- Kokoo koko kokko!

- Koko kokkoko?

- Koko kokko.

selline dialoog on täiesti võimalik. kapteni käest kuulsin täna. vahva sõnamäng ju. kui ma shotimaal pean soome keelt õpetama, siis see asi on kindlasti mu repertuaaris. las õpilased kokutavad!

Faudel Mon Pays

sõitsin täna emale külla, linna teise otsa ehk kontulasse, kust ma ise üle aasta tagasi lahkusin. metroos sõites ning faudel’i plaati mundial corrida kuulates oli hea nostalgiline ja turvaline olla. ma ei tea, mul on selline emotsionaalne kiiks, et araabia muusika kuulamine rahustab mind. isegi kui faudel’i käesolev plaat eriti araabiakeelne pole, on efekt mainimisväärne. tundub, et mu elus on kõik korras ja just nii nagu peab, kui araablane kõrva leelotab…

je veux vivre (cheb faudel)

PMS SURVIVAL TIPS

njah, minuga juhtub jah vahel nii. ainult et mul pole meest, kellel pead otsast rebida. no ma raevutsen siis huupi, kes ette jääb, see laksu kirja saab. reedel sattusin töö juures hüsteeriahoogu, nutsin pool tundi järjest, sest boss tuletas mulle ühte mu apsakat meelde. ulgumine on igati adekvaatne reaktsioon, eksole. olen ka juba mitu päeva üht isiklikku kirja oodanud, mida ei tule ega tule. see mind õnnelikumaks küll ei tee. hoopis pahurus kuubis. enesehaletsus on muidugi eriti päevakohane. eile õhtul ma ei suutnud magamagi jääda, sest vähkresin voodis ning mõtlesin halbu mõtteid. mingil hetkel vajusin siiski ära, hommikul olin ikka veel pahur. otsustasin, et ei lähe kirikusse ega kuhugi, mornitsen hoopis kodus omaette. aga meil oli kodu täis silli sugulasi, kes teises toas juba elumärke näitasid. ega ma nendega koos poleks eriti saanud mossitada. roomasingi siis hoopis voodist välja ja läksin jumalakotta. tasus ära küll, väga hea kõne oli (teemaks pauluse usk ja jumala usaldamine keset suurt tormi, apostlite teod 27). ma ütleks, et mul läks tuju heaks. kohal oli ka mõningaid armsaid inimesi, keda pole jupp aega näinud, see soojendas südant. mitte see, et neid jupp aega näinud polnud, vaid see, et nad kohal olid.

pärast jumalateenistust läksime kambakesi kaisaniemisse tai restorani sööma, seal on soodsad hinnad ning mõned road on isegi ülepipratamata jäetud, et minagi süüa suudaksin. me oleme sinna söögikohta ennegi kambakaid teinud, personal juba oskas meie jaoks ilusti 5 lauda kokku lükata. õthul käisime veel silliga pikal tervisekõnnil, palvetasime ja saime ka naha higiseks. kohtasime ühe maja taga viktor klimenkot. vot selline pms seekord…

ma olen pool päeva tõhusalt ära raisanud internettides ning absolutely fabulous’i vaadates. varsti tuleb emme külla, et aidata mul veidi asjalik olla ning oma maist vara pakkima hakata. mul on jube palju asju. tegelikult pole pooli neist üldse vaja. aga miks nad mul siis olemas on, küsin ma. ja kuhu ma nad nüüd panema pean? kõik täikale viima? millega? millal? oeh…

alustan sellest, et panen pesu pesema. vaatame, mis edasi saab.

laupäevaks kutsuti mind pulma. seekord isegi mitte ainult laulma, mind oleks vist niisama ka kutsutud. kuid mõrsja oli juba aastaid tagasi otsustanud, et mina tema pulmas laulma pean. ma ei saanud siis ju vastu hakata. pulm oli tagasihoidlik ja kena. pruudil juba kena kõhuke ees, nii et raha hoiti vast lapse ja pulmareisi, mitte üleliigsete lilleseadmete, limusiini ja orkestri jaoks. pittu oli palgatud üks lõõtspillimees vaikselt jorisema. süüa anti hästi ning sain isegi ühe valsi tantsida, kusjuures veel kahe erineva mehega.

