jump to navigation

‘allo-‘allo… June 21, 2012

Posted by annushka in annushka imedemaal, asjadest, head ja paremat, pidulikult, pojkvän.
trackback

ma ostsin uue telefoni. sest vanal polnud akulaadijat enam, ma oleks pidanud nagunii midagi ostma. ja mu vana samsung ajas mind pidevalt närvi. ega uus on juba ka jõudnud närvi ajada. kui midagi kirjutada, siis tähed on nii lähestikku, et ma teen pidevalt kirjavigu. ja neid parandada polegi nii lihtne, loll telefon tahab, et ma kopin terve sõna kui ma tahan tegelikult ainult ühte tähte keset sõna parandada…

aru ma ei saa, kas nad siis ei testi neid telefone päris inimeste peal või? või olen mina hoopis üle mõistuse nõudlik…? ma olen üldse tähele pannud, et mul on hirmus raske asju osta, sest mu põhinõuded ükskõik millisele esemele (riided, elektroonika, mööbel jne) ei ühildu disainerite omadega. kurp. aga noh, kui ma tahan telefoniga helistada, siis ma pean nutitelefoni tegijatega kuidagimoodigi hakkama saama, mitte neid kiruma iga kord, kui sõnumit tahan saata. sest neil on savi, aga minu enda elu muutub koledaks, kui ma kogu aeg midagi taga kirun, eksole.

uut telefoni oli lisaks ka selleks vaja, et ta kindlalt ameerikamaal ka töötaks. ma sõidan nädala pärast kaugele, kaugele texasesse. plaan on osta kohalik pre-paid simkaart, sest kümne päeva jooksul läheb seda kindlasti vaja, eriti kui kohalikega suhteid luua. mu kallis pojkvän sõidab juba laupäeval, ta läheb sõpradega metsa seiklema. mina jään koju palvetama, et karu teda ära ei sööks. yellowstone’is on kuulu järgi täitsa mingeid päris loomi, nii et pole üldse võimatu, et just minu pojkvän mõne algasukaga silmitsi seista saab…

aga jaanipäev… oh jaanipäev! mul on alati jaanipäeval irrrmus romantika ja nutt ja hala ja süda lõhkeb sees. ei tea miks, juba lapsest saati. ilus iseenesest. ja nüüd justkui kiuste sõidab mu pojkvän ameerikasse, ja mina eestisse ilma temata romantiseerima. aga noh, mis ei tapa, see traumeerib, nii et küll ma kuidagiviisi hakkama saan. lahusolemine on ka romantiline, siis saab teist igatseda. me muidu kohtume iga päev, nii et igatsemisvõimalusi on üsna kasinalt. seda suurem on kohtumisõõm teisel juulil, kui me lõpuks  üksteist embame! kahju, et igatsus mind üldjuhul nälgima ei pane, oleks ju kena mõni kilo alla võtta. ma pigem söön kaks korda rohkem, kui elu raske on.

ja noh, eesti jaan ju!!! shashlõkki pean ma igatahes saama, maksku mis maksab. vorsti saab soomes ka, see mind ei huvva. elagu shashlõkk!!!

 

Advertisements

Comments»

No comments yet — be the first.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: