inimene!

ultra_30.01.2913

 

 

Advertisements

nonoh, november… December 1, 2013

Posted by annushka in abi elu, asjadest, oma kodu, pidulikult, titendus.
5 comments

…lõppes just. täna on esimene advent. sel aastal on olnud üks toredamaid esimesi advente. küsisin eile mehe käest, et mis advenditraditsioonid tema jaoks olulised on. ta ütles siis, et no jõulukalender oleks tore, ja küünlad. käisin siis eile linnareisil ka indiska poest läbi, et äkki müüvad kenasid küünlajalgu. ega müüsid küll. natuke viltune on teine, aga ega see vist midagi tee.

981000_10152379078211679_1933625134_o

 

jõulukalendri unustasin muidugi osta. aga mees oli õhtul töölt tulles siiski väga rõõmus. hommikul süütasime esimese küünla hommikusöögi ajal, nii tore oli. pärast jumalateenistust läks mees tööle ja mina emme ja mõnede sõpradega mäkdoonaldsisse, sest lapsed tahtsid burksi ning seda oli neile esimese advendi puhul lubatud. burksikohad on ikka rämedad, rahvast tohutult palju, kõik on kuidagi kole ja kõle ja minu bigmacil polnud miskit maitsetki. aga üle ma selle elasin, ning koduteel tundsin end surmväsinuna. jõime siis meil kodus emmega kakaod ning ma ütlesin, et meil on diivan nii nõmedas kohas, aknast puhub kaela kangeks. emme ütles siis, et no paneme diivani teise kohta.

kus me siis mööbeldasime! tõstsime kõik asjad ümber, ning pesime põrandad ka veel ära, paigutasime nipsasjakesi parematele kohtadale ja viskasime osa asju hoopis minema. küll meil on nüüd ilus ja õdus kodu. ning mis peaasi, diivanil istudes pole enam külm! nüüd ma siis ootan meest koju, et näha, mis nägu ta teeb. et siis selline väike advendiüllatus mul talle…

ning jõulukalendri sain ma ka! emme sõbranna oli talle tikutoosidest meisterdanud väga toreda kalendri, igas toosis üks piiblivärss. emme aga eriti ei pea sellistest kalendritest, ning andis selle hoopis meile. nii et meil on nüüd jõulukalender, väga originaalne ja sõbra tehtud. mis sa hing veel tahad.

rasedus kulgeb ka igati plaanipärastelt, kümnes nädal sai täna läbi. homme on 10+1, paari nädala sees peaks tulevast kodanikku ka ekraanilt nägema. igasuguse iivelduse vastu on mul õnneks superrelv – rukkileib! see mõikab alati, mul kotis igaks juhuks väike tükk kaasas. ja magada võiks muidugi oma 12 tundi päevas, aga kahjuks ei lasta. peab tööl käima ja sõpradega kohtuma ja õppima ning muud sellist. aga küll me kuidagi hakkama saame…

 

ohhoo, oktoober! October 30, 2013

Posted by annushka in asjadest, üli kool, titendus.
5 comments

kui me naabritega aasta tagasi kortereid vahetasime, jätsid nemad meile oma vana nõudepesumasina. minu meelest ei töötanud see kunagi väga hästi, ning sügise alguses lõpuks lihtsalt keeldus pesemast. olime mehega umbes kuu aega masinata, kuid kuna meil käib üpris tihti palju külalisi korraga, siis otsustasime, et käsitsi 10-15 inimese toidunõude pesemine on küll ajaraiskamine. lisaks sellele me oleme ka laisad shoppajad, kuskil poes ise kohal ei käinudki, vaid valisime netist suvalise masina. tegelikult ikkagi mitte päris suvalise, mark on sama kui meie perekonnanimi. ma nüüd ei ütleks, et oli hirmhea ost, aga käib küll. järgmine kord oskan osta parema ja targema masina. aga lahe on, et kodumasinal on meie nimi!

võtsin täna töölt vaba päeva, et eksamil käia. kuu aega tagasi oli esimene eksam, täna teine, üks on veel alles, pluss 10-lehene essee mingist õudsast novellist, the yellow wallpaper. aru ma ei mõista, miks kirjandusklassika on üldjuhul masendav ja eemaletõukav. miks ma peaks tahtma mõtiskleda kuude viisi kirjutise üle, mis mulle õudusunenägusid tekitab, ning sellest veel pikalt-laialt ka ise kirjutama??? eksam ei läinud vist eriti hästi. ma ju ei teadnud, mis tüüpi küsimused tulevad, loetud raamat ikkagi 500 lehekülge. kuid tundus, et õppejõud eeldas, et ma oleksin pool raamatust pähe õppinud: nt. “millised üheksa punkti inglise keele arengu kohta David Crystal mainib oma eessõnas?” ma ju tean umbestäpselt, kuidas see areng käis aastast 449 alates, aga vot neid üheksat punkti ma nüüd küll pähe ei tuupinud. noh, kui kukun läbi, siis oskan järgmine kord paremini. õpin pähe terve posu prantsuse laensõnu ning aastaarvud, millal nad inglismaale jõudsid.

kõige tähtsam viimase aja südmus on see, et ma tegin positiivse rasedustesti!!! mis tähendab ju ometigi seda, et ma olen tõenäoliselt rase ning kui kõik hästi läheb, siis saan ma suvel emmeks!!! ma ei julge veel päriselt ja täiega rõõmustada, kuna arstil on veel käimata ning ma olen kuulnud nii palju jubejutte raseduse katkemise kohta… õnneks saan ma siiski aru, et kõige tähtsam ja lihtsam on jumalat usaldada ning muremõtted prügikasti visata. sest ega ma ju muretsedes tervemat beebit saa…