pidu toimus meeleolukas särkänlinna restoranis, ma polnud seal kunagi varem käinud, kuigi olen seilanud umbes tuhat korda särkkä saarest mööda. särkkä kindlus on osa suomenlinna sõjakindlusest, seal on säilitatud kahurikuule ning venelased hoidsid seal ammusel ajal oma vange. nüüdsel ajal käiakse särkkäs söömas kallist toitu. restorani põrand on seitsmekraadise kallakuga. algul oli veidi imelik olla, ehmatasin juba, et kas tõesti üks klaas vahuveini teeb mind nii purju. kui kelner arhitektuurilise eripära meile lahti selgitas, läks kohe kergemaks. meie lauda oli pandud keegi tore jurist oulust, kes naisi naerutas. mul tulid peaaegu tilgad püksi. põsed valutasid ka. ma ei teadnudki, et soomes selliseid lahedaid mehi on. nää, on küll. oulu on muidugi veidi kauge, vaevalt et ma kunagi selle härra seltskondlikest annetest veel nautida saan. aga hea, et niigi läits.

saarele minnakse kohaliku paadiga, paadimees ulatab käe lahkelt neiule, kui vaja. ainult tikkkontsades neiud, pange tähele ja olge ettevaatlikud. kontsad jäävad väga kergesti paadisilla laudade vahele kinni. edasi-tagasi pilet maksab 5,50 EUR. toiduhindu ma ei vaadanud, meile pakuti ju tasuta. kelnerpoiss vilistas rõõmsat lauluviisi, kui ta külalistele kohvi välja valas. naiste vetsus oli kena atmosfäär ja muidu kõik tibenstobens aga no kuulge, üks pisike peegel terve ruumi peale! aru mai mõista, kes sellise korralagedusega hakkama sai, et ainult ühe peegli nurka riputas. aga muidu oli vahva. isegi vihma ei sadanud! 

ostsin täna uue reisikoti. punase. sellise, mille saab lennukis käsipagasina kaasa võtta. kavatsen nimelt shotimaale kolida mõneks ajaks. praktilised reisikotid on ju seks puhuks hädavajalikud. saan suurema kohvri oivajevnalt, mu enda oma on minu arvates pisut väike. oivajevna on oma suure sumadaniga elanud aasta kairos ja pariisis ning mitmed korrad senegalis hänginud. nii et lennukõlbulik küll. töötab vajadusel ka riidekapina. olen oma silmaga näinud.

nüüd on vaja veel kolida oma asjad ema ja isa juurde ning veel mõne lellepoja lakka ja sahvrisse. osad asjad viin hea meelega täikale, nad on mind juba niigi kaua teeninud. sõit väljamaale toimub septembri lõpus. töö algab esimesel oktoobril ning kestab juunikuuni. loodan, et saan endale korraliku shoti aktsendi külge.

siin helsingis on vaja miljon asja teha ja korda ajada, paberid majandada jne. ma ei tea, mis otsast alustada. hirm on ka nahas, et äkki ma teen midagi valesti või unustan mingi paberi kuhugi saata ning mu kauaoodatud suurbritannia-unistus läheb lörri. no ma palvetan, et ei läheks, eksole. et hoopis oleks illlgemalt vahva ja äge ja kihvt ja mis kõik veel. kellel vaba aega on, võib ka palvetada…

nädal ahvenamaal oli lõpmata ilus. päike paistis, linnud ja inimesed laulsid (ma laulsin ka vahepeal), lapsed lippasid ringi, meri sillerdas ja oli üldse igatpidi hea olla. vanade sõpradega oli ülimõnus jälle kohtuda ja juttu vesta, paadiga sõita, piknikul istuda, rannas lebotada, jalgrattaga ringi kimada, jäätist süüa. sain ka uusi sõpru, mis on omamoodi vahva nähtus. elu kees nädal aega nii intensiivselt, et mul polnud aega kodustele sõpradele isegi helistada või messida. no kogu aeg oli midagi teha või kellegagi rääkida. suutsin siiski igal ööl umbes seitse tundi magada ka, et oleks veidigi puhkuse moodi. mõnel hommikul ei tahtnud eriti voodist üles tõusta, et uusi seiklusi kogema hakata. aga eks ma pensionil maga…

ma vaatan, et olen viimasel ajal millegipärast kuidagi lastelembeseks muutunud, täitsa meeldib nendega hängida. vähemalt mõnede isikutega, näiteks hollandi põnnid rean ja su-lin on ühed ütlemata nunnud tegelased. lastega on mõnus peol tantsida, koos laulda ja joonistada. peoõhtul maalisime veel laste nägusid, agaramad mehed said endale ka kolli näo ette. su-lin väsis vahepeal täitsa ära ning läks tantsupõranda taha toolide peale magama.

keha on juba teist päeva helsingis, aga süda ja pea on ikka veel sõpradega saarel. oli üks toredamaid konverentse, kus olen olnud. niiiii palju armsaid inimesi. oeh. ja inspireerivad ning huvitavad kõned piiblist, palvehetked päikeseloojangul, armulaud sääseparve seas… paremat ei oska tahtagi.

oi, täna oli üks imeline päev. tööl pakuti shokolaadikooki kolleegi eilse sünnipäeva puhul, päike paistis ning mis kõige tähtsam, oli minu viimane tööpäev enne puhkust! pärast tööpäeva käisime kolleegiga sushirestoranis puhkuse algust tähistamas. pühapäeval sõidan nädalaks ahvenamaale lebotama ja jumalat ülistama ja sõpradega hängima ja üldse elust nautima nii, nagu seda vaid ahvenamaal teha saab. ja no maestro on ka seal, eksole. mul on ta vastu viimasel ajal igasuguseid ambivalentseid tundeid, aga no eks see käi vist asja juurde. igatahes muusikat me koos teeme, see on kindlamast kindlam. ta lubas mind ka piknikule viia. muu jääb jumala kätesse…

jah ja siis juhtus minuga täna selline ülimalt suurepärane asi, et leidsin OMA juuksuri! lõpuks ometi inimene, kes saab mu juustest ja ka kõnest aru. saja euroga tegi mulle nii hea enesetunde, et sure või maha. imelik koht on see salong, seal käivad suured lambakoerad ning tillukesed chihuahuad ringi (juuksurite enda koerad) ja ootamise ajal pakutakse kohvi, veini või sangriat. mmm! vetsus mürises pesumasin ega polnud jubedat blondeerimishaisu, ei tea, mis aineid nemad kasutavad, et hea lõhn on. ning kogu see krempel asub forumi ostukeskuses keset helsingi linna…

homme lähen sugulase pulma. kardan, et saab igav pulm olema. mul on nimelt pulmafoobia, ma olen liiga mitmes tobedas pulmas olnud. aga noh, eks ma kannatan kuidagi välja, kasvõi hambad ristis. ikkagi sugulased ju…

Где-нибудь, под небом Вяйке-Маарья

seda lugu on minu onud laulnud niikaua kui ma mäletan kõikidel suguvõsa pidudel. väiksena imestasin, et kuidas on ometi sellisest pisikesest eesti alevist tehtud venekeelne laul, seal elas ju umbes viis venelast. hiljem mõistsin, et on vist mingist teisest laulust ümber tehtud. nüüd uurisin välja, millisest. kahjuks siin teist salmi pole, mina tean, et salme on isegi kolm, aga kolmandat ise ei mäleta. või tegelikult hoopis esimest ei mäleta…? vanaema mäletas veel vähem kui mina, aga hakkama saime kahe peale.

ГДЕ-НИБУДЬ, ПОД НЕБОМ ЕРЕВАНА…

Где-нибудь, под небом Еревана
Вас ласкает кто-нибудь другой.
Не пишите писем мне, не надо,
Я хочу, чтоб ты была со мной.

И тогда в Ереване,
В нашем маленьком доме,
Будет много веселья,
Будет много вина.
Я хочу, чтобы только ты
Со мной рядом сидела
И горячей любовью
Согревала меня.

Nyt alan minä laulella

nädal tagasi käisin vanaemal külas. algul oli imelik, sest meil pole enam millestki rääkida. kuid siis sain kenjaalse mõtte, et laulaks õige koos. küll meil oli lõbus! võtsin siis lood linti ka, sest kes teab, kauaks seda memmekest enam on. elu on äkiline…

see laul on vanaemal lapsepõlvest meeles. ta ei mäleta enam, mis täna hommikul juhtus, või mis oli 30 aasta eest, aga seda laulu teab küll. viimased salmid on kahjuks ununenud, mina ka ei mäleta. mäletan niipalju, et oli mingi traagiline lugu ja armund paar suri koos või eraldi või miski muu selline karm armastusevärk. püüdsin googeldada, kuid ei saanud midagi asjalikku. aga noh, vahet pole, ilus mälestus on ikka.

nyt alan minä laulella
kahdesta nuorukaisesta,
ne jotka jo lapsuudestansa
rakasti toinen toisiaan.

se poika oli mökist’ pienestä
ja renki jaakko nimeltään.
ja tytön nim’ oli maria,
rikkaamman talon lapsia.

ne rakkauden ikuisen
vannoivat toinen toisilleen.
etteivät koskaan eriä
vaan elää, kuolee yhdessä.