Nyt alan minä laulella

nädal tagasi käisin vanaemal külas. algul oli imelik, sest meil pole enam millestki rääkida. kuid siis sain kenjaalse mõtte, et laulaks õige koos. küll meil oli lõbus! võtsin siis lood linti ka, sest kes teab, kauaks seda memmekest enam on. elu on äkiline…

see laul on vanaemal lapsepõlvest meeles. ta ei mäleta enam, mis täna hommikul juhtus, või mis oli 30 aasta eest, aga seda laulu teab küll. viimased salmid on kahjuks ununenud, mina ka ei mäleta. mäletan niipalju, et oli mingi traagiline lugu ja armund paar suri koos või eraldi või miski muu selline karm armastusevärk. püüdsin googeldada, kuid ei saanud midagi asjalikku. aga noh, vahet pole, ilus mälestus on ikka.

nyt alan minä laulella
kahdesta nuorukaisesta,
ne jotka jo lapsuudestansa
rakasti toinen toisiaan.

se poika oli mökist’ pienestä
ja renki jaakko nimeltään.
ja tytön nim’ oli maria,
rikkaamman talon lapsia.

ne rakkauden ikuisen
vannoivat toinen toisilleen.
etteivät koskaan eriä
vaan elää, kuolee yhdessä.