täna oli hea päev. käisime mehega, kelle koodnimi on nüüdsest maestro, linnanmäel. oh, kus meid keerutati ja loksutati! jubedamalt hea oli. kuigi tugeva tuule tõttu olid mõned kõrgemad atraktsioonid suletud, leidus piisavalt neid, mis kõhu õõnsaks tegid. viikingilaev on alati olnud üks minu lemmikuid. ja on ka edaspidi. õhtupoole hakkas veidi külm, tegime veel paar tiiru mõnusaimates värgeldistes ning lahkusime, et kuskil midagi hamba alla saada. tee peal nokkisime sireliõitest õnne, mina leidsin ühe, maestro leidis lausa kolm tükki. no küll meil oli siis palju õnne.

kõht oli ikka tühi, sestap suundusime poodi ning maestro shoppas kokku toiduaineid, mida mina tavaliselt üldse tähele ei pane. niikaua kui mina püüdsin korda luua meie laupäevast veel veidi segases köögis, komponeeris tema kokku vahva pastaroa, mis sisaldas rukolat, seemneid, kuivatatud pohli, parmesani, tomatit ja palsamiäädikat. kuna ma sain laupäeval ühelt sõbrannalt kingiks rosmariinipõõsa poti sees, siis oli plaan kasutada ka seda taime. aga me unustasime suure näljaga liigsed ürdid ning lihtsalt lasime hõrgul pastasalatil hea maitsta. (ma ikka kadestan neid pereemasid, kes mõnuga kokkavad ja pilte oma loomingust blogisse üles panevad. ma üldiselt ei tee pildistamisväärset toitu, aga maestro kraam on küll blogisse riputamist väärt… ) pärast mõnusat õhtusööki käisime veel mererannas palvetamas ja niisama jalutamas. pilved tõmbusid koomale, meri oli vaikne, puude ja põõsaste õied lõhnasid õhtuselt, mingid tuttpütid pidasid pidu. ilus õhtu…