ossa poiss, kus täna oli päev. hommik algas viie lapse seltsis, õnneks meid täiskasvanuid oli kolm ja igaüks teadis, kelle eest vastutab. ilu- ja muud tervisehoiu protseduurid sujusid suuremate probleemideta. läksime siis kõik see mees gaeli keele tundi. lastele oli oma programm kahes eri saalis, suurematele ja väiksematele oma. täiskasvanud jagunesid ka taseme järgi klassidesse.

sõnavara ja muud infot tuli esimese korra kohta tohutult! kõige väljakutsuvam asi on hääldus, ikka väga raske on kirjapildi järgi arvata, kuidas õigesti hääldada. hästi palju on ka hääletuid häälikuid, igasugu th’d ja muud konsonandid jäetakse lihtsalt hääldamata! näiteks õppisime numbreid ja kuidas tahta tassikest teed.

gaeli k. – hääldus

0 neoni – njoni
1 aon – ön
2 dà /dhà – ghaa
3 trì – trii
4 ceithir – keihör
5 còig – koik
6 sia – shiia
7 seachd – shiahk
8 ochd – ohk
9 naoi – nöi
10 deich – dzheihh

tha mi ag iarraidh cupa tì – haa mi agiiri kuupa tii

näiteks väljend smashing tähenduses ‘väga hea’ on tõenäoliselt tulnud gaeli keelest:
’s math sin – smaa shin (on hea see)

pärast lõunat läksime lastega botaanikaaeda, vaatasime kaktuseid ja banaanipuid ning söötsime pargis oravaid. selle jaoks oli meil kodust kaasa võetud purgitäis pähkleid, mida lapsed oravatele sisse söötsid. mina oravaid ei söödaks, nad on ju kohevate sabadega rotid. eriti linnapargis on neil nii palju süüa, et nad on ikka üsna kopsakad. vahepeal tormas mõni agar koer ligi, siis kõik oravad sibasid puu otsa. shotimaa oma orav on punane/pruun, aga hall orav on millegipärast kanadast (vist) sisse toodud ja punasele oravale kuus-null teinud.

kui me olime oma pähklitest lahti saanud ja hakkasime trepist üles kõndima, et veel veidi ringi vaadata, otsustas neljaaastane sam, et tema paneb oma käed jope sisse ja kalpsab ise trepist üles. minu manitsused kostusid kurtidele kõrvadele. kuni ühel hetkel oli laps näoli maas, kulm vastu kivist trepiserva lõhki mis lõhki, veri voolas ja laps röökis. õnneks mul oli kotis pabertaskurätte, katsin haava kinni, käskisin poisil haava vajutada ja tormasin inimeste hulka, et äkki kellegil oleks plaastrit. leidsime sõbraliku onu, kes meile plaastri andis ja soovitas igaks juhuks traumapunkti minna. võtsime siis takso, kus oli ka väga kena taksojuht, kes andis nõu ikka lastehaiglasse sõita, mitte tavalisse traumapunkti. mina ju va väljamaalane ei tea midagi, nii et jumal saatis toredad onud, kes hääd nõu andsid. traumapunktis olid ka kenad tädid, kes proovisid samile isegi mingit valuvaigistit sisse suruda, millest sam kategooriliselt keeldus. rohu maitse olevat nii väkk, et ta parem kannatab valu. arstitädi kontrollis poisi refleksid ja muud oskused üle, et kas ikka pead keerab ja silmi pigistab kinni ja kas kätes jõudu on. siis tuli suur arstionu, pani haava peale liimi ja saatis meid koju. ooteruumis oli igasugu nummisid haigeid lapsi, ning mul oli nii kehv tunne seal köhida. aga no mis ma teha saan, mul on ikka täielik läkaköha peal. ja kogu aeg on siuke tunne, et varsti oksendan endal kopsud välja. kohe varsti.

peale veriseid seiklusi sõitsime jälle taksoga koju, keetsime süüa ja sõime küünlavalguses. väga romantiline. siis mängisime tükk aega ühte lauamängu, kuni oli juba päris hilja ja ma kupatasin lapsukesed magama. raamatut pidi ka veel lugema. ma käheda hjaalega natuke lugesin ka, oli mingi roald dahl’i raamat. täitsa huvitav tundus.

ühesõnaga, lastega igav ei hakka!