jump to navigation

jätkuvalt õnnelik… December 19, 2006

Posted by annushka in elu on ilus, lapse põlv, meestest, näägutusi.
trackback

naljakas. kuigi miski pole eriti halvasti, pole miski ka eriliselt hästi. koolitööd on kõik veel tegemata, aasta lõpeb kohevarsti ära, laiskus rusub, raha pole, õppelaenu intressid tuleks ära maksta (millega?), juuksurisse peaks saama enne uut aastat, et talle mitte sorakana vastu minna, mu lemmikutes villastes sokkides on varsti auk sees ja ma ei oska ise sokki kududa… ühesõnaga, ploha, brat, ploha.

siiski olen ma ütlemata õnnelik. mul on armas kodu (vähemalt niikaua kuni üüri jõuan maksta); veelgi armsam pere ja suguvõsa (mis sest et mööda ilma laiali ning me saame kõik kokku korra viie aasta jooksul, näiteks siis kui keegi ära sureb, sest abielluda ju enam ei viitsita, jäävad ainult matused); palju häid sõpru nii soomes, eestis, lätis, venemaal, inglismaal, taanis (tead küll, selliseid häid sõpru, kellele võid kohe pärast tere ütlemist oma sügavaimad mõtted ja tunded ära rääkida, ei pea enne ilmast kõnelema); ma olen terve (väike seljavalu now and then polegi nii kole); noor ja ilus; mu alati hiiglaslik söögiisu on tasapisi kuidagi väiksemaks muutunud, tunnen end peaaegu normaalsena; suudan enamiku ajast oma hirmudest üle olla ning inimesi ja elu nautida; teen tööd, mis mulle tõeliselt meeldib, ma ei pea ennast vägistama, et leiba teenida; mul on jumal, kes annab põhiturvalisuse, nii et olen valmis suvalisel ajal ära surema kuid siiski ka rõõmsalt edasi elama.

päike paistab, lumi on maas, mul on isegi üks jõuluehe laual: ema töökaaslase antud näärivana kujuga küünal, kuulan head muusikat, joon shokolaadiaroomikohvi. kõigele lisaks on mu hiljutine hirmuskoleõudne armumine muutunud heaks. oma kõverale enesepildile ja maailmavaatele esialgu truuks jäädes, ega ma ei arva, et ka tema minusse armuda võiks. kuid ma tean raudselt, et talle vähemalt meeldib minuga suhelda. ja see on juba ka midagi. ning annushka, pole vaja võtta asju liiga tõsiselt. kah mul asi, armunud. ole õnnelik ja vsjo. kui seekord ei jopasta, küll tuleb teisi ja paremaid, eksju. elu on lill…

on jah lill. rohi ka. alles eelmisel nädalal panin tähele, et võilillelehed on helerohelised ja kikkis. nad vaesekesed arvasid, et kevad on käes. õnneks nüüd tuli lumekiht maha ja lilled võivad tagasi tuttu minna. mulle on kusjuures alati rohi meeldinud. rohi lõhnab hästi, erinevad umbrohud on igaüks oma lõhnaga. väiksena mängisin tihti nõida, kes keedab igasugu rohtusid ja jooke erinevatest taimedest. lapsepõlves tundusid rohulibled suuremad, muidugi, sest ma olin ju maale lähemal. ka nüüd kükitan vahel maha, et lapsepõlveperspektiivi meenutada. teed on laiemad, puud kõrgemad. õnneks kuu on ikka veel sama nägu…

Advertisements

Comments»

No comments yet — be the first.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: