nädal ja kaks päeva on olnud mu elu hoopis teistsugune kui iial varem. kuna ma peaks hetkel väga usinasti tööd tegema, siis otsustasin hoopis blogida…

reedel oli meil nädalane tähtpäev ja kuna ma loodan oma elus mitte nii väga mitu korda deitida, siis olen otsustanud olla just nii siirupine, kui tahan ja viitsin. no ma veel ikka viitsin.

ma tegin kunagi üle kümne aasta tagasi ise oma väikeste käekestega paberit, ja mul juhtus veel üks alles olema. kirjutasin siis oma kallile pojkvänile isetehtud paberile kõik, mis meil nädala jooksul on ilusat olnud. ja kleepisin südamekesi ka juurde, et ikka siirupisem oleks. pojkvän oli rahul. meil paistavad kõige romantilisemad ja lähedasemad hetked olema tema autos. nojah, õues on ju külm, eks siis ikka autos. aga tähtis ongi vist see, et polegi tähtis, kus ja kuidas. vaid et on tema ja mina. ja see, mis on.

ma olen hästi rõõmus selle üle, et ma suudan teda usaldada. meeste usaldamine pole kunagi minu tugevaim külg olnud, ma tulen ju nõukogude eesti külast, kus kõik mehed on joodikud. no kussa siis usaldad. naised hoidsid kogu majandust oma õlul. aga nüüd on mul kaaslane, keda mul pole üldse raske usaldada. no võibolla aitab see ka, et mul on olnud seitse aastat aega harjutada temaga, sest täpselt nii kaua oleme me sõbrad olnud. ja nüüd pole mul mingit probleemi lasta pojkvänil juhtida meie suhet. mulle see lausa meeldib, ma tunnen, et minu eest hoolitsetakse. ja et minu arvamust ja tundeid arvestatakse. see on väga eriline tunne, eriti peale nii mitmeid aastaid singlina elamist. siis oli ka hea, aga nüüd on hoopis uutmoodi hea.

elu on üks tore seiklus!

ma olen siin blogis ikka kõvasti nutnud ja halanud, et seda va suurt arrrrrrrrrrrrrrmastust pole. või noh, minu poolt on ikka enamjaolt olnud, aga mu armastatud mehed läbi aegade pole eriti reageerinud. aga nüüd on selline lahe seis, et see kõige hiljutisem armastatu reageeriski. ja kuidas veel… 13 reede on minu õnnepäev, ma ütleks! et mul on nüüd siis pojkvän.

me oleme mõlemad üsna rohelised selles, kuidas nö “käiakse”. me otsustasime siis, et ongi vahva ise välja mõelda, et kuidas see asi käib. üks meie väga lähedane abielupaar kinkis meile kummalegi “stardipaketi”, st hunniku paberit, papitükke, kleepekaid ja südamekujulisi nikerdisi, millest me nüüd peaks üksteisele kaardikesi ja kingitusi meisterdama. ajee…! ma ehk mõne meisterdan ka.

mu uus pojkvän tuli eile lõunale (praekartul ja viinerid, ma olen üks kurmeekokk!) ja tõi mulle igati nummi kingituse: kookospähkli. ise oma karvaste kätega tegi pähklile kuus-null ära ka, ja pool koorest jäi mulle mälestuseks. sinna saab näiteks kõrvarõngaid panna, mul on neid kõik kohad täis. pojkvän tegi suured silmad, kui nägi ühte mu kõrvarõngaste-käevõrude-kastanite kandikut (kandik on kusjuures bosniast ostetud!). ta vist ei teadnudki, et inimesel võib nii palju iluasjakesi olla…

eks ta pea nüüd paljuga harjuma hakkama.

mulle tehti selline ilus pats. nii kahju, et ma seda ise ei oska teha, emme ka ei oska. ning tegija asub teispool uuralit. elu on ikka väga ebaõiglane.

vana-aastaõhtul ja uuel aastal kõnelesin põhiliselt vene keelt, laulsin, tantsisin, aga trummi ei löönud.

jõulud veetsin hoopis jakobstadis rootsikeelses seltskonnas. seal räägitakse mõnusas murrakus, ega ma kõigest nii väga täpselt aru ei saanudki. aga ega sest midagi. nii palju ikka sain pihta, et kaasa oskasin naerda. lisaks oli mul võimalus patsutada hobuseid ja kanu. ratsutada ma ei julenud, ei kanade ega hobuste seljas. ühe koera seljas ma veidi proovisin, aga talle eriti ei meeldinud. sain seal rannarootslaste seas ka suure hunniku uusi tuttavaid. osa neis laulab allolevas klipis:

http://www.youtube.com/watch?v=h5Ci-1XCivU

parimad kingid pühade ajast on muhu vesti mustriga tass ja valged villased sokid (eesti), mikael svarvari plaat (finlandssvensk) ja roheline malahhiitsüdameke keti otsas (uural).

ma ütleks, et pühad õnnestusid.

Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet. Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.

Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid. See laps haarati Jumala ja ta trooni juurde. Ja naine põgenes kõrbe, kus tal oli ase, mille Jumal oli valmistanud, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva.

Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid. Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas. Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad – ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga.

Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat:

Nüüd on käes pääste ja vägi
ning meie Jumala kuningriik
ning tema Kristuse meelevald,
sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja,
kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.
Nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi
ning oma tunnistuse sõna läbi
ega ole oma elu armastanud surmani.
Seepärast rõõmustage, taevad,
ning teie, kes neis viibite!
Häda maale ja merele,
sest kurat on tulnud alla teie juurde;
ta on suures raevus,
teades, et tal on aega üürikeseks.

 

Kui lohe nägi, et ta oli heidetud maa peale, siis ta kiusas taga naist, kes oli toonud ilmale poeglapse. Aga naisele anti kaks suure kotka tiiba, et ta lendaks kõrbesse paika, kus teda toidetakse üks aeg ja kaks aega ja pool aega, eemal mao palge eest.

Ja madu purskas oma suust naisele järele vett otsekui jõe, et teda jõevooluga ära uhtuda. Maa aitas naist, avades oma suu ning neelates ära jõe, mille lohe purskas välja oma suust. Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.

- Johannese ilmutus 12

Et siis häid jõule kõigile!!! See variant jõuluevangeeliumist meeldib mulle kordades rohkem, kui see tavapärane, inimlikust vaatevinklist kirjutatud (Luuka 2).

Lisaks Johannes kirjutab ka:  ”Kes võidab, see riietatakse valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees ja Isa inglite ees. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!”

mul on paar päeva olnud nohu ja kurk haige ja üldse kehv olla. olen istunud kodus ja parandanud kontrolltöid – mis on hirrrrmus raske tegevus – ja haletsenud ennast (ahahhaaaaa, ma viimasel ajal blogin ainult siis, kui on vilets olla…). kuid täna hommikul otsustasin minna meie iganädalasele pooleseitsmesele palvekohtumisele, mis sest, et ikka veel nohune ja vihma sadas ja tuul oli ka jube. tõdesin lihtsalt, et mul on VAJA teistega koos palvetada, et mõistus peas püsiks. ja niis, kui peale mere ääres palvetamist ja üdini läbikülmumist koos kohvi jõime ja piiblivärsside üle arutasime, hakkas kohe hulga parem. ma niuksusin poistele ka, et kurb on, juba mitu päeva. ja nemad lohutasid, et las olla, küll millalgi läheb üle. ja läkski. meid oli ilmselt “kena” ilma tõttu vaid kolm hinge koos, aga meil oli igati tore. mulle kusjuures isegi meeldib õues palvetada koerailmaga, on selline eriline tunne, et pole normaalne, noh. ja mulle meeldib olla ebanormaalne.

peale tööd läksin poodi vetsupaberit ja piima ostma. ostsin siis juba ühtlasi ka pakse sukkpükse (et oleks soojem õues palvetada, ma na seelikulembene), huulepulki, helkureid, shokolaadikomme ja vahva kampsuni (sest oli odav ja roosa!). kõige rohkem meeldib mulle kampsuni tekst. ma ise ütlen ka päris tihti “trés cool”, ja nüüd on see vahva lause veel roosal taustal. mis sa hing veel tahad!

nüüd kuulan jõuluraadiot (juba kolmandat päeva muideks, avastasin esmaspäeval juhuslikult, et selline asi üldse olemas on) ja söön shokolaadikomme. joogiks on kuum mustsõstramahl. elu on jälle lill!

see on üks nummimaid jõulunäidendeid ever!

ma mõnikord mõtlen, et miks inimesed üldse olemas on. et mis kasu minu elust üldse on? või sinu elust. minu sõber rehepapp ütleks sellise vingumise peale muidugi, et nojah, kohe näha et inimene on liiga kerge elu peal, on aega mõttetuid muremõtteid mõlgutada, selle asemel et hinge seeshoidmisega palehigis tegelda. nii ta ongi. liiga kerge elu peal, mis muud.

et oma viletsast elust paremat pilti saada, siis kirjutasin siin paar nädalat tagasi üles kõik asjad, mis mu elus halvasti on. alguses tuli ainult kaks asja meelde, aga kui veidi keskendusin, siis tuli ikka rohkem ka, kokku kuus. kahjuks on nendest kuuest juba kolm end lahendanud… isegi õnnetu ei lasta inimesel enam olla, põhjused võetakse lihtsalt käest ära! lisaks näen ma selgelt, kuidas jumal neis kolmes asjas töötab ja mingeid oma eesmärke taga ajab. aga noh, igatahes praegu kavatsen ma olla masendunud, tehku see jumal mis tahab.

minu õnnetusenimekiri ja mis sest järgi on jäänud:

1. isiklik masu – pole piisavalt tööd, et normaalselt ära elada. ära ka ei sure, lihtsalt loen kopikaid ja emme ostab koju süüa. ja kuna ma nagu orav rattas tööd ei tee, siis on mul aega olla masendunud ja magada terve päev, kui vaja. mõnel ööl see-eest ei maga, sest asjad on vaja ära teha, ja kuna mul on nigel iseloom (vt punkt 3.), siis tuleb vahel tegemata asjade pärast punnitada nii, et ninast veri väljas. kusjuures mõni päev pärast selle punkti üleskirjutamist helistas boss, ja pakkus tööd juurde. mitte palju, aga ikkagi.
2. murtud süda- ma olen armunud mehesse, kelle jaoks mina olen lihtsalt üks hea sõber. ei enamat ega vähemat. suhtlemist mul temaga lõpetada pole võimalik. ja no kui mehel pole tundeid mu vastu, siis mis teha. ega tema süüdi ole ju… mida njetu, seda njetu. tyhjästä on paha nyhjästä.
3. jekyll ja hyde – mul on nigel iseloom, näen seda päev päevalt selgemini. ainus lohutus on, et eks kõigil ole. pole täiuslikku inimest siin maamuna peal. aga mina kannatan ju omaenese nigela iseloomu all kõige rohkem, sinu juurest on mul võimalus minema kõndida.
4. sportlik eluviis – trennikoht läks pankrotti. ta oli mul nii mõnusalt kohe maja taga, sai käia siis, kui võimalust oli. uut otsima üldse ei viitsinud hakata. aga noh, üks teine firma ostis selle pankrotihunniku naksti ära, ja nädala pärast tehti saal jälle lahti. nii et ma pean ikkagi sportima jälle, kõik ettekäänded on käest ära võetud.
5. pimedusega löödud – mulle on juba aasta aega tundunud, et mu silmanägemine muudkui kehvemaks muutub. olin juba täitsa hirmul, et ehk pärast laseroperatsiooni (2008) on mu silmamunadega midagi hirmsat juhtunud ja ma varsti valge kepi kätte pean võtma. noh, arst kontrollis ära ja ütles, et paremini üldse ei näegi keegi. et kõik on tibens ja et autoga pimedas jah on raske näha, harju ära. soovitas oranzhide klaasidega prille, see pidavat kontrasti suhtes aitama. on keegi proovinud, kas aitab?
6. vaene ja hambutu – ma pole kolm aastat hambaarstil käinud, sest shotimaal esiteks sõbrad soovitasid kohalikele arstidele aega ja raha mitte raisata, ning teiseks ei saanud ma oma laiskusest võitu (vt punkt 3.), et oleks omale hambaarsti otsinud. nüüd aga juhtus nii, et ühest plommist tuli tükk ära ja otsustasin siis asjaga tegelema hakata. kartsin muidugi, et mul pole piisavalt raha, et kõik kümme auku, mis kolme aastaga kindlasti siginenud on, ära parandada. sest mul ponud aimugi, palju hambaravi maksab, ma olin ju enne shotimaad üliõpilane, siis maksis üks plomm 12 eurot ehk ühe hea söömaaja võrra. kui ma siis arstitoolis istet võtsin, selgus, et peale selle katkise plommi on mul ainult üks auk. tehti veel ka hambakivi eemaldamine – mille pärast mul kaks päeva veremaik suus oli – ning kästi elektrihambaharja kasutada. oligi kogu moos. nii et peale silmade on mul ka hambad üsna korras. no ütle nüüd.

ühesõnaga, pole üldse kerge olla veendunud, et kõik on halvasti. aga vähemalt õues on pime, lund pole, ning ma olen väsinud. ja raadiost ei tule ka mitte midagi head…

Issanda Jumala Vaim on minu peal,
sest Issand on mind võidnud;
ta on mind läkitanud
viima rõõmusõnumit alandlikele,
parandama neid, kel murtud süda,
kuulutama vabastust vangidele
ja avama pimedate silmi,
kuulutama Issanda meelepärast aastat
ja meie Jumala kättemaksu päeva,
trööstima kõiki leinajaid,
andma Siioni leinajaile
laubaehte tuha asemel,
rõõmuõli leinarüü asemel,
ülistusrüü kustuva vaimu asemel.

Jesaja 61:1-3, Luuka 4:16-21

no kas pole mitte ilus, sügav ja meeliülendav? mulle tundub, et mu elu ilusaim aeg on alles ees…

“mida sa teeksid järgmises situatsioonis: sa sõidad mööda bussipeatusest hurrikaani ajal ning seal seisvad vana haige naine, mees, kes päästis kord su elu, ja su unelmate naine. sul on kahjuks autos vaid üks vaba koht. kelle sa võtaksid peale?”

minu lemmikkommentaar: “kas sa oled unustanud, et me oleme aafriklased? aafriklane leiab alati oma autos koha kõigile kolmele, kaasa arvatud nende lapsed ja lapselapsed.”

ma olen seda lugu otsinud juba tükk aega, teadsin, et on hea lugu ja mingi pruun mees laulab ja on naljakas, aga vot ei tulnud meelde, kes ja mida. ning järsku mingi teine video tuletas seda meelde. ja leidsingi!!!! oukast: hey ya! väga hea