reedel tuli mulle paulchen külla ning ma pakkusin talle “ultimate aberdeen” kogemuse ehk me kõndisime kolme päeva jooksul terve linna ristirästi läbi ning tegime pilte nagu tõelised hardcore jaapani turistid. väga lahe oli. ning miskipärast kohtusin ma igal pool tuttavatega, nii et paulchenil jäi mulje, et ma tunnen kõiki aberdeeni inimesi. tegelt ei tunne ju, ma ei põrka linna vahel tavaliselt kunagi kellegagi kokku… ostsin ka lõunasöögi ühele vaesele narkorasedale tänavalt, kurb lugu oli tal. paulcheni kommentaar oli, et lõpetaks koksi tõmbamise, jätkuks raha ka võileiva jaoks. njah, nii see on…

ilm polnud suurem asi aga me ei lasknud end sellest morjendada. käisime piknikul rannas ja lõbustuspargis ja talveaias ja pubis ja hispaania restoranis ja vanas aberdeenis ja parkides  ja üldse igal pool. hea oli. väga hea.

ühe mäe peal on kirik, mille õuel ilutseb pirakas kullatud krutsifiks. nii kitsch, et ei saanud jätta pildistamata…

piknik mere ääres: suitsukala, oatcakes (minu uus lemmik! hästi kuivad ja maitsetud kaeraküpsised), pastasalat ja shokolaadirosinad. meil õnnestus niimoodi süüa, et isegi kajakad ei osanud tulla kerjama ja varastama.

aberdeeni biitshil ei tohi teha mitte midagi…

talveaed oli imeilusaid lilli täis. aga kõige rohkem meeldisid mulle siiski kaktused.

duthie pargi kohta kommenteeris paulchen, et vaesed lapsed ja rasedad naised, kes seal muru peal lamasklevad. et tema küll paljaste kätega seda muru ei katsuks. sest muru oli umbrohumürki nii täis pritsitud, et seda tundsin isegi mina, kui sellele teadlikult tähelepanu pöörasin. mine veel parki loodust nautima…