nädal aega… January 22, 2012

nädal ja kaks päeva on olnud mu elu hoopis teistsugune kui iial varem. kuna ma peaks hetkel väga usinasti tööd tegema, siis otsustasin hoopis blogida…

reedel oli meil nädalane tähtpäev ja kuna ma loodan oma elus mitte nii väga mitu korda deitida, siis olen otsustanud olla just nii siirupine, kui tahan ja viitsin. no ma veel ikka viitsin.

ma tegin kunagi üle kümne aasta tagasi ise oma väikeste käekestega paberit, ja mul juhtus veel üks alles olema. kirjutasin siis oma kallile pojkvänile isetehtud paberile kõik, mis meil nädala jooksul on ilusat olnud. ja kleepisin südamekesi ka juurde, et ikka siirupisem oleks. pojkvän oli rahul. meil paistavad kõige romantilisemad ja lähedasemad hetked olema tema autos. nojah, õues on ju külm, eks siis ikka autos. aga tähtis ongi vist see, et polegi tähtis, kus ja kuidas. vaid et on tema ja mina. ja see, mis on.

ma olen hästi rõõmus selle üle, et ma suudan teda usaldada. meeste usaldamine pole kunagi minu tugevaim külg olnud, ma tulen ju nõukogude eesti külast, kus kõik mehed on joodikud. no kussa siis usaldad. naised hoidsid kogu majandust oma õlul. aga nüüd on mul kaaslane, keda mul pole üldse raske usaldada. no võibolla aitab see ka, et mul on olnud seitse aastat aega harjutada temaga, sest täpselt nii kaua oleme me sõbrad olnud. ja nüüd pole mul mingit probleemi lasta pojkvänil juhtida meie suhet. mulle see lausa meeldib, ma tunnen, et minu eest hoolitsetakse. ja et minu arvamust ja tundeid arvestatakse. see on väga eriline tunne, eriti peale nii mitmeid aastaid singlina elamist. siis oli ka hea, aga nüüd on hoopis uutmoodi hea.

elu on üks tore seiklus!