väsind mu väiksed jalad ja käeksed…

käisin hiphopi tunnis. õps lasi meil kätekõverdusi teha. nüüd ma ei saa jopetki korralikult selga ajada, kõik kohad valutavad. ma tegin ju kätekõverdusi viimati siis, kui värviteleviisor leiutati… aga hiphop on jama. ma teismelisena hoppisin mitu aastat, aga minu ajal oli muss tuhatkümme korda parem. nüüdisaja noorus kuulab sellist jama, et mai suuda. tunni kannatasin välja, kuigi õps oli ilmselt kurt, sest volüümi enam eriti kõvemaks  panna poleks saanud. õnneks ma olin viimases reas mitte otse kõlari all.

olen õhtuhetkedel vaadanud seriaale, ‘haussi’ ja ‘sõpru’. tegelt oleks ju muud tegemist kah, aga mai viitsi. ei viitsi. ei viitsi. peaks endast välja tulema ja tegema ja olema ja minema. ma ei teagi, miks peaks. lihtsalt siuke tunne on. ja põen süümekaid kui passin niisama. näiteks täna oleks shoti tantsu tund kell kaheksa, aga kuna see on ilgemalt kaugel ja mingi pargi taga kuhu mul keegi ei soovita õhtul patseerima minna, siis ma vist ikka ei lähe. kunagi. sest ta on igal kolmapäeval täpselt sama kaugel ja sama pimeda pargi taga. väljas on ilutulestik, täna on guy fawkes’i päev. sajab uduvihma. korterikaaslane kutsus välja, et lähme vaatame. mai tea, ma vist ei viitsi… homme vaja varakult bussi peale minna. ähh… ma tahaks teha igasugu asju aga laiskus piinab ka ja siis olengi nagu kits, kes kahe heinakuhja vahel nälga kõnges.