ma olen täna jube tõhus olnud. töö juurest enne ära ei läinud, kui olin kuus tööotsimisankeeti ära täitnud ja glasgowsse saatnud. no see ei pruugi veel midagi tähendada, aga parem ikka kui mitte miski. ja siis olen ma süua keetnud, homse lõuna valmis pannud, pesu pesnud ja koristanud. huh. ma pole tegelikult ju üldse mingi perenaine. mulle meeldib hoopis raamatuga kuskil kenas nurgas tsillida ja muusikat kuulata. no õnneks muusikat saab ka tõhus olles kuulata. aga kahjuks on nii, et mida rohkem tsillid, seda rohkem segadust koguneb ning ühel hetkel ei mahu enam toas kõndima. kui pidevalt kraamiks, siis oleks puhtam. aga no ei viitsi ju kogu aeg rahmeldada ja koristada. ja nii need reisikotid ja kingad ja riided ja ebamäärased paberid kuhjuvad nurkadesse ja lauale ja toolile ja…

homsed tunnid on veel ette valmistamata, aga ma loodan hommikul pool tundi varem tõusta ja midagi kokku kraapida. idee on juba olemas ning saan seda kasutada iga klassiga. eelmisel nädalal oli meil koolis spordipäev, käisime seinaronimist proovimas ja peale lõunat mängisime jalgpalli. seinaronimine oli väga lahe, ainult et käed väsisid nii ära, et lõpuks ei suutnud enam millestki kinni haarata ning ronimine sai otsa. lapsed olid väga tublid, kui asjale pihta said. nad meil ju puuetega, mõned asjad ei jõua eriti kiiresti kohale. aga lõpuks ronisid kõik nagu väikesed pärdikud üles alla. mina olin õpetajatest ainus, kes ronida julges. teised vaatasid niisama pealt. juhendajapoiss oli väga kena noormees, tegi meil tuju heaks. mina polnud ainus, kes arvas, et ilus poiss on. keskealised õpsid arvasid ka.

jalgpallis olen mina täielik võhik. no seda ma tean, et kätega palli puutuda ei tohi, peab ikka jalgadega. aga siis mind pandi väravavahiks ning poole mängu ajal mu peale halastati ja seletati ära, et väravavaht peab just nimelt kätega palli kätte saama. oeh. meie meeskond kaotas (mitte minu pärast, teises võistkonnas oli rohkem mängijaid!) ja üks mu õpilane ütles mulle väga nördinult: “miss, you’re a rubbish goalie”. nääd siis